4 – 6-aastase lapse areng ja õpivalmiduse kujunemine


Koolieelne iga on lapse mitmekülgse kiire arengu aeg. Edukaks vaimseks arenguks on oluline, et lapse tajud, kujutlused, mälu ja mõtlemine leiaksid aktiivset rakendamist, sest just nende protsesside arengust sõltub valmisolek õppimiseks mitte ainult kooli, vaid ka elukestvalt (Kivi & Roosleht 2000).

Kogu eelkoolieale on iseloomulikud järgmised motiivid: lapse huvi täiskasvanu maailma vastu, tahe tegutseda nagu täiskasvanu, huvi mängu vastu, kehtestada ja säilitada positiivseid suhteid täiskasvanu ja eakaaslastega (Tiko 1996).

Viiendat eluaastat iseloomustab aktiivsus ja uudishimu. Seetõttu on arengut tagavaks põhitegevuseks mäng, milles suuresti rakenduvad lapse vaimne ja füüsiline aktiivsus. 4-5 aastased lapsed kooskõlastavad omavahel enne mängu alustamist selle teema, jaotavad osad ja mänguvahendid (Sarapuu 1987). Laps saab aru, et sõpradega saab ainult siis rõõmsalt koos mängida, kui ta jagab lelusid, järgib kokkulepitud reegleid ja ootab oma korda. Vaidlusi on vähem, mängud muutuvad keerukamaks ja kestavad kauem (Woolfson 2004).

Mänguga rööbiti toimub ka produktiivne tegevuse kiire areng ning seda eriti kujutavate tegevuste ja ehitusmängude osas. Tegevuste temaatika mitmekesistub. Laps on suuteline täiskasvanu sõnalisel korraldusel tahteliselt suunama oma tähelepanu nõutavale tegevusele või objektile. Esemete vaatlemisel oskavad nad välja tuua üksikosi ja näha vastastikuseid seoseid, oskavad hinnata esemete värvust, vormi, suurust, ruumilisi suhteid, muusikaliste helide rütme jne. Mõtlemises on esiplaanil kaemuslik-kujundiline mõtlemine. On iseloomulik konkreetne kujutlus esemetest, nende omadustest ja esemetevahelisest seosest. Aktiivselt hakkavad lapsed kasutama võrdlemist, püüavad välja tuua esemete sarnaseid ja erinevaid omadusi, märkavad sarnaseid esemeid. Selles vanuses muutub fantaasia aktiivseks, mille abil annab laps sisu ja mõtte kõikidele oma tegevustele.Fantaasia arvestamine ja aktiviseerimine arendab lapse loovust, mõtlemist, mälu ning soodustab seega isiksuse kujunemist. Lapse emotsioonid on eredad, tugevad ja situatiivsed. Lisaks situatsioonist sõltuvatele emotsioonidele hakkavad välja kujunema püsivad tunded ümbritsevate inimeste suhtes. Laps soovib olla sõbralik, kasulik oma kaaslastele, kujuneb vastutustunne, hakkab kooskõlastama tegevusi ühise eesmärgi saavutamise nimel. Sotsiaalses arengus on olulisel kohal eakaaslane: mängupartner, vestluskaaslane. Viiendal eluaastal areneb kiiresti laste sidus kõne (Sarapuu 1987).

Kuuendal eluaastal hakkab laps aru saama õpiülesandest ning suunama oma tegevust püstitatud eesmärgi saavutamiseks. Endiselt on mäng lapse nii õppimist kui arengut soodustavaks tegevuseks. Mängus areneb lapse püsivus, järjekindlus, nõudlikkus enda ja oma tegevuse vastu ning oskus rakendada teadmisi igapäevasituatsioonide lahendamisel. Loovmängudes matkitakse ühiskondliku elu sündmusi, isiklikke kogemusi. Paralleelselt mänguga hakkavad laste tegevustes olulist osa omandama õppimine ja töö.

Lapse kõne täieneb pidevalt. Enamus lapsi hääldavad puhtalt kõiki häälikuid ja kasutavad grammatiliselt õiget keelt. Laps on suuteline sõnades väljendama oma soove, kooskõlastama tegevust, koostama jutukest. Suhtlemisel täiskasvanuga püüab saavutada vastastikust mõistmist ning hinnangut iseenda kohta.

Suurenevad laste orienteerumisalased oskused: määravad kindlaks esemete vastastikuseid asendeid ja suundi, märkavad muudatusi ruumide kujunduses, omandavad aastaaegade järgnevust ning ajamõisteid. Viieaastase lapse mõtlemine on kaemuslik-kujundiline. Seoses lapse kogemuste kasvuga algab kaemuslik mudelite üldistamine, nende muutumine iseseisvateks mõttelisteks mudeliteks. Hakkab kujunema terviklik kujundiline arusaam ümbritsevast, mis võimaldab lapsel aru saada küllalt keerulistest sõltuvussuhetest ning mõistatustest, vanasõnadest. Lapsed hakkavad ise koostama mõistatusi ja lihtsaid ülesandeid. Esemete ja nähtuste võrdlemine toimub juba mõtteliselt tuginedes kujutlusele ja mälule.

Tekivad püsivad sõprussuhted, mis tuginevad ühistele mänguoskustele ja huvidele, vastastikusele sümpaatiale. Sotsiaalne areng kuuendal eluaastal on soodne üksnes eakaaslaste keskkonnas. Hakkab avalduma sügav ja püsiv huvi sooliste erinevuste vastu. Lapsed hakkavad taotlema, et nende arvamuste ja seisukohtadega arvestataks. Ta tahab ise valida ja otsustada, kuidas probleemi lahendada, kuidas oma tegevust või mängu organiseerida (Sarapuu 1987).

Kuueaastasel lapsel on loomulikud õppimiseeldused väga suured: talle on omane tugev jäljenduslikkus, temale toimib täiskasvanu (õpetaja) autoriteet kui oluline õppimisfaktor, tema mälu loomulikud võimalused on väga head. Teadmised on lapse mõtlemise arengu kohustuslikuks tingimuseks. Teadmised saab laps kas vahetult täiskasvanult või isikliku tegevuse vaatluse alusel. Koolieelse perioodi lõpul omandab laps oskuse täita suhteliselt keerukaid täiskasvanu instruktsioone. Kasutab juhendamisel teadmisi uute ülesannete lahendamiseks nii uudses kui sarnases olukorras. Laps tegutseb sihipäraselt ja viib alustatud tegevuse lõpuni. Endiselt on kuueaastasel lapsel vajadus suhelda eakaaslastega. Ühises tegevuses tekivad situatsioonid, mis nõuavad toimingute kooskõlastamist, heatahtlikku suhtumist partnerisse. Suhtlemine eakaaslastega soodustab ka lapse kõlbelist arengut. Suheldes eakaaslasega, kujunevad lapsel isiksuse omadused nagu: vastastikune usaldus, koostöövalmidus, avatus, võime lohutada, abistada, kaasa tunda. (Tiko 1996).Üha kaalukam osa laste tegevuses on kõnel. See saab vahendiks, mille abil laps planeerib kavatsetavat tegevust (mängu süžeed), annab hinnangu ning arutleb ja vaidleb kaaslastega (Sarapuu 1977). Eakaaslasele suunatud lause on pikem ja keerukam. Laps matkib, jäljendab tegelikkust, väljendab oma uudishimu jamõjutab teiste käitumist. Takoordineerib oma tegevust teiste lastega ja arvestab nende soovidega. Jätkub sõnavara kasv, mis otseselt sõltub lapse elu- ja kasvatustingimustest (Tiko 1996).

Koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas (2008) on esitatud lapse arengu eeldatavad tulemused e. pädevused valdkondade kaupa: mina ja keskkond, keel ja kõne, eesti keel kui teine keel, matemaatika, kunst, muusika, liikumine. Lisaks on märgitud 6-7- aastase lapse üldoskused, mis jagunevad: mänguoskused, tunnetus- ja õpioskused, sotsiaalsed oskused, enesekohased oskused. Vaadeldes 7-aastase lapse pädevusi, annab see lapsevanemale ülevaate, millisel arengutasemel laps peaks olema suuteline alustama õpinguid üldhariduskooli I klassis.

Kui lapse arengu mõnes valdkonnas on puudujääke, siis oleks lapseletulusam, kui mahajäämust likvideerides püütaks kasutada niisuguseid tegevusi ja võtteid, mis samal ajal arendaksid teisigi valdkondi. Tihti on nii, et tegeldes palju mahajäänud osaga, kiputakse unustama lapse terviklik areng, mis hiljem võib põhjustada vastumeelsust õppimise suhtes (Kivi 2002).

Lõpetuseks võiks öelda, et varajasest keskkonnast saadud kogemused on hindamatu väärtusega laste hilisema elu kujunemisel. Lapsele peab olema loodud stimuleeriv arengukeskkond, mis ajendaks last tegutsema. Innustav ja toetav täiskasvanu lapse püüdlustes soodustab tema potentsiaalset võimalust edasiseks arenguks.

Viiteallikad

Kivi, L. (2002, mai 10). Mida kohustuslik koolieelne aasta tähendab? Õpetajate Leht, 18. [2008, mai 18] http://www.opleht.ee/Arhiiv/2002/10.05.02/dialoog/1.shtml

Kivi, L., Roosleht, M. (2000). Kuidas arendada lugemisvalmidust lasteaias. Tartu: Elmatar.

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava (2008). [2008, august 31] http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12970917

Sarapuu, H. (1977). Laps ja lelud. Tallinn: Valgus.

Sarapuu, H. (1987). Koolieelsest kasvatusest lasteasutuses. Tallinn: Valgus.

Tiko, A. (1996). Kultuuritausta mõju lapse kasvukeskkonnale. Alushariduse õppekava projekt. Tallinn.33-35

Woolfson, R. C. (2004). Miks lapsed nii käituvad? Tallinn: Varrak.