Järgnevas artiklis jagab Marika Arens oma kogemus ja vaateid, mida ta on pidanud tähtsaks töötades liitrühmas õpetajana.
Marika Arens ei sea eesmärgiks palju ju ruttu selgeks õpetada. „Lapsele peab andma ülesande, millega ta hakkama saab, siis tunneb ta oma tegevusest rõõmu ja kogeb eduelamust. Milleks kiirustada, kui kogu elu on veel ees. Teadmised tulevad mängides, joonistades, meisterdades tasapisi. Vanemad tähtsustavad liiga tulemust. Kurvastavad, kui nende lapse joonistus pole sama ilus kui teiste oma. Olen siis küsinud, kas kõige tähtsam ei ole mitte see, kui õnnelik ja rõõmus nende laps seda pilti joonistades oli. Liiati pole lapsed ühtmoodi andekad. Neile, kes on käeliselt väga kõvad tegijad, ei taha luuletused kuidagi meelde jääda.”
Kartused on liiast
Õpetaja ütleb, et kuigi tal läheb liitrühmaga juba viies aasta, õpetavad lapsed talle iga päev midagi juurde. Peab suureks vedamiseks, et laste vanusevahe ei ole liiga suur – nii on lastel parem ja õpetajalgi kergem. Liitrühm õigustab end siis, kui vanemaid lapsi on väiksematest rohkem. Vastupidine olukord võib mõjuda vanematele lastele pidurdavalt.
Vanemate hirm liitrühma ees pole Marika Arensi sõnul põhjendatud. „Võib-olla on see tingitud meie koolisüsteemist – ühes klassis õpivad ju ühevanused lapsed,” oletab ta. „Muretsemiseks pole põhjust. Meil on kokkuhoidev pere. Üksteisest hoolimist on just tänu sellele rohkem, et koos on eri vanuses lapsed. Vanemad annavad noorematele eeskuju.”
Õpetaja sõnul pole vaja karta ka seda, et keegi õpetamata jääks. Ta korraldab oma töö nii, et vanemad saaksid raskemaid, nooremad kergemaid ülesandeid. Ühele lauale paneb näiteks lihtsamad, teisele keerulisemad pusled. Suuremad meisterdavad tammetõrudest ja kastanimunadest loomi, väiksemad torgivad pihlakamarju nööri otsa. Vahel sobib ka sama ülesanne. „Lasin kõigil lastel näidise eeskujul punase, kollase ja rohelise fooritule õigesti paigutada. Said hakkama küll. Neljane tunneb värve ja oskab neid kasutada. Kahene veel ei tunne, aga oskab leida eeskuju najal samasuguse.”
Individuaalseks tööks leiab võimaluse hommikuti, kui kõik lapsed pole veel kohal, või pärast lõunast magamist. Kõik olenevat töö planeerimisest.
Abiks ikka
Suuremad õpivad väga ruttu väikeste aitamise ära. Et õue minnes ei tuleks pikalt oodata, on nad varmad abitumate nööpe ja lukke kinni panema. „Väikestele meeldib suuremate seltskond. Nad tunnevad end seal turvalisemalt. Kaheaastasel on suurema suhtlemiskogemusega nelja-aastasega lihtsam olla. Suurem oskab väiksemat hoida ja lohutada.
Kui aeda tulevad uued väikesed, on nad hästi abivalmis: mina juba tean, tule, ma näitan sulle ka. Uustulnuk ei tea veel, et mänguasjad on kõigi jaoks. Nelja-aastane oskab selle talle rahumeelselt selgeks teha. Ka õues liivakastis ei mõista väikesed algul midagi peale hakata. Teadjamad otsivad liiva sest kullakive, teevad kooke ja peagi on ka noorematel mäng selge.”
Mängu ja mängukaaslase valivad lapsed õpetaja sõnul ise. „Huvitav on vaadata, kuidas nelja-aastane poiss mängib kaheaastasega, ühel on suur, teisel väike auto. Või kuidas väiksem ehitab klotsidest tee, suurem tee juurde boksi või garaaži. Tüdrukud mängivad nukunurgas poodi või kohvikut, panevad nukke magama. Nelja-aastased on poemüüja või ettekandja, väiksemad ostja või kohvikulise rollis. Kui üks laps jääb väga mingisse mängu kinni, ketrab üht ja sama rolli, pakun talle mingi muu variandi, et ta õpiks eri võimalusi nägema.”
Kord peab olema
Õpetaja sõnul ei osata paljudes kodudes last mängima suunata. „Antakse mänguasi kätte ja sellega asi piirdub. Kui ostetakse uus asi, tuleks lapsele näidata, mida sellega teha saab.”
Õpetaja ei poolda levinud tava panna kõik mänguasjad ühte kasti. Siis laps ei sorteeri oma asju, vaid paneb need lihtsalt jalust ära. Mänguasjade kindla süsteemi järgi paigutamine arendab süsteemset mõtlemist. „Kui palun lastel mänguasjad ära panna, ei kuluta nad aega sihitult mööda tuba jooksmisele. Kõik teavad, kus on mingi mängu koht. Ja kui väiksemad ei teagi, tulevad suuremad neile kohe appi.”
Marika Arens ütleb, et lasteaias õpetatu jõuab varem või hiljem koju. Lapsed, kes ei osanud koduses mänguasjade virvarris orienteeruda, panevad nüüd sealgi autod „garaaži” ja nukud voodisse.
Õpetaja ütleb, et kui laps pole aeda tulekuks valmis, ei oska potil käia, lusikaga süüa, tassist juua, on vanemad oma töö tegemata jätnud. Õpetaja sõnul kulub sööma-jooma õpetamiseks nädal või paar. Potil käimise saab laps aias selgeks kolme-nelja kuuga. Vahel tuleb kogeda ka tagasilangust. Pikalt haige laps harjub kodus jälle mähkmeid kandma ja õpetajal on vaja taas otsast alustada. „Tahaksin oma töös rohkem kodu toetust tunda.”
Pole lasteaiaks valmis
Tihti lapsevanem ei teagi, mida ja kuidas oma lapsele enne lasteaeda minekut õpetada. Puudub koolitus, kuidas last lasteaiaks ette valmistada.
„Vanem ei oska anda lapsele signaali, et tal on aias tore, sest seal on palju lapsi ja mänguasju ning õpetatakse asju, mida ta kodus teada ei saaks. Vahel pole ema ise valmis last aeda andma. Mul nutsid ema ja poeg mõlemad riietusruumis. Pidin nad koju tagasi saatma, ei saa ju last vägisi ema juurest ära võtta. Aasta pärast tulid tagasi, siis läks kõik ilusti.”
Õpetaja peab heaks märgiks, kui vanem söandab murega tema juurde tulla – koos leitakse parim lahendus.
Autor: Sirje Tohver
Õpetajate Leht, 2. oktoober 2009
HUVI OÜ 