Õppimise põhimõtted


Lapse õppimisvõimet võib nimetada intelligentsiks, arukuseks, mõtlemisvõimeks ja taibukuseks. Koolieelses eas on tal võime omandada uusi oskusi ja mõisteid, temaga toimunud sündmusi mõista, mälu kasutada ja probleeme lahendada (Woolfson 2001).

Lapse õpetamisel on täiskasvanu üks osapool, teine pool õppimisel on õppija, kus õppija võtab vastu infot ja teadvustab endale. Lõpptulemus sõltub kogu tervikust. Seega on õppimine õppija tegevus, mille tulemusel rakendub ellu teadmiste hankimine ja ühendamine varasematega, kujunevad oskused ja vilumused. Õppimise tulemusel kujunevad ja arenevad teadmised ümbritsevast maailmast, laps omab ettekujutust oma minast ning enda suhtumist ümbritsevasse keskkonda (Selivanov 2002).

Õppimine toimub eelkoolieas kõige edukamalt mängu vormis. Just mängus valmistatakse ette üleminek uuele tähtsale tegevusele, luuakse selleks nii mitmedki eeldused, nagu oskus vaadata ja kuulata, alluda korraldusele, püsida eesmärgil, suunata tahteliselt oma mälu, mõtlemist, tähelepanu jpm. (Tiko 1996). Mängima ergutavad uudishimu ja tegutsemisvajadus. Lapsed keskenduvad ja jätavad meelde kõige paremini mänguolukordades. Mänguline situatsioon ja sellega seotud tegevus avaldab pidevat mõju eelkooliealise lapse vaimsele arengule. Mängulises tegevuses omandatakse ka esimesed kogemused õppetegevusest. Ainult huvi korral säilitab lapsel positiivne suhtumine vaimsesse tegevusse, soov edaspidigi aktiivselt tegutseda ja hankida uusi teadmisi (Audentese Erakool 2006).

Õpioskused kujunevad järgmiste alusoskuste baasil:

  • Vaatlemine – kuulamine kui uue teadmise vastuvõtmine. Oskus vaadata, näha, kuulata, märgata ja kirjeldada. Oskus vastu võtta teavet ümbritseva kohta;
  • Võrdlemine (kõrvutamine, järjestamine, korrastamine jms) kui selle suhestamine oma senise teadmisega. Võrdlemine suunab otsima vaadeldu – kuulatu erinevaid omadusi, leidma igale uuele teadasaamisele juba teadaolevate asjade seast – oma teadmisi korrastama:
  • Modelleerimine (joonistamine, meisterdamine, jutustamine, musitseerimine, mängimine jms) kui teadmise kasutamine. Uue teadmise praktiline kasutamine – loomine, kus seniste teadmistega ühendatult kasutatakse ära uus teadmine (Kivi & Roosleht 2000:9).

Kõik tegevused, mis aitavad lapsel märgata, mõista, kuulata, vaadelda, võrrelda, rühmitada- see tähendab mõtelda – toetavad vaimse tegevuse oskuste omandamist (Kivi & Roosleht 2000).

Õppimise kognitiivset protsessi võib vaadelda ka vaimse tegevuse operatsioonide jadana: enesehäälestamine, tähelepanu koondamine, tajumine, teabe vastuvõtmine ja omandamine, teabe mõistmine, meeldejätmine, meeldetuletamine, õpitu kasutamine, lõplik omandamine. Üheks tähtsamaks komponendiks õppimise edukaks kujunemiseks on tähelepanu kui keskendumine olemasolevale tegevusele (Selivanov 2002).

Keskendumiseks tuleb mõisteid esitleda selgelt ning vaikses keskkonnas, tuleb julgustada enesekindlust ning motiveerida tegevust lühi-ja pikaajalise mälu ja huvi tasandil, tuleb piltlikustada infot kõikide meelte tasandil. Näiteks kui sõna õppimiseks kirjutatakse see sõrmega liivale, vaadatakse ja korratakse, siis on tegevusse hõlmatud ka teised meeled, mis omakorda hõlbustavad info salvestamist. Oluliselt motiveerib lapse huvi tegevuse vastu vanemate heakskiit ja enesekindlus (Adams 2007). Õppimine mitte ainult ei taga formuleerituid ja arendavaid kindlaid mõtlemise operatsioone ja füüsilist tegevust, vaid ka kooskõla suhtumises objektidesse, millega toimuvad tegevused ja tingimused, millega need tegevused sooritatakse (Selivanov 2002). Lapse jaoks saab õppimine eri tegevuseks alles siis, kui ta saab ülesandes ära õppida midagi uut. Seoses sellega tekib lastel oskus tähelepanelikult kuulata ja täpselt täita täiskasvanute juhtnööre, tärkab huvi ülesande täitmise viiside vastu, kujunevad enesekontrolli esimesed vilumused. Õppimine esitab väga kõrged nõudmised lapse psüühikale, eelkõige psüühiliste protsesside – taju, tähelepanu, mälu, mõtlemise tahtelisusele ja juhitavusele ning soodustab sellega vastavate psüühiliste omaduste kujunemist. Eelkoolieas võib laps lahendada elulisi ülesandeid kolmel viisil: kaemuslik-motoorselt, kaemuslik-kujundiliselt ja mõistetele tugineva loogilise arutlusega. Mida noorem on laps, seda sagedamini kasutab ta praktilisi katsetusi, mida vanem, seda enam kaemuslik-kujundilist ja seejärel loogilist viisi (Lunge& Pratka 1979).

Struktureeritud õppimiseks tuleb leida päevas kindel aeg – nii õpib laps antud aega loomulikuks igapäevaosaks pidama ning uut infot on seeläbi hõlpsam siduda (liiga pikk ajavahemik õpiperioodide vahel raskendab meeldetuletamist). Õppimisele tuleks pühenduda mitte rohkem kui pool tundi korraga ning eri õpivaldkondade käsitlemiseks tuleb see periood jaotada erinevate tegevuste vahel. Suhtumine töösse peab olema pingevaba ja sundimatu. Last tuleb pingutuste ja edusammude eest kiita (Adams 2007). Õppimine seisneb teadmiste ja neist tingitud toimingute ning tegude omandamises teatud situatsioonides. (Lunge& Pratka 1979). Anti Kidron (1999) on toonud välja erinevaid õpetamistarkusi, mida saab rakendada koolieelikute õpetamisel: täiskasvanul tuleb luua lapses huvi teema vastu, äratada tähelepanu, püstitada eesmärk, teha valik meetodite vahel ja kombineerida omavahel, avaldada kiitust ja tunnustust, toetada lapse sisemisi stiimuleid (teadmisjanu ja soov edu saavutada), õpetamine sujub hõlpsamalt, kui täiskasvanu rakendab nii lapse nägemis- kui kuulmismeelt, pannata vaatlusalusel teemal rääkima ja õpitut praktikas katsetama.

Kokkuvõtteks on tähtis, et iga laps saaks õpetust, kuid veel tähtsam on see, et igal lapsel oleks soov õppida. Õppetöös on elulise tähtsusega keskendumisoskus, huvi ja pidev motiveeritus Lapselt ei tohi nõuda üle jõu käivaid ülesandeid, vaid neid tuleb toetada jajulgustada pingutama.

Viiteallikad

Adams, K. (2007). Arenda oma lapse andeid. Kirjastus: Koolibri.

Audentese Erakool (2006). Mängude tund. Tallinn: Audentese Erakool.

Kidron, A. (1999). 122 õpetamistarkust. Tallinn: Andras & Mondo.

Kivi, L., Roosleht, M. (2000). Kuidas arendada lugemisvalmidust lasteaias. Tartu: Elmatar.

Lunge, A., Pratka, A. (1979). Ealine ja pedagoogiline psühholoogia. Kirjastus: Valgus.

Selivanov, V. A. (2002). Osnovõ obšei pedagogiki. (vene keeles).

Tiko, A. (1996). Kultuuritausta mõju lapse kasvukeskkonnale. Alushariduse õppekava projekt. Tallinn.33-35

Woolfson, R. C. (2001). Arukas laps. Tallinn: Sinisukk.