Lasteaialaste sotsiaalset kompetentsust mõjutavad tegurid


Praeguses ühiskonnas on suur tähtsus suhetega seonduvatel teadmistel ja oskustel, sest need mõjutavad oluliselt laste toimetulekut koolis. Väär on ettekujutus, et kõik kooli tulevad lapsed on eakohaselt sotsiaalselt arenenud.

Arvatakse, et inimene areneb sotsiaalselt iseeneslikult. Kahjuks leidub suur hulk koolilapsi, eriti poisse, kellel on puudulike sotsiaalsete oskuste tõttu suhtlemisprobleeme. See võib olla ka praeguse suure põhikoolist väljalanguse põhjus. Kuna enamik lastest tuleb kooli lasteaiast, peaksid lasteaiaõpetajad pöörama rohkem tähelepanu just poiste kohanemisoskusele kollektiivis.

Kõne arengu soodustamine    

Lasteaiaõpetaja oluline ülesanne on lapse kõne arengu soodustamine – kõne on sotsiaalse suhtlemise vahend ning loob sotsialiseerumise ja sihipärase õppimise aluse. Kõne on ka lapse käitumise kujundamise vahend. Täiskasvanu kõnet kuulates õpib laps, kuidas palutakse, kiidetakse, tänatakse, kaasa tuntakse, kuulatakse ja andestatakse. Seega määravad täiskasvanu keelelise suhtlemise intensiivsus ja kvaliteet paljuski ära lapse kõne arengu. Emad räägivad juba beebitüdrukutega rohkem ja hellemalt kui sama vanade poistega, sest tüdrukud reageerivad sõnadele rohkem.

Vastavuses stereotüüpidega

Lapsed arendavad ettekujutusi iseendist ja vastassugupoole esindajatest vastavuses stereotüüpidega, mis osaliselt määravad viisi, kuidas nad näevad iseendid ja käituvad teiste suhtes. Pedagoogid ja psühholoogid on mures sooliste jm stereotüüpide pärast, sest need häirivad või takistavad inimesel oma saatuse või tuleviku kujundamist ega lase arendada isiksuse ja käitumise neid jooni, mis parimal viisil väljendaksid ja realiseeriksid andeid, oskusi ja potentsiaali. Täites mingit rolli, oodatakse teatud käitumist, see aga hakkab kahjustama suhtlemist. Juba viiendaks eluaastaks teadvustavad lapsed, et naissoo esindajatelt oodatakse õrnust, tundelisust ja emotsionaalsust, meestelt aga, et nad oleksid tugevad, agressiivsed ja domineerivad.

Eeldatakse ka, et poisid ei tohiks nutta ja oma nõrkust välja näidata, justkui peaksid nemad oma tunded maha suruma. Samuti on saanud tavaks mõtteviis, et poisid on sõltumatumad, enesekindlamad, edukamad, mitte kuigi emotsionaalsed ega vajagi eriti abi. Suhete loomise raskused mõjutavad ka lapse kohanemisoskust kollektiivis. Suhtlemisprobleemid tekivad sagedamini häbelikel lastel, kes pole eneses kindlad. Madala enesehinnanguga inimene võtab iga narrimist kui pilget.
Puudulikud sotsiaalsed oskused ning probleemsed sotsiaalsed suhted kaaslastega lapsepõlves ja nooruki­eas võivad täiskasvanueas tuua kaasa kohanemisraskusi (delikventne käitumine, kohanematus tööjõuturu ja sõjaväeteenistusega ning mitmesugused psüühilised probleemid).

Emotsionaalsed probleemid loovad pinnase puudulikule kohanemisvõimele, sellele järgneb vältimine ja tõrjumine. Sotsiaalset arengut takistavatest teguritest tähtsaim on agressiivsus. Tõrjutud lapsed oskavad vihjeid halvemini tõlgendada, nad suhtuvad teistesse eelarvamuslikult ja süüdistavad suhete ebaõnnestumises iseennast.

Täiskasvanu on eeskujuks

Enesevalitsus ja tahtejooned peavad avalduma ka täiskasvanu käitumises lapsega, sest täiskasvanu on talle eeskuju mudel. Lapse suunamine heateole, tänulikkusele, millestki loobumisele teise heaks täiskasvanu eeskujul pakub lapsele meeldiva kogemuse ja äratab temas soovi käituda samamoodi. Poiss tõlgendab vanemate huvipuudust tõrjumisena.
Peresisene suhtlemine õpetab poissi ütlema oma arvamust täiskasvanutele ja autoriteetidele sama vabalt välja kui eakaaslastele. See tõstab ta eneseusku. Kui esimestel eluaastatel on pojad emadega tihedates emotsionaalsetes suhetes, siis 6–7aastasena ning hiljem vajab poiss isa (mehe) toetust. On hädavajalik, et isa suhtleks, räägiks, kuulaks, paitaks vahel kas või põske. Paljud lapsevanemad usuvad, et parim viis õpetada poega end solvamiste ja pettumuste eest kaitsma, on teha ta nende suhtes ükskõiksemaks.
Tüdrukud loovad ka kasvatajaga hõlpsasti usalduslikke suhteid. Poiste rohked kontaktid teiste poistega ja vähesed kontaktid kasvatajaga tekitavad olukorra, kus kasvatajal on poisi tegevust raskem prognoosida kui tüdruku oma, kellele on tüüpiline olla näiteks silmsidemes kasvatajaga. Tüdrukutele antakse märku, et teiste tunnete vastu huvi tundmine on normaalne, ja tema loomupärast osavõtlikkust julgustatakse veelgi.
Täiskasvanudki julgustavad poisse ümbritsevat maailma uurima ning tundma õppima, nende riskivalmidust toetatakse. Sooline käitumine on suuresti õpitud. Tüdrukute juures hinnatakse enam sõltuvust, poiste juures omaalgatuslikkust. Sotsiaalseid oskusi võime defineerida kui oskusi suhelda teistega viisil, mis on kohane ja tõhus. Kohane viitab asjaolule, et käitumine ei eira sotsiaalseid norme, väärtusi ja ootu-
si – see tähendab, et sinu käitumisviisile ei vaadata viltu, ei anta negatiivset hinnangut. Tõhus tähendab, et tegija saavutab oma käitumisega sotsiaalsetes suhetes endale seatud eesmärgid.

Kooli minnes

Kooliminekuks peaks olema välja kujunenud sotsiaalne mõistmine: teiste inimeste tunnete ja mõtete mõistmine, teiste vaatenurgast aru saamine ja võime teiste seisukohti aktsepteerida; suhted eakaaslastega: oskus luua ja hoida suhteid eakaaslastega, koostööoskused, oskus suhelda vastassugupoolega; prosotsiaalne käitumine: abistamine, jagamine.
Kirjutise autor selgitas koolieelses rühmas välja põhjusi, mis võib mõjutada poiste ja tüdrukute sotsiaalset kompetentsust. Võrreldi madala sotsiomeetrilise staatusega lapsi soolisi erinevusi silmas pidades, valimi moodustasid kolm poissi ja kolm tüdrukut. Hinnangu enda toimetuleku kohta kollektiivis andsid valitud lapsed iseenda kohta intervjuude abil ja nende õpetajad pikaajalise vaatluse põhjal. Teades vaadeldavate laste kodust tausta, oli nende käitumisviiside põhjusi kergem mõista.

Poistel on raske

Selgus, et poistel esines kõneline mahajäämus, halb kuulamisoskus, esinemiskartus, oskamatus harjuda kaaslastega, toimetulek õppetööga. Mängus ei soovinud nad jagada mänguasju, olid agressiivsemad, eelistasid mängudes omasooliste seltsi ega arvestanud kaaslastega. Samuti ei tajunud nad oma käitumises ebakõla, ei tahtnud vabandada ega palunud ka täiskasvanu abi.

Soolisest stereotüüpsusest lähtuv kasvatus soodustab tüdrukute suhtlemisoskust ja emotsionaalset arengut. Täiskasvanud ei tohi suhtuda poistesse erinevalt kui tüdrukutesse, arvates, et poiss peab olema julge ja hingeliselt tugev. Samas on oluline nende sõnavara arendada, et nad suudaksid enda emotsioone sõnadesse panna ja vähem „kätega rääkida”. Turvalise seotusega lapsed saavad hiljem suhtlevateks ja elavaloomulisteks noorukiteks, kes on omaealiste seas populaarsed ning edukad.
Tulemustele toetudes võib järeldada, et poiste kohanemist kollektiivis mõjutavad nii sugu, kasvatus kui ka sotsiaalne ebakompetentsus.

 

Tiina Umbsaar, Turba Lasteaia õpetaja

Õpetajate Leht. 31. 08. 2007.