Esemeline maailm ja sellega seotud tegevused


Esemelises tegevuses avalduvad lapse teadmised ja oskused esemete kasutamisviisides. Need omandatakse täiskasvanu juhendamisel, jäljendamisel või nendega koos tegutsedes.

Võgotski (1991) tõi esile laste huvide skeemi, millest selgub, et laste huvide areng on tihedas seoses laste üldbioloogilise kasvuga. Arengu esimesel perioodil õpib laps juhtima oma tunnetusorganeid: liigutama käsi, pead, silmi, tekib huvi igasuguste ärritajate vastu, olgu see vali hääl, ere valgus, kirev värv või muu. Kõik, mis on käeulatuses, topitakse suhu. Järk-järgult hakkab laps kõndima ja teda huvitab avarus, ronimine, roomamine, asjade ümberpaigutamine – last huvitab keskkond. Tunneb huvi üksikasjade, aktiivse tegevuse ja esemete kombineerimise vastu. Lapse peamiseks huviks kujuneb isetegevus, soov ise kõike teha, juhtida oma käitumist. Huvide olemus väljendub lapse vajaduses. Enne kui arenevad teadvus ja enesekontroll, reageerib laps maailmale eelkõige tegevuse kaudu.

Esimesel eluaastal kogub laps teavet esemete erinevatest omadustest. Kahel järgneval eluaastal õpib ta asju kasutama, s.t. omandab esemete erinevaid kasutamisviise. Esemete funktsioonid omandatakse põhiliselt koostegevuses ja suhtlemises täiskasvanutega neid matkides. Esemelise tegevuse mõjul jätkub tajude areng, kujuneb esimene mõtlemise vorm (kaemuslik-tegevuslik mõtlemine), vallandub intensiivne kõnearengu periood, kujunevad teised eale iseloomulikud tegevused (eneseteenindus, kujutavad tegevused, esemeline mäng) (Kuusik 2007b).

Esemeliste tegevuste kujunemisel võib väikelapse juures eristada kahte momenti. Esimene on tegevusviiside omandamine üha suurema hulga erinevate asjadega ja teine, täiskasvanute emotsionaalsete reaktsioonide tundmaõppimine toimingutes asjadega (Spivakovskaja 1986). Eseme funktsiooni ei avasta laps iseseisvalt, vaid selle avab tema jaoks täiskasvanu, mille tulemusel omandab laps esialgu igapäevaelus kasutatavate esemete, seejärel ka mänguasjade kasutamisviise. Täiskasvanu on lapse jaoks nii matkimisetalon, juhendaja kui ka teadmiste ja oskuste hindaja. Lapse jaoks pole tähtis tulemus, vaid tegutsemine.

Tegutsedes esemetega, hakkab kujunema uus oskus – laps õpib kasutama mitmesuguseid tööriistu ja abivahendeid (näiteks lusikat, pliiatsit). Seega peaks 2-3-aastane laps oskama iseseisvalt lusikaga süüa, tassist juua, kühvliga liiva tõsta jne. Tegutsedes esemetega, areneb väikelaste silma-käe koostöö ning peenmotoorika. 2-3-aastane laps peab lusika ja pliiatsiga tegutsedes kasutama kolmikhaaret. Selles vanuses peaks eristuma ka lapse juhtiv käsi. Tänu esemelisele tegevusele arenevad lapse tajud ning kujuneb mõtlemine. Arenenud tajud ja mõtlemine tõstavad esemelise tegevuse kvaliteeti, mis omakorda avaldab positiivset tagasimõju psüühika arengule. Esemelises tegevuses kulgev käefunktsioonide ja tajude areng loovad peagi eelduse uute praktiliste tegevuste tekkeks: eneseteenindamine, esemeline mäng jne. (Kuusik 2007a).

Väikelapse mängu aluseks on enamasti lapse enda kogemused ja teadmised esemete kohta ning tema toimingutesse ilmuvad kujutlused. Varases lapseeas 1,5 eluaastal võib alustada mänguõpetusega, mis algab mänguasjade tutvustamisega ehk lelude laste jaoks lahti mängimisega. Täiskasvanu näitab lapsele ette mänguasja lihtsa kasutamisviisi (Kuusik 2006). Järk-järgult hakkab laps seda kogemust ning kujutlusi üle kandma oma mängu ja mänguasjadele. Ta hakkab matkima mitmesuguseid tegevusi, näiteks jootma tassist nukku, vannitama koera, sõitma autoga. Tekib matkimismäng. Edaspidi lapse maailm järjest avardub. Ta märkab, et põnevam on panna nukk autosse ja teda siis sõidutada kui autot niisama edasi- tagasi lükata või valmistada nukule süüa nii, nagu ema teeb. Toiminguid sooritakse korduvalt ja ühtemoodi. Saades uusi kogemusi, rakendab laps need ka mängu ja seostab neid teatud loogilise süžeega (Ugaste 2005). Vajalik on lapse toimingute verbaliseerimine (kommenteerimine) täiskasvanu poolt, mis kinnistab ja üldistab tehtu (Kuusik 2006). Kolmanda eluaasta teisel poolel hakkab laps toiminguid mängus võrdlema täiskasvanute tegevusega. Ta matkib lähedasemate inimeste rolle (ema, isa, arst, müüja jne). Tekib rollimäng, mida iseloomustab laste suurt väljenduslikkus ja emotsionaalsus ning asendus- ja kujuteldavate esemete ja tegevuste kasutamine (Ugaste 2005).

Tegevus koos saatva kõnega täiskasvanu poolt aitavad kiirendada teadmiste ning käitumisviiside omandamist. Esemelises ja mängulises tegevuses hakkab laps seostama mängu täiskasvanute tegevusega. Lapsele muutub tähtsaks teise inimese käitumise jälgimine ja matkimine.

Viiteallikad

Kuusik, Ü. (2006). Rollimäng koolieelses eas. Haridus 1-2, 40-42

Kuusik, Ü. (2007a). Arendustegevus ja sekkumine enne lapse 3.sünnipäeva. Eripedagoogika 27, 22-28

Kuusik, Ü. (2007b). Laste arengu toetamisest sõimerühmas. Rmt. Kuusik, Ü,. Kaasik, B., Lillipuu, Ü., Seero, H-M., Viks, M. Väikelapse kõne, keele ja tunnetustegevuse areng. Kirjastus: Ilo, 9-25

Spivakovskaja, A. (1986). Mäng on tõsine asi. Tallinn: Valgus.

Ugaste, A. (2005). Laps ja mäng. Rmt Kivi, L., Sarapuu, H. Laps ja lasteaed. Tartu: Atlex 154-163.

Võgotski, L. (1991). Pedagogitseskaja psihologija. Moskva: Pedagoogika (vene keeles).