Mida kõike võib õpetada muinasjutt


Muinasjutt ei ole lapse jaoks kunagi lihtsalt üks lugu, mis möödub endast jälgi maha jätmata. Muinasjutt täidab lapse jaoks palju erinevaid ülesandeid, sellel on palju funktsioone isiksuse arengu juures.

Igapäevases elus muinasjuttude kuulaja, lugeja, lapse või lapsevanemana me muidugi ei mõtle nendele ülesannetele ega funktsioonidele, me isegi ei teadvusta neid sageli. Aga jutu mõju on sellest hoolimata olemas ja jutt hakkab lapses edasi oma salaelu elama.

Kirjutaja ja muinasjutuvestja seisukohast tähendab see muidugi suurt vastutust noore hinge ees. Oma jutuga peab ettevaatlik olema ja natukenegi oskama ette näha mõju, mida see lapsele avaldada võib. Ja samas annab muinasjutu fundamentaalne mõjukus kirjanikule või jutuvestjale suure võimu kujundada inimest, sel moel n.ö väikest jumalat mängida.

Muinasjutu võime inimest õpetada on läbi nähtud juba kunstkirjanduse algusaegadel ja esimestel Euroopas kirjanduslikku vormi pandud muinasjuttudel on see didaktiline funktsioon lausa puust-ja-punaseks-tasemel esile toodud ning välja mängitud.

Muinasjutu olemus taandus justkui vaid valmilaadseks mõistulooks, mis pidi õige ja vale talitamise tagajärjed ilmekalt näitlikustama ning hoiatama lugejat eksimuste eest. Et aga lood säilitasid ikkagi oma rahvasuus väjakujunenud põhistruktuuri, siis täitis ka selline ülimalt pedagoogiliseks nuditud muinasjutt ometi oma teisigi ülesandeid.

Muinasjutu didaktilises palges ei ole ju iseenesest midagi halba. Halvaks muutub see siis, kui muinasjutuvestja oma kunstilised eesmärgid ja vahendid ainult didaktikat silmas pidades minimaalseks kahandab. Kui aga näeme didaktikat ennast kunstilise võimalusena, võib see saada mõnusaks vahendiks oma elukogemuse ja seisukohtade edasiandmisel. Eks jumal loonud inimese kah oma näo järgi, umbes sama tahaks ju kirjanik teha oma lugejategagi, rääkimata inimlikust soovist kiita seda, mida õigeks peab, ja laita seda, mis kõlbmatu ja vääritu tundub.

Laps õpib muinasjutust meelsasti, ja nii mõndagi. Kooliharidusele ja ratsionaalsete teadmiste teadlikule omandamisele eelnedes võib muinasjutt luua edasiseks hariduseks olulise platvormi ja õpivalmiduse. Näiteks niisugune väike asi, nagu klassikaliste muinasjuttude ajamäärang „elas kord, oli kord“, „vanal hallil ajal“, „ükskord ennemuiste“, võib luua baasi inimese ajalootunnetusele, ajaloo tajumisele, isegi ajaloohuvile. Muinasjutt räägib väidetavalt asjadest, mis on toimunud ammu: enne lapse aega, enne tema isa-ema ja isegi vanaisa-vanaema aega. Prints muudeti konnaks nii uskumatult vanasti, et isegi vanaema polnud siis veel sündinud. Laps hakkab tasapisi mõistma, et aeg ei alanud tema maailmasse ilmumisega, vaid määratult varem, et aeg on vanem kui kõik talle tuttavad inimesed, ja et seal aja hämarates sügavikes juhtus juba igasuguseid huvitavaid asju.

Ka kõlbelised väärtused ja tõekspidamised jõuavad lapse teadvusesse kõige paremini muinasjuttude kaudu. See, kes on hea ja kes paha, tuleb klassikalisest muinasjutust enamasti üsna selgelt välja ja loomulikult on sümpaatia ning kaasaelamine selle hea poole peal. Hea, st abivalmis, lahke ja teisi arvestav käitumisviis pälvib peaaegu alati pärast kannatusi küllusliku tasu, samas kui paha, kuri või ahne saab paraja palga. See skeem kordub ja kordub, juurutades arusaamist, et maailmas asjad just nii käivadki.

Et muinasjutu positiivne kangelane on peaaegu alati ka sümpaatne, elab laps tema seiklustele ja kannatustele siiralt kaasa. See omakorda arendab empaatiavõimet, hoolivust ja kaastunnet.

Tihtilugu ei piirdu muinasjutt lapse jaoks sugugi mitte ainult jutuga. Lastele meeldib kuuldud või loetud loo järgi ka mängida. Muinasjutu järgi saab mängida nii omaette nukkudega kui ka koos sõpradega rollimängu vormis. Enamasti säilitatakse mängides muinasjutu süžee üldised jooned, kuid varieeritakse erinevaid episoode ja detaile.

Muinasjutu põhjal mängitavas mängus võib laps võtta endale kordamööda erinevate tegelaste rolle ning lahendada olukordi jutust sootuks erinevalt. Sel moel elab laps muinasjutu otsekui ise läbi, kord ühe, kord teise tegelase nahas olles. Kehastades kurja, teeb ta mängult kurje asju, millele muidu ei julgeks mõeldagi – aga mängus on see ju lubatud. Vaheldumisi head ja kurja kehastades õpib laps neid kumbagi tundma ja lapse sisimad eelistused selles osas vormuvad kindlapiirilisemaks. Selline rollimäng muinasjutu põhjal võimaldab lapsel ohutul kombel välja elada ka oma sisemised pinged, agressiivsuse ja alateadlikud hirmud. Rollimäng on väga loov tegevus, rikastab lapse maailmatunnetust ja minapilti olulisel määral, rääkimata emotsionaalse intelligentsi kujundamisest ja arendamisest.

Oma tunnetega toimetulek on mõnikord täiskasvanulegi raske, kuid seda keerulisem on lapsel oma ebameeldivate mõtete ja tunnetega hakkama saada. Laps ei taha ju olla halb. Aga isegi parimad inimesed mõtlevad mõnikord halbu mõtteid. Mitmed muinasjutu-uurijad on viidanud muinasjuttude sellisele alateadvust mõjutavale tasandile, mis aitab lapsel lahendada oma sisemisi vastuolusid ja ohutult välja elada n.ö lubamatuid halbu tundeid ja mõtteid. Eesti keelde on tõlgitud näiteks Bruno Bettelheimi väga huvitav vastavasisuline käsitlus koos levinumate muinasjutusüžeede analüüsiga just sellest aspektist.

Muinasjutt on otsekui poikvel uks, mille taga võib lapse jaoks olla mis iganes: õpetus, mõistatus, hea ja paha, mõistmine, leevendus, mäng… Selle kõige juures on muinasjutt elementaarselt ka fantaasia ärgitaja ja loovuse ärataja, seda eriti muinasjutu põhjal toimuvate edasiste tegeluste puhul. Paljudele lastele meeldib muinasjuttude põhjal joonistada, mängida, unistada. Paljudele lastele on üks või teine muinasjutt saatjaks väga pikka aega, saades isiklike kujutluspiltide ja mõttemängude allikaks. Paljud lapsed saavad muinasjuttudest julgustust unistada ja uskuda imedesse.

Sealtkaudu aga sünnivad juba uued lood.