Emotsionaalne ja sotsiaalne areng


Lapse kasvatamine algab esimestest elupäevadest. Naeratus, hellad sõnad, puudutused, süles kandmine, rinnaga toitmine – sellest kujuneb vaevumärgatav, kuid samas nii vajalik kasvatamise vorm, mida täiskasvanud nimetavad emotsionaalseks suhtlemiseks. Muidugi on veel vara rääkida lapse omadustest, nagu ausus, julgus, headus jpm. Kuid see, mis kujuneb suhtlemisel, on väga tähtis: emotsionaalne heaolu, soojus ja hubasus uues ja tundmatus maailmas. Perekondades, kus vanemad on lastesse kiindunud ja armastavad ning toetavad neid emotsionaalselt, kujuneb lastel eneseaustus, nad usaldavad teisi inimesi ja on sõbralikud. (Subotski 2005).

Tundekasvatuse sügavus ja mõju olenevad suuresti sellest, kuidas vanemad oma lastega suhtlevad, kuivõrd empaatilised ja emotsionaalselt intelligentsed nad ise on. Emotsioonid on loetavad ehk nähtavad, kuna sellised väljendusvahendid, nagu pilk, miimika, žestid ja kehakeel, kõne intonatsioon ning hääletoon, annavad informatsiooni läbielatud tundmustest. Emotsioonide tajumise, hindamise ja väljendamise astmel õpivad imikud (0-1 eluaastal) ja väikelapsed esialgu ära tundma oma ja teiste emotsioone kõne, käitumise ja välimuse kaudu. Kui lapsed suudavad oma või teiste emotsiooni ära tunda, teadvustada ja fikseerida, siis õpivad nad ka ise emotsioone väljendama. (Saarits 2005b).

Laps hindab tihti oma oskusi ja võimeid üle. Seepärast on väikelapseeas ärritus ja viha lapse üsna tavalised emotsioonid ja raevupursked selle seisundi väljendusvormid. Ärrituse ja vihastamisega reageerib laps ebaõnnestumisele ja iseseisvuse piiramisele (Mänd 2003). Täiskasvanu peal näeb laps emotsionaalseid reaktsioone ja õpib käitumismalle ning saab kogemusi, milliste emotsioonidega teised tema käitumisele reageerivad. Kõike seda, mida laps omamoodi kogeb, elab ta üle tundmustega. See, millised emotsioonid kaasnevad teistel inimestel seoses lapse toiminguga, saab lapse edasise käitumise motiivi aluseks (Kera 2004).

Perekonnal on suur mõju laste arengule, isiksuse kujunemisele ja sotsialiseerumisele. Sotsiaalne areng kindlustab lastel ühiskondlikuks kooseluks vajalike oskuste ja pädevuste kujunemise (Krull 2000).

Sotsiaalne areng ja suhtlemine algavad lapse ja täiskasvanu varajastest suhetest. Suhted on suures osas täiskasvanu juhtida ja reguleerida, sellel põhinebki kasvatus. Lapse arengus on suhted olulised tema kolmel esimesel eluaastal. Seda, mis lapse arengus neil aastail toimub, on hiljem raske muuta. Laps on sotsiaalne olend. Tema emotsionaalsed ja sotsiaalsed suhted mõjutavad lapse arengu kõiki aspekte olulisel määral. Kõige olulisemal kohal on kiindumussuhte kujunemine lähedasse täiskasvanusse. Täiskasvanu lähedus ja tähelepanu lapsepoolsete märguannete suhtes loovad lapses turvatunde ning panevad aluse usaldusele ümbritseva maailma suhtes. Teise eluaasta vältel lapse kiindumus lähedastesse tugevneb ja saavutab maksimumi. Laps püüdleb täiskasvanu kiituse järele, kurvastab, kui temaga rahul ei olda. Teise eluaasta keskel tekib sümpaatia (kaastunne, abi) ka eakaaslase suhtes. Last kurvastab enim lahusolek vanematest või muudatused elus (lastesõim, haigla). Laps avastab, et ema pole hetkel tema jaoks ning kogeb lahusolekuhirmu (Tiko 1996).

Teisel eluaastal hakkab kujunema lapse enda tahe, mille ilminguks on täiskasvanuga vastuolu korral tekkiv jonn. Mida tormilisem on lapse reageering, seda tugevamad on tahtealged. Lapse tahet mõjutavad eeskuju ja sõnakuulamine. Tahet on vaja suunata lapse tegevusele ja suhtlemisele. Laps vajab piiranguid vastavalt oma suutlikkusele, mitte luba jonni abil keelust üle astuda ja oma tahet või negatiivset soovi läbi suruda. Laps vajab tegevust ja suhtlemist harjumuste kujunemiseks. Harjutamine kasvatab lapses tahet režiimist kinni pidada. Väikelapsel tekkivad harjumused, sest tal on kalduvus kõike korrata. Sama tähtis on ka kõnelemise harjutamine. Väikelapsega suhtlemine võimaldab tal end kõnes väljendada (Kera 2004).

Peaaegu iga lapse elus on momente, kui ta äkki muutub roosapõsksest võluvast põngerjast iseseisvaks ja sõltumatuks inimeseks. Üldjuhul toimub see muutus umbes kolmeaastaselt. Psühholoogid nimetavad seda keerulist perioodi kolmeaastase kriisiks. Kui vanemad ei tunneta, et endised suhtlemismeetodid lapsega ei ole uuel kasvuetapil enam aktuaalsed, võib laps muutuda täiesti mittejuhitavaks väikeseks põikpeaks, kelle peaeesmärgiks on kõike risti-vastupidi teha ja tujutseda (Monina & Ljutova 2005).

Võgotski (1984:376-385) kirjeldab peamisi sümptomeid, mis ilmnevad lapsel kolmeaastase kriisi perioodil alljärgnevalt:

  • Negativism. Laps ei tee seepärast, et teda paluti;
  • kangekaelsus. Laps taotleb midagi mitte seetõttu, et ta seda väga soovib, vaid seetõttu, et tema seda nõudis;
  • tõrksus. Laps avaldab rahulolematust sõltumata sellest, ka ta on tegelikult tõepoolest rahul;
  • omavoli. Laps tahab teha kõike ise;
  • protest – mäss. Laps oleks nagu ümbritsevatega sõjas, nendega püsivas konfliktis;
  • ei oma väärtust. Laps hakkab riidlema, keeldub mänguasjadest ja teistest esemetest, mida ta on varem kasutanud;
  • despotism või armukadedus. Laps otsib tuhat viisi, kuidas ilmutada oma võimu ümbritsevate üle: suhetes täiskasvanuga, suhetes noorema või vanema õe – vennaga.

Kui täiskasvanud reageerivad muutustele, mis lapsega toimuvad, kui nad asendavad autoriteetse stiili vastastikuse mõistmisega, kui lapsele antakse võimalus iseseisvalt ja arukalt tegutseda, siis on raskused ületatud ja need võivad ka mitte ilmneda (Monina & Ljutova 2005).

Koos oskusega teha paljut iseseisvalt hakkab lapses arenema sõltumatuse fenomen – see on “Mina ise!” – periood. “Mina ise!” väljendab lapse soovi olla iseseisev. See ei tähenda, et laps tahab kõike vastupidi teha, vaid hoopis seda, et laps tahab käituda nii, nagu seda teeb täiskasvanu. Täiskasvanu on muutunud lapse eeskujuks ja laps püüab teda võimalikult täpselt jäljendada. Maimiku (1-3 eluaasta) sotsiaalses arengus ongi kõige tähtsamaks saavutuseks autonoomia ja iseseisvustunne (Mänd 2003). Minapildi kujunemine on inimesele tähtis oma tegevuse ja käitumise hindamisel ning otsuste tegemisel (Kera 2004).

Väikelapseeas on sotsiaalse arengu seisukohalt väga tähtis lapse mängimine koos täiskasvanuga täiskasvanu suunamisel ja juhendamisel. Nagu juba öeldud, õpib väikelaps täiskasvanut jäljendades. Ta jälgib tähelepanelikult täiskasvanute käitumist ja püüab seda matkida. Nii võtab laps omaks käitumismallid, hoiakud ja suhtumised. Seepärast on väikeste lastega tegelevatel täiskasvanutel vaja jälgida oma käitumist, reageeringuid, suhtumist teistesse inimestesse ning meid ümbritsevasse loodusesse (Mänd 2003).

Täiskasvanul tuleb lapsega lugupidavalt suhelda ja jälgida, et seda teeksid ka kaaslased. Tuleb meeles pidada, et austus ei tähenda järeleandmist. Lapsele tuleb õpetada:

  • Kuidas teisi enda ümber märgata;
  • kuidas esitada küsimusi ning kuidas teisi kuulata;
  • mängida lapsega läbi suhtlemissituatsioone;
  • tulemuslike soorituste puhul last tunnustada (Utay & Utay 2005).

Kindlasti on vaja suurt tähelepanu pöörata lapse sotsiaalsete oskuste arendamisele. Teiste laste ja täiskasvanutega suhtlemise kogemus toetab seltskondlikes situatsioonides lapse enesekindlust, ta tunneb end vabamalt ja häbeneb võõras seltskonnas vähem ning sõprade leidmine muutub lihtsamaks. On väga oluline, kuidas laps ümbritsevaga suhtleb, kuid mitte vähem oluline ei ole ka viis, kuidas ta seda teeb, millised on tema tundeväljendused – emotsioonid. Laps näeb täiskasvanu emotsionaalseid reaktsioone ja tema käitumist erinevates situatsioonides. Laps õpib täiskasvanult käitumismalle ning saab kogemusi.

Viiteallikad

Kera, S. (2004). Üheskoos teel. Tallinn: Ilo.

Krull, E. (2000). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Monina, G., Ljutova, E. (2005). Problemõ malenkogo rebjonka. Sankt – Peterburg: Retš (vene keeles).

Mänd, M. (2003). Lasteaiaõpetaja käsiraamat. Tallinn: Riiklik eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.

Saarits, Ü. (2005b). Emotsionaalne areng ja kasvatus. Rmt. Kivi, L., Sarapuu, H. Laps ja lasteaed. Tartu: Atlex, 72-77

Subbotski, E. (2005). Rebjonok otkrõvaet mir. Sankt – Peterburg: Piter (vene keeles).

Tiko, A. (1996). Kultuuritausta mõju lapse kasvukeskkonnale. Alushariduse õppekava projekt.

Utay, J., Utay, C. (2005). Improving Social Skills: A Training Presentation to Parents. Educatoin, 126, ( 2), 251-258

Võgotski, L. C. (1984). Detskaja psiholoogia. Moskva: Pedagoogika (vene keeles).