Suhete ja enesehinnangu kujunemine liitrühmas


Laste vanemad suhtuvad tihti liitrühmadesse skeptiliselt. Nooremate emad – isad kardavad, et vanemad lapsed kiusavad väiksemaid, koolieelikute vanemad muretsevad, et nooremate eest hoolitsemise kõrval pööratakse õppimisele vähe tähelepanu ja laps ei saa kooliküpseks.

Koolivalmidusel on paraku mitu tahku ja sotsiaalne küpsus, enesekindlus ja adekvaatne enesehinnang kuuluvad vaieldamatult nende hulka. Sotsiaalsete oskuste omandamine on just liitrühmas suurepärane võimalus.

Õpetaja ja vanema ettekujutus lapsele kasulikust ja arendavast keskkonnast ei pruugi üldse kattuda. Kasvandiku arengut kodule sobimatus suunas põhjendatakse aeg-ajalt rühmakaaslaste ebasoodsa mõjuga, seda eelkõige neis peredes, kus lasteaia arvates vanemad on osa oma ülesannetest täitmata jätnud.

Grupi arengust ülevaate saamiseks on alljärgnevalt tutvustav materjal sotsioloogia, täpsemalt sotsiomeetria – alase kirjandusega ja ajakirjanduses ilmunud teemakohaste artiklitega.

Alljärgnevalt mõned nopped sellest – ehk tõuseb kasu teistelegi.

1.GRUPP

1.1 Grupi mõiste ja tunnused

“Grupp on üksus, milles on vähemalt kaks inimest, kes mõlemad üksteist vastastikku mõjutavad ning on sellest mõjust teadlikud” (Nõmm, Valgmaa 1995, 9) Sotsioloogia jaotab gruppe suuruse ja sidemete tugevuse järgi grupi liikmete vahel.

1. Esmased grupid.

• Perekond

• Sõpruskond

Suhted gruppides on lähedased ja isiklikud, annavad liikmele esmase sotsiaalse kogemuse. Suhtlemine liikmete vahel on avatud ja soodustab isiksuse arengut.

2. Teised grupid.

• Geograafiline (küla, linn, regioon)

• Kultuuriline (rass, etnilised grupid)

• Ühing, liit (kool, kirik, parlament)

Suhted gruppides on ebaisikulisemad, vahel ka formaalsed. (Nõmm, Valgmaa 1995, 6-10)

1.2 Grupi struktuur

1. 2. 1. Positsioon. Staatus. Normid

Igal liikmel on grupis kindel asend ehk positsioon. Igale positsioonile on grupp omistanud teatud väärtuse e. staatuse sotsiaalses hierarhias. Mida suurem on grupp, seda enam on üks või teine positsioon väärtustatud. Eristatakse:

• Üldtunnustatud staatust (riigi president, asutuse juhataja)

• Ühe grupi poolt hinnatavat staatust (poistekamba pealik)

Staatusega kaasneb alati võim ja teatud privileegid. Inimese staatus ilmneb tavaliselt mitteverbaalsetes suhtlemisvahendites (silmavaade, žestid, hääletoon) ja on edasises suhtlemises määrav, kuna toob kaasa normid. Normid keelavad või väärtustavad teatud käitumismudeli grupis. Normi rikkumisele järgneb kas karistus (koolist välja heitmine) või aktsepteerimine (“Olgu see viimane kord!”).

Esmased grupid valivad tavaliselt aktsepteerimise, teisesed karistuse. Kui grupis on väga jäik sotsiaalne kontroll ja norme üldse ei rikuta, täidavad liikmed vaid oma sotsiaalset rolli. “Roll on normidega heaks kiidetud toimingute süsteem, mida oodatakse teatud sotsiaalse staatusega inimeselt (õpetaja õpetab, vanaema jutustab muinasjutte)”. (Nõmm Valgmaa 1995,15)

1. 2. 2 Levinumad grupiliikmete rollid

Sotsiaalsele rollile lisandub alati grupi liikme roll, mida iseloomustab samuti kindel käitumismudel. See roll võib olla grupi poolt peale surutud või gruppi mõjutades iseseisvalt omandatud.

1. Probleemi lahendamisele suunatud rühma liikmed:

• Algataja – pakub alati uusi lahendusi ja võimalusi

• Infokoguja- arvestab kõigi arvamusega, otsib asjakohast infot

• Loots – näitab kõrvalekaldumist probleemist, teeb vahekokkuvõtteid

• Viimistleja- püüab arutleda, kuidas grupi otsus reaalsuses võiks rakenduda. Teeb vahekokkuvõtteid.

• Koordinaator- eristab isiklikud suhted lahendatavast probleemist.

• Tehnik -täidab rutiinseid kohustusi, jagab materjale, koristab ruumi

2. Grupis osalejate arengut soodustavad rühma liikmed:

• Julgustaja-toetaja- suhtleb kõigiga soojalt, aktsepteerib pakutud ideid

• Harmoniseerija- tahab, et kõik saaksid omavahel hästi läbi, maandab pingeid

• Kompromissisobitaja- hea enesekontrolliga, tunnistab oma vigu ka siis, kui tal on kõrge staatus.

• Kaasatulija – passiivne, kuid sõbralik ja grupikeskne, järgneb teistele.

Rühma liikmed, kes ei ole koostööst huvitatud:

• Agressor- ründab nii kaaslasi kui lahendatavat probleemi, läheb sageli isiklikuks.

• Blokeerija- püüab gruppi teemast kõrvale kallutada, vastandub vastandumise pärast.

• Kiidukukk- püüab tähelepanu iga hinna eest endale tõmmata, naudib enda esinemist.

• Pastor- peab pikki monolooge, kus jutlustab isiklikke mõtteid ja tundeid, on pealetükkiv.

• Kloun- tõmbab naljatamisega endale tähelepanu. Lülitab end demonstratiivselt ühistegevusest välja.

• Domineerija- püüab saavutada kontrolli läbi kamandamise, annab kategoorilisi hinnanguid.

• Abiotsija- püüab teadlikult tähelepanu sellega, et on ebakindel ja saamatu, äratab kaastunnet.(Nõmm Valgmaa 1995,14-17)

1.3 Grupi arenguetapid Kujunemine. Konflikt. Ühtekuuluvus. Koostöö.

Hea sisekliimaga grupp läbib kõik arenguetapid. Arengu käigus kujuneb grupi “oma nägu”. Järgnevalt igast arenguetapist lähemalt.

Kujunemine.

Kujunemisfaasis on suhted pealiskaudsed, arvamus kaaslastest ja emotsionaalne lähenemine kujuneb pikkamisi, kui grupis kehtivad normid lubavad, kujunevad “tõrjutud” ja “patuoinad”. Selguvad positsioonid, staatused ja rollid. Osa gruppe jäävadki kujunemisfaasi.

Konflikt.

Konflikt on grupielus vältimatu ja loomulik. Selgitatakse kellega lähemalt suhelda, kujunevad usaldusel põhinevad suhted. Kontrollitakse ja jälgitakse üksteist, suhted on rollilised, see tekitab pingeid. Kui grupijuht ja liikmed suudavad valupunkte analüüsida ja need lahendada, järgneb ühtekuuluvus ja koostöö.

Ühtekuuluvus.

Tekib emotsionaalne seotus – kujuneb grupi “oma nägu”. Väärtustatakse paindlikkus, teistega arvestamine.

Koostöö.

Tekib huvi üksteise isiksuslike võimete vastu, nauditakse koos olemist ja ühiselt saavutatud tulemusi. (Nõmm Valdmaa 1995,18-21)

Grupi areng on tsükliline, konfliktifaasi läbitakse erinevatel põhjustel korduvalt.

1.4 Grupi võtmeisikud Staar. Liider. Tõrjutu ja “patuoinas”. Juht.

Staar on isik, kellega on seotud esmajärjekorras kõrgenenud emotsionaalsus. Kaaslased peavad teda julgeks, salapäraseks ja tugevaks. Ta on seltskonna hing ja temaga ei hakka kunagi igav.” (Nõmm Valgmaa 1995, 23). Staari põhieesmärk on enese eksponeerimine, ta ei juhi gruppi, kuid võib tekitada ühtekuuluvustunde. Üsna tihti meeldib staarile olla kaaslaste poolt valitud, kuid ta ise valib üksikuid. Erinevalt staarist suudab liiderorganiseerida tulemuslikku koostööd ja suunata gruppi eelkõige isiksusliku jõuga, mitte argumentidega.

Liider kehastab mingit sümbolit või ideaali, kellega tahetakse sarnaneda.

Tõrjutu ignoreerimise põhjus võib olla mingi väline tunnus või puue (prillid, kehakaal, kogelus) või isiksuslikud omadused (andekus grupis, kus kehtib normina halb õppeedukus). Tõrjutu vajadused ei kattu grupi teiste liikmete vajadustega.

“Patuoinad” on liikmed, keda tihti süüdistatakse selliste ülesannete läbikukkumises, millega nad üldse seotud ei ole (perekonnas üsna tihti lapsed). Tõrjutute ja “patuoinaste” olemasolu viitab tugevale sotsiaalsele normeeritusele grupis ja on otseselt seotud juhi isikuga, näidates tema võimetust suhete koordineerimisel. Tõrjututega grupp ei ole jõudnud ühtekuuluvusfaasi.

Juht on väljakujunenud isiksus, kes aktsepteerib nii ennast kui teisi. Ta oskab situatsioone analüüsida, kasutades grupilt saadud tagasisidet, on koostööst huvitatud, suudab suunata ja kontrollida ühistegevust. Juhti tajutakse alati sotsiaalse kontrolli kandjana.

1.4.1 Juhi tüübid

Autoritaarne juht

• Määrab ainuisikuliselt tegevusviisid, töövormid ja eesmärgid, infot edastab ebapiisavalt

• Ei osale ise grupi töös, annab tegevusele kriitilise hinnangu. Väldib lähedussuhteid rõhutades sotsiaalset staatust.

• Hoiab gruppi kujunemisfaasis

• Grupi liikmete vahel puudub ühtekuuluvus ja koostöö, levinud on apaatia ja agressiivsus, puudub motivatsioon. Grupis on “tõrjutud” ja “patuoinad”

Demokraatlik juht

• Töövormid ja –viisid selguvad vaba arutelu käigus, info on kõigile kättesaadav

• Osaleb töös grupi liikmena, koordineerib liikmete omavahelisi suhteid. Hinnangulisus puudub, tagasisides lähtub tööst, mitte inimesest. Talub kriitikat.

• Grupp on ühtekuuluvuse ja koostöö faasis.

• Tegevuses valitseb ühtekuuluvus, suhtlemine on avatud.

“Las minna” juht

• Laseb kõigel minna isevoolu teed, infot väljastatakse, kui keegi küsib.

• Ei koordineeri tööd ega liikmete omavahelisi suhteid, hinnangu annab spontaanselt, ei väärtusta tehtut.

• On igas olukorras sõbralik.

• Grupp on kujunemisfaasis.

• Liikmed ei saa aru oma kohast grupis ega ülesannetest, puudub saavutusvajadus.

Grupijuhi suhtes võib tekkida agressiivsus. Juhi isiksus määrab juhtimisstiili, see paneb aluse mikrokliimale tervikuna. Grupi edukus sõltub isiklikest suhetest, kommunikatsiooni avatusest ja koostööoskustest. Grupi edukuse eest vastutab alati juht (Nõmm Valgmaa, 1995).

Grupiprotsessid lasteaiarühmas

Lasteaiarühm läbib kõik eelpoo lnimetatud arenguetapid, kusjuures kolme- kuni viieaastastel on põhiülesandeks sotsiaalse kogemuse ja rühmas kehtivate normide omandamine, edaspidi muutub järjest olulisemateks ka kooliks vajalikud teadmised ja oskused. Kolme- kuni nelja-aastastele lastele on tähtis mängida teiste hulgas, suheldes võrdselt mõlemast soost lastega, alates neljandast – viiendast eluaastast eelistatakse omasoolisi sõpru. Kuue-, seitsmeaastaste jaoks muutub oluliseks grupiliikmeks olemine, areneb eneseusaldus ja ühtekuuluvustunne (Puhk 2003). Kujunemisfaas vältab üks kuni kaks kuud (september, oktoober). Seda aega võib nimetada “ämblikuvõrgu perioodiks”, kuna õpetaja ja laste, õpetaja ja vanemate ning ka laste omavahelised suhted on väga haavatavad. Sel perioodil tehtud vigu on raske heastada, sest vastastikune usaldus on alles tekkimas. Kujunemisperiood annab teist aastat rühmas olijatele võimaluse esineda julgustaja, harmoniseerija, kompromissisobitaja ja algataja rollis, uued lapsed on kujunemisfaasis tavaliselt kaasatulijad. Selline vanuseline struktuur ei soosi agressorite teket, kui rühmas füüsilist ja vaimset vägivalda järjekindlalt taunida. Jälgida tuleb, et vanemad lapsed ei domineeriks ja kiidukukena oma kogenuma staatust ei rõhutaks. Õpetaja peaks sel etapil käituma kui kogenum grupiliige, enese autoritaarne kehtestamine toob ainult kahju. Autoritaarsena tuleb end aeg-ajalt kehtestada grupi konfliktifaasis, seda enamasti kõikelubava kasvatusstiiliga harjunud laste puhul, kellel normidele allumise kogemus tihti üldse puudub. Ühtlasi on lahkhelid märgiks, et esmane kohanemine on möödas ja laps julgeb seatud raamide järjepidevust kontrollida. Ühtekuuluvus- ja koostööfaasi jõudmine kestab keskmiselt kolm kuud (tavaliselt novembriks). Selleks ajaks on välja kujunenud hoolivad ja lähedased suhted, vanem grupp lapsi on omaks võtnud vanema õe või venna rolli end noorematele liigselt peale surumata. Järgmine konflikt tekib reeglina kevadel (aprillis), selle tingib väsimus ja nooremate laste iseseisvumine, taas toimub muutus rollijaotuses. Koosseisu iga-aastane muutus võimaldab vältida rollide kinnistumist – nooremad lapsed tõusevad vanemate lahkudes kõrgemale positsioonile ja saavad omakorda väiksemate abistamise kogemuse. Kui juht (õpetaja) pidevalt grupi arengufaase analüüsib ja häirivad olukorrad lastega läbi arutab, on koostöö edukas.

KUIDAS KUJUNEB ENESEHINNANG

Enesehinnang on sisemine enesekindlus, sellest oleneb, kui palju inimene elus saavutada suudab, kui väärikalt oskab kaotada ja olla keskpärane. Lapsel ei ole autonoomset enesehinnangut, selle kujundab ümbritsev maailm. Võtmeisikuteks on vanemad, nende hoiakutest ja hinnangutest sõltub suuresti, kas laps kasvab “ennastjaatavaks” inimeseks või peab endas asjatuid hirme ületama. (Arme 1999)

Terve enesehinnanguga laps usub:

• Et inimesed, kes on talle tähtsad, hoolivad temast

• Et tal läheb hästi

Terve enesehinnanguga inimene usaldab ennast ja teisi, on ettevõtlik.

Laps, kellel on liiga kõrge enesehinnang:

• Hoidub ettevõtmistest, milles ta ei ole kõige parem

• Tal puudub tegutsemisjulgus

• Ei räägi halbadest asjadest

• Arvab, et tema ebaõnnes on süüdi teised (Siidirätsep 2001).

Toivo Niiberg (2001) väidab, et varases lapseeas on kõrge enesehinnang loomulik, ka ei ole last kuni jonnieani võimalik “üle hellitada”, küll aga edaspidi. Artiklis “Ennast kiitmast ma ei väsi” toob Niiberg esile kaks peamist eneseimetluse tekkepõhjust:

1.Alandamine, mille puhul kõrge enesehinnang on kantud protestist, kiivusest ja kättemaksust. Alandusi kogenud inimese tundeelu areneb puudulikult, ta ei tule toime negatiivsete emotsioonidega, asudes täiskasvanuna lammutama head, millest ise on ilma jäetud.

2. Hellitamine, mille puhul lapsel ei ole vaja oma tuleviku pärast muretseda, kuid ta ei õpi ka vastutama. Lahendust näeb Niiberg laituse ja kiituse tasakaalustamises, kusjuures arvustada tohib lapse tegu, mitte isikut. Laps peab maast-madalast tajuma, et igal teol on tagajärg. Lahutades kasvatuses vabaduse vastutusest sooritavad vanemad ühiskonnaohtliku teo. (Lehtovaarad 2000)

Madala enesehinnanguga laps arvab:

• Et peab palju saavutama, et talle olulised inimesed temast hooliksid

• Vaatamata sellele, et tal läheb hästi, on teised ikkagi edukamad

• Et tema käes ebaõnnestuvad kõik asjad (Siidirätsep 2001)

Mida nõrgemal alusel kellegi eneseusaldus püsib, seda sõltuvam on inimene välistest teguritest. Laps ei vaja ainult saavutusi, oluline on kogeda õnnestumisi ka suhetes. Just selles vallas pettumusi üle elanud inimene on madalale enesehinnangule kõige lähemal. (Väljaste)

Peretüüp ja enesehinnang.

Eelnevast selgus, et kõige kaalukam roll lapse enesehinnangu kujunemisel on vanematel. Lapsel on õigus saada kasvatust, et õppida tundma ühiskonnas kehtivaid norme ja seda eeskuju ning sõbraliku nõuande kaudu. Laps peab saama olla “tema ise”, teda tuleb aktsepteerida “täielikult, tervikuna ja tingimusteta”, koos kõigi vooruste ja puudustega. (Palonheimo 2002, 28)

Järgnevalt erinevate kasvatusstiilide mõjust lapse enesehinnangule.

Optimaalne kasvatusstiil

Vanemad on hoolivad ja tähelepanelikud, lapsele jäetakse piisavalt otsustamisruumi. Laps kujuneb tõenäoliselt tasakaalustatud hingeelu ja normaalse enesehinnanguga inimeseks. (Siidirätsep 2001) Juhindutakse sellest, mis lapsele kasulik, kasvatus on suunatud lapse arendamisele ja õpetamisele. Last julgustatakse endale teadvustama tundeid teiste inimeste vastu. (Houghton 2000, 85)

(Kõike)lubav kasvatusstiil

Vanemate ja lapse vahel on väga tugev hingeline ja emotsionaalne side, kuid kontrolli on vähe ja piirid lubatu ja keelatu vahel on ebaselged. Laps on kõrge enesehinnanguga, kuid võib hätta jääda, kuna tunneb vaid maailma päikeselist poolt. (Siidirätsep 2001)

Lubav kasvatusstiil

Soodustab lapse muutumist isekaks ja tujukaks, enesekontrollivõime ei arene, ta ei suuda teistest inimestest lugu pidada. (Houghton 2000, 86)

Tundetu kontrollimine

Lapse ja vanema vahel ei kujune emotsionaalset suhet, kuid kontroll on range ja kindlakäeline hõlmates kõiki lapse valikuid. Laps on tõenäoliselt madala enesehinnanguga, ei usalda ennast ega teisi, ei suuda luua lähisuhteid.

Hooletusse jättev kasvatusstiil

Emotsionaalne side lapse ja vanema vahel puudub, puudub ka huvi ja kontroll tema tegevuse üle. Lapsel on tõenäoliselt suhtlemis- ja kohanemisraskused, suutmatus negatiivsete emotsioonidega toime tulla. (Siidirätsep 2001)

Lapsevanema rolliga kaasneb võim määrata teise inimese elu, samas lasub vanemal vastutus selle eest, et lapsest kujuneks elujulge ja positiivne inimene. Maija ja Jorma Lehtovaara on artiklis “Laps ja võim” (2000) öelnud järgmist: “Täiskasvanu ja lapse vahelist võimusuhet ei suuda me kunagi lõplikult kaotada. Seda ei ole vajagi, kuivõrd siiras ja avalik võim on oma põhiolemuselt positiivne. Avalik ja lapse heaks toimuv võimukasutus, kus täiskasvanu tunnistab oma vastutust kasvatajana, võib aidata saavutada lapsel võimu oma elu puudutavate asjade üle otsustamiseks ja vastutustundlikuks iseseisvaks suhteks omaenese ellu.”

LASTEAED ENESEHINNANGU KUJUNDAJANA

Rühmakaaslaste vahel kujunevad sõbrasuhted, lapse arendamine toimub tihedas kontaktis tema perega, seetõttu võib lasteaia liigitada ka esmaste gruppide hulka (vt. 1.1). Optimaalse kasvatusstiiliga perede lapsed kohanevad rühmas valutult, omandades vaevata kõrge staatuse, kuid on vanemaid, kes lapse arengut toetada ei taha või ei oska (vt. 2). Brenda Houghton (2000, 79) mainib Headstart programmi, mille raames anti Ameerikas probleemsetest peredest lastele eeskujulik lasteaiakasvatus. Need lapsed:

• Pääsesid paremini kolledžitesse

• Leidsid paremini tööd

• Vähesed läksid kuritegelikule teele

• Nende abielud kestsid keskmisest kauem

• Nad olid ka kokkuvõttes õnnelikumad

Lasteaias on ebastabiilsetest peredest lastel võimalus kogeda kodust erinevat väärtuste mudelit. Muutes lapse hoiakuid kujundame ja õpetame kaudselt ka vanemaid. (Randmann 2003)

Oma eeskujuga võib õpetaja vanemani viia teadmise, et arukas kasvataja:

• Otsib õpetlikke hetki

• Meenutab lastele voorusi

• Kiidab lapse pingutusi

• Peegeldab lapse andeid

• Ootab lapselt vastutust

• Aitab tal katsumustega silmitsi seista

• Parandab last, kui ta eksib

• Näitab lapsele, mida ta suudab teha, selle asemel, et öelda, mida ta ei suuda.

Lasteaias on võimalik õpetada last lõõgastuma, elust rõõmu tundma ja iseendast lugu pidama, andes positiivse tõuke kogu tema edaspidisele arengule. ( Puhk 2003)

Õpetajal tuleb liitrühmaga tegeledes meeles hoida, et lapsed on vaid kord elus kolmesed, neljased…, seitsmesed… Kui nooremal lapsel on võimalik vajalikud oskused omandada ka vanemaid kaaslasi jälgides – matkides, siis vanemate laste eeskuju ja uute teadmiste andja on õpetaja. Seetõttu ei tohi nende arengu arvelt kompromisse teha. Kui õpetaja on grupijuhina tasemel ja ka vaimset arengut väärtustab, ei ole ka lapsevanematel põhjust muretseda. Suhete lihvimine pakub suurimat rahuldust. Võimalus näha, kuidas nii mõnestki pardipojast luik kasvab, korvab panustatud energia.

Autor: Katrin Kamarik

Tallinna Komeedi Lasteaia õpetaja

Algallikas: Lasteaed.net, 18.04.2007