Suuruse tajumine nägemise teel


Suuruse tajumine

nägemise teel

Didaktilised mängud ja

harjutused sensoorseks arenguks

Seda liiki mängudes ei saa laps tegutseda proovides. Esemete suurusi on vaja võrrelda nägemise abil. Juhul kui lapsel tekivad raskused, võib ta oma valikuid kontrollida esemete üksteise peale panekuga. Ühesuguse suurusega esemed kattuvad pealepanekul ja kui liikuda mööda nende kontuure, siis tundub see ainult ühe kontuurina. Kui kontuurid ei lange kokku, tähendab see, et esemed on erineva suurusega. Loomulikult saab selliselt kontrollida ainult üht tüüpi ja ühesuguse vormiga esemeid.

Esemete suurusi võrreldes tuleb juhtida tähelepanu suuruse eri tunnustele (pikkus, kõrgus, laius), kui need on olulised ülesande täitmisel.

Tuleb meeles pidada, et laps peab ülesande täitma iseseisvalt, tema tegevust ei tohiks ennetada sõnaliselt. Alles pärast seda, kui ülesanne on täidetud, on vaja tulemust sõnadega täpsustada. Näiteks lotomängus antakse lastele suure ja väikse matrjoška kujutisega kaardid. Õpetaja tõstab üles näidiskaardi ja küsib: „Kellel on samasugune?” (Ei tohi küsida: „Kellel on suur matrjoška?”) Pärast seda, kui laps on valiku teinud (kokku viinud näidise ja oma kaardi kujutised), ütleb õpetaja: „Õige, mul on suur matrjoška ja sul on samasugune suur matrjoška.”

Loto (eseme suuruse määramine)

Eesmärk. Õpetada nägemise abil määrama üksteisest väga erineva suurusega esemeid, ühendada nägemiskujutlus sõnaga.

Vahendid. Kahe eseme kujutisega suured kaardid, kus esemel on kaks suurust (suur ja väike). Esemed on kaardil paigutatud erinevalt (näiteks on seal suur maja ja väike maja, suur puu ja väike puu, väike auto, väike pall, suur auto, suur pall jne). Veel on üksikesemete kaardid suurte ja väikeste kujutistega.

Mängu käik. Õpetaja jagab lastele suured kaardid ja igaühele ka näidiskaardi ning küsib: „Kellel on samasugune?” Laps peab eseme ära tundma ja esemed ka suuruse poolest vastavusse viima, s.t panema õigesti suure asja suure peale, väikse väikese peale jne. Seejärel kinnitatakse tulemust sõnaga: „Õige, see on suur maja.”

Edaspidi läheb mäng keerulisemaks: kaartidel on kujutatud erisugused erineva suurusega esemed. Mängu edenedes ei anta lapsele enam mitte üks, vaid 2–3 kaarti.

Püramiidid

Eesmärk. Tutvustada püramiidi, harjutada rõngaste lükkimist vardale (1. variant); õpetada arvestama suurust esemetega tegutsemisel, järgida püramiidi ladumise põhimõtet (võtta alati kõige suurem rõngas), kontrollida oma valikut rõngaste üksteise peale panekuga (2. variant); laduda püramiidi, arvestades suurust nägemisele toetudes, mitte kasutada kontrollimisel pealepanekut (3. variant).

Vahendid. Neljast rõngast ja kübarast koosnev püramiid igale lapsele. Edaspidi (3. variant) suurendatakse rõngaste arvu, koostatakse keradest, poolkeradest ja poolrõngastest püramiide.

Püramiidi kokkupaneku põhimõtte peavad lapsed ise praktiliselt leidma, seda ei ütle õpetaja ette. Seetõttu on vaja anda lastele kokkupanekuks erinevaid püramiide, mitmesuguse rõngaste arvu ja värviga, neid igas tegevuses varieerides.

1. variant. Pane kokku ja lõpeta püramiid

Mängu käik. Õpetaja paneb ühe püramiidi lauale, võtab selle aeglaselt lahti, pannes rõngad lauale juhuslikus järjekorras. Siis võtab ta ühe rõnga oma kätte, pöörab laste tähelepanu selle sees olevale augule ja paneb rõnga varda peale. Teiste rõngastega teeb ta sama. Nüüd võtab ta nupu (püramiidi otsa) kätte ja seletab lastele, et see hoiab kõiki rõngaid varda peal kinni. Selle momendi ta „mängib üle”: kallutab püramiidi nii, et ülemine rõngas kukub ära jne. Nüüd jagab ta püramiidid lastele, aitab neil püramiidi lahti võtta ja kokku panna. Lapsed lükivad rõngaid vardale ja sulevad rõngad nupuga. Õpetaja palub lastel püramiidid ümber pöörata, et veenduda, kas nupp hoiab rõngaid kõvasti kinni. Lapsi kiidetakse ka siis, kui püramiid pole väga tihedasti kokku pandud või pole arvestatud rõngaste suurust.

2. variant. Ilus püramiid (tegevus)

Mängu käik. Õpetaja võtab ühe püramiidi, vaatab seda lastega ja ütleb, et see on ilus, ühtlane, sile. Ta tõmbab käega mööda püramiidi alt ülespoole, läheb iga lapse juurde ja palub tal käega liikuda mööda püramiidi. Siis võtab ta püramiidi lahti ja palub lastel teha uus ilus püramiid. Ta võtab ühe rõnga ja räägib: „See on suur. (Paneb selle vardale, võtab järgmise rõnga, vaatab seda kahtlevalt.) Kas see on suur või on see suur? (Osutab teisele rõngale.)

Kohe kontrollime. Vaat nii. (Paneb need kaks rõngast teineteise peale ja näitab lastele.) Üks rõngas ulatub kaugemale, see on suurem. (Paneb selle vardale.)” Ta toimetab ülejäänud rõngastega samuti ja kinnitab lõppu nupu. Kõik vaatavad, kui ilus ja sile on püramiid. Nüüd jagab ta lastele püramiidid, aitab neid lahti võtta ja rõngad segamini ajada. Lapsed panevad püramiide kokku. Õpetaja aitab neid ainult sel juhul, kui laps ei saa rõngaid üksteise peale  pandud. Kui püramiidid on valmis, teeb õpetaja ettepaneku veel kord veenduda, kas need on ilusad. Kes viga ei märka, sellel aitab õpetaja tõmmata käega mööda püramiidi, andes talle võimaluse mõista, et püramiid pole õigesti kokku pandud. Laps paneb uuesti püramiidi kokku. Õpetaja aitab, kogu aeg rääkides: „See on suur rõngas. See on väiksem. See on veel väiksem,” jne. Lõpetuseks pannakse kõik püramiidid lauale ja õpetaja kiidab lapsi.

3. variant. Pane püramiid kokku

Mängu käik. Kasutatakse kõikvõimalikke püramiide. Õpetaja annab lastele ülesande teha ilusaid ja siledaid püramiide, aga ei ütle, kuidas seda teha. Kui on vaja, osutab ta lastele abi. Lõpuks palub ta kõigil, tulemustest olenemata, kontrollida, kas püramiid on õigesti kokku pandud, ja räägib: „All on suur rõngas, üleval kõige väiksem. Kõik püramiidid on ilusad.”

Kus on samasugused?

Eesmärk. Jätkata esemete suuruse järgi sobitamist, kontrollides valiku õigsust silmaga, vajadusel kasutada pealepanekut ja kontuuri mööda liikumist, kinnistada mõisteid „suur”, „väike”, „suurem”, „väiksem”, „ühesugused”.

Vahendid. Puust või papist šabloonid lihtsate suurte ja väikeste esemete kujutistega igale lapsele, tahvel.

Mängu käik. Õpetaja paneb lauale mõned ühe ja sama eseme eri suurusega šabloonid, näiteks kolm palli. Tahvlile pannakse (näiteks) keskmise suurusega palli šabloon. Õpetaja ütleb, et tuleb leida samasugune. Ta vaatab laual olevaid palle, valib nende hulgast ühe ja ütleb: „Ma arvan, et see on samasugune.” Ta võtab tahvlilt palli šablooni ära ja võrdleb seda laualt võetuga pealepaneku meetodil. Õpetaja juhib laste tähelepanu vormide kokkulangevusele, veab sõrmega mööda teineteise peale pandud pallide kontuuri ja palub lastel sedasama teha.

Kontrollib laste tegevust. Ta ütleb: „Pallid on ühesugused.” Seejärel vahetab ta laual olevaid asju, paneb sinna kolm maja. Tahvlile paneb ta kõige väiksema maja paarilise, kutsub ühe lapse enda juurde ja palub tal leida samasuguse.

Laps kontrollib oma valikut pealepanekuga. Kui ese on valesti valitud, ei lange kontuurid kokku. Õpetaja seletab, et üks maja on suurem. Ta näitab, kuidas suurema maja kontuurid ulatuvad väljapoole, ning palub lapsel valida õige vormi.

Rebane ja jänesed

Eesmärk. Mõista, et suurus on oluline tunnus ja seda tuleb tegevustes arvestada, harjutada sobitama üksteisest tunduvalt erinevaid suurusi eemalt, vajadusel kontrollida pealepaneku teel.

Vahendid. Mängijate arvule vastavalt kõrvadega mütsid jänestele, üks rebasemüts. Suured ja väiksed ringid (ovaalid, ruudud, hulknurgad jt) igale lapsele, kaks suurt rõngast (võru).

Mängu käik. (Mängitakse 4–6-lapselises grupis.) Õpetaja paneb põrandale kaks suurt rõngast ja seletab, et need on jäneste majad. (Maju võib teineteisest eraldada ehitusklotside või toolidega.) Nüüd jagab ta lastele jäneste mütsid ja igaühele kätte papist ringi (ovaali, ruudu). Laste tähelepanu juhitakse sellele, et mõnel lapsel on suur, teistel väike ring. Kummagi rõnga keskele paneb õpetaja ühe ringi: seal, kus on suur ring, on suurte ringidega jäneste kodu, seal, kus on väike ring, on väikeste ringidega jäneste kodu. Kõik jänesed lähevad oma kohale. Eemal on rebase maja. Trummipõrina peale lähevad jänesed majast välja ja jooksevad mööda tuba. Rebane tuleb oma peidupaigast välja ja hakkab jäneseid püüdma. (Alguses on õpetaja rebase rollis.) Jänesed peidavad end majja. Kui jänes ei jooks nud oma majja, võtab rebane ta kinni ja viib oma urgu. Mängu kordamisel on see keerulisem: sel ajal kui lapsed jooksevad, vahetab õpetaja näidised ära.

Edaspidi jagatakse lapsed kolme gruppi – kolme majja. Neile antakse kolme suurusega ringid. Rebase rollis on laps.

Ilusad mustrid (tegevus)

Eesmärk. Jätkata suuruse järgi esemete sobitamist ja arvestada seda oma tegevuses, arendada tähelepanu, õpetada tegutsema järjekindlalt, asetades esemeid vasakult paremale, kinnistada sõnu suur ja väike, õpetada suuruste korrapärast vaheldumist.

Vahendid. Suured ja väiksed ringid (ruudud, ovaalid, kolmnurgad jne), kolmes suuruses ringid (ruudud, kolmnurgad jne), kontuurmustriga paberiribad (suurte ja väikeste ringide vaheldumine – mitte üle kolme korduse),

samasugused kordused kolmnurkade ja teiste vormidega; teist laadi kordused: suur ring – väike ring, väike – suur, väike – väike jne); puhtad paberiribad; suured vorminäidised tahvlile panekuks (näidis koos valmis mustriga).

Tegevuse käik. Õpetaja paneb tahvlile näidise, vaatleb seda koos lastega, juhtides tähelepanu vormide vaheldumisele ja ilusale mustrile. Ta näitab esimest ringi ja räägib: „Suur. (Näitab järgmist ringi.) Väike – suur – väike.” Ta püüab rõhutada rütmi osutamise ja hääle abil. Seejärel palub ta lastel korrata tema järel neid sõnu. Nüüd seletab ta lastele, et nemad võivad ka teha samasuguseid ilusaid mustreid. Ta jagab lastele kontuurmustriga paberiribad ja eredad geomeetrilised kujundid, näitab, kuidas asetada kujundeid vasakult paremale, ühtki kontuuri vahele jätmata. Lapsed laovad ringe laiali ja õpetaja jälgib nende tegevust. Lõpuks kiidab ta lapsi, rõhutab kujundite korrapärast vaheldumist, tuletab veel kord meelde nende järjekorda: suur – väike, suur – väike…

Edaspidi jagatakse lastele puhtad paberiribad. Nad loovad mustri, juhindudes tahvlil olevast näidisest.

Tänav (tegevus)

Eesmärk. Õpetada nägemise ja sõna abil valikut tegema ja suurusi sobitama, arendada tähelepanu, tekitada huvi ja positiivset hoiakut ühise tegutsemise vastu.

Vahendid. Suur valge või helesinine paberileht, millel on tänava kontuurid (joonisel on lastele tuttavad erisuurusega asjad: kaks maja – kõrge ja madal, mõned suured ja väiksed puud, pikk ja lühike pink, suur ja väike buss, suure jalgrattaga täiskasvanu ja väikse rattaga laps); värvilisest paberist lõigatud esemete kujutised, mis langevad täpselt kokku pildil olevate kontuuridega. Komplektid antakse igale lapsele või kahe peale üks, liim, pintsel, lapp, vakstu.

Tegevuse käik. Õpetaja räägib lastele, et nad hakkavad kõik koos ilusat pilti tegema, et see oma rühmatuppa üles panna. Ta paneb tahvlile kontuuridega paberi, aga lastele jagab värvilisest paberist lõigatud esemed. Siis osutab ta suurel paberil olevale majale ja küsib: „Kellel on kõrge maja?” Laps, kellel on kõrge maja šabloon, läheb õpetaja laua juurde. Õpetaja kleebib maja kujutise kontuurile. Järgneb küsimus: „Kellel on niisugune pikk pink?” jne.

Õpetaja vaatleb valmis pannood koos lastega, kiidab neid, et nad said nii kiiresti ja hästi pildi valmis. Tingimata on vaja panna pilt rühmatuppa või riideruumi seinale, et kõik seda näeksid.

Metsalagendikul (tegevus)

Eesmärk. Õpetada nägemise ja sõna abil valikut tegema ja suurusi sobitama, arendada tähelepanu, tekitada huvi ja positiivset hoiakut ühise tegutsemise vastu.

Vahendid. Suur leht, mille allserva on kleebitud roheline pabeririba (rohi), lehe peal on puude ja loomade (suure ja väikse siili, suure ja väikse jänese, suure ja väikse konna, suure ja väikse kännu, jämeda ja peenikese puu) kontuurid; värvilisest paberist lõigatud kõikide nende esemete ja loomade kujutised, liim, pintsel, lapp, vakstu.

Tegevuse käik. Samasugune kui eelmises tegevuses.

Ehitame maja

Eesmärk. Jätkata nägemise abil suuruste sobitamist ja kontrollida oma valikut pealepaneku teel, arendada tähelepanu, kinnistada sõnu, mis väljendavad suhtelisi suurusi: suurem, väiksem, ühesugused.

Vahendid.

1. variant. Kolm eri suuruses ilma katuseta papist maja uste ja akende sisselõigetega, papist katused, aknad, kolmes suuruses uksed vastavalt majade mõõtudele.

2. variant. Väiksed papist ilma katuseta majad uste ja akende sisselõigetega ja nende juurde kuuluvad elemendid (katused, uksed, aknad) igale lapsele.

Mängu käik. Õpetaja paneb tahvlile kolme maja suured kujutised juhusliku paigutusega, aga mitte ritta. Lauale paneb ta läbisegi majade elemendid (katused, uksed, aknad). Siis räägib ta lastele, et nad hakkavad ehitajateks ning ehitavad korralikke maju.

Kõik majade osad tuleb valida nii, et need sobiksid täpselt oma kohale.

Lapsed tulevad järjekorras õpetaja juurde ja ehitavad maju. Laua taga istujad hindavad iga etapi tööd. Lõpus teeb õpetaja kokkuvõtte: „Kõige suuremale majale valisime kõige suuremad aknad, kõige suurema ukse, kõige suurema katuse. Väiksemale majale panime väiksema ukse, väiksema katuse ja väiksemad aknad. Aga kõige väiksem maja sai kõige väiksemad aknad, kõige väiksema ukse ja kõige väiksema katuse.”

Kolm karu

Eesmärk. Jätkata esemete suuruste arvestamist mängus, tekitada positiivseid emotsioone, tutvuda L. Tolstoi „Kolme karu” tegelastega.

Vahendid. Kolm eri suuruses mängukaru (suur, keskmine ja väike), kellest kõige suuremal on pikad püksid, keskmisel on seelik ja põll, kõige väiksemal on lühikesed püksid, kolmes suuruses lauanõud (taldrikud, kruusid, lusikad), kolm eri suurusega voodit.

Mängu käik. Õpetaja jutustab lastele muinasjuttu: „Elasid kord kolm karu: karuisa (võtab eesriide tagant kõige suurema karu välja; karu teretab lapsi ja õpetaja paneb ta toolile istuma) ning karuema (võtab keskmise suurusega karu, kes ka teretab lapsi, ja paneb ta karuisa kõrvale istuma). Karuisal ja karuemal oli väike poeg. (Õpetaja võtab kõige väiksema karu välja – ka tema teretab lapsi – ja paneb ta teiste karude kõrvale istuma.) Vaadake hoolega, kes neist on kõige suurem. (Lapsed vastavad.) Õige, kõige suurem on karuisa. Kes on temast veidi väiksem? (Lapsed vastavad.) Õige, karuema on karuisast väiksem. Aga kes on kõige väiksem? (Karupoeg.) Õige.

Karudel oli metsas oma maja. Nad tulid koju ja tahtsid sööma hakata. Kes tahab neile abiks olla?” Õpetaja kutsub ühe lapse ja palub tal nõud lauale panna ja mitte segi ajada, kus kelle taldrik (kauss), lusikas peab olema (suurusi ta meelde ei tuleta). Esimene laps paneb taldrikud lauale ja annab siis karudele süüa. Teine laps paneb kruusid lauale ja annab karudele juua. Kolmas laps paneb voodid paika ja karud voodisse. Nüüd teeb õpetaja kokkuvõtte: „Te olite tublid ja aitasite kolmel karul oma nõud ja voodid ära tunda. Te jagasite õigesti: suur karu sai kõige suurema taldriku, lusika ja kruusi ning läks magama kõige suuremasse voodisse, temast väiksem karu sai väiksema taldriku, lusika ja kruusi ning läks väiksemasse voodisse magama, aga kõige väiksemale karule, karupojale, te andsite väikse taldriku, lusika ja kruusi ning panite ta kõige väiksemasse voodisse. „Aitäh,” ütlesid karud ja jäid magama.”

Kellel on suur pall?

Eesmärk. Juhtida tähelepanu esemete suuruse suhtelisusele (üks ja sama asi võib olla suur või väike, sõltuvalt sellest, millega teda võrreldakse), kinnistada sõnu suur, väike, suurem, väiksem.

Vahendid. Eri suurusega pallid vastavalt laste arvule.

Mängu käik. Lapsed istuvad poolringis toolidel, õpetaja nende vastas väikse laua taga. Laual on lina all pallid.

Õpetaja kutsub kaks last oma juurde ja annab kummalegi palli. Küsib, kummal on suur, kummal väike pall. Lapsed vastavad ja õpetaja kinnitab: „Õige, Katil on suur pall ja Matil on väike pall.” Ta palub Matil selg pöörata ja sel ajal vahetab õpetaja Kati palli väiksema palli vastu (väiksem kui Matil). Õpetaja ei luba Matil veel end ümber pöörata ja küsib tema käest: „Missugune pall sinul on?” Mati vastab: „Väike,” ja pöörab end ümber. „Missugune pall on Matil?” küsib õpetaja laste käest. Lapsed vastavad: „Suur.” Niisuguseid vahetusi tehakse mitu korda.

Siis kutsub õpetaja välja teise paari ja vahetab samuti pallid ära, alustades kõige suuremast ja lõpetades kõige väiksemaga, pannes pallid tooli peale ritta. Nüüd küsib õpetaja: „Kus on kõige suurem pall?” ja võtab selle ära. Niimoodi küsib ta niikaua, kuni alles jääb kaks palli. Siis korratakse sama tegevust vastupidises järjekorras – väiksemast suurema poole. Kui alles on jäänud üks pall, küsib õpetaja: „Missugune pall on alles, kas suur või väike?” Lapsed vastavad, et suur on alles. Õpetaja läheb ja toob veel ühe palli, suurema kui see, mis on laual. Ta küsib laual olevale pallile osutades, kas see on suur või väike. Selgub, et see on väike.

Lapsed mängivad suure palliga, andes seda üksteisele.

Loomaaed

Eesmärk. Jätkata esemete suuruse suhtelisuse õpetamist, sobitada suurusi silma järgi ja pealepaneku teel.

Vahendid. Mitmesuguse suurusega loomašabloonid (jänes, rebane, hunt, tiiger, lõvi, elevant), loomade papist puurid, tahvel.

Mängu käik. Õpetaja räägib lastele, et loomaaeda toodi uued puurid ja nüüd on tarvis aidata loomadel leida endale sobiv koht. Ta paneb tahvlile kaks puuri (kõige väiksema ja sellest veidi suurema) ning võtab kaks šablooni – jänese ja rebase omad. Loomad pannakse puuri. Õpetaja juhendamisel saavad lapsed aru, et jänes on väike loom, aga rebane on suur. Täiskasvanu võtab veel kaks puuri – hundile ja tiigrile. Tuleb välja, et need on rebasest suuremad. Siis pannakse tahvlile rebase ja elevandi puurid.

Mängu variant. Tahvlile pannakse kõik puurid läbisegi. Lapsed panevad loomi puuridesse, sobitades silma järgi.

Kes on pikk?

Eesmärk. Õpetada mõistma asjade pikkuse suhtelisust, näidata, et üks ja sama asi võib olla pikk või lühike, olenevalt sellest, millega teda võrreldakse, juhtida tähelepanu sellele, et sõnad pikk, lühike, pikem, lühem käivad ka inimeste kohta, märkides nende kasvu.

Mängu käik. Õpetaja kutsub enda juurde kaks last: kõige lühema ja temast veidi pikema, paneb nad kõrvuti seisma ja küsib, kumb neist on pikk. Ta küsib üle: „Kas Kalle on pikk või lühike?” Ta räägib edasi: „Kalle on pikk, Kaiest pikem.” Õpetaja saadab Kaie istuma ja kutsub lapse (Madise), kes on Kallest pikem, paneb tema Kalle kõrvale ja küsib uuesti: „Kas Kalle on pikk või lühike? Õige, nüüd võib öelda, et Kalle on lühike, aga Madis on pikk. Kalle on lühem kui Madis, aga Madis on pikem kui Kalle.” Õpetaja kutsub teisi lapsi enda juurde paarikaupa, nii et ühes paaris pikk on teises lühike, ja siis kõrvutab neid vastupidises järjekorras – see, kes eelmises võrdluses oli lühike, on nüüd pikem. Pärast seletab õpetaja lastele, et ta võrdles nende kasvu: ühed on kasvult pikemad, teised lühemad. Siis teeb ta lastele ettepaneku võtta pikkuse järgi rivisse ja aitab lastel oma kohta leida.

Siil

Eesmärk. Jätkata asjade vastandamist suuruse alusel, rõhutada suurust olulise tegevust määrava tunnusena, kinnistada sõnade suur, väike, suurem, väiksem tähenduse mõistmist ja viia need aktiivsesse sõnavarasse.

Vahendid. Neljas eri suuruses siili ja vihmavarju kujutist (papist välja lõigatud).

Mängu käik. Õpetaja räägib siilimuinasjuttu: „Metsas elas siilipere: isa, ema ja kaks siilipoega. Kord läksid siilid põllule jalutama. Seal ei olnud puid ega maju. (Ta teeb lastele ettepaneku leida kandikul siilide kujutised, panna need enda ette lauale, ning aitab siilid suuruse järgi ritta seada.) Äkki ütles siiliisa: „Vaadake, kui suur pilv on tulekul. Kohe hakkab sadama.” „Jookseme metsa,” tegi siiliema ettepaneku. „Peidame ennast kuuse alla.” Aga kohe hakkaski vihma sadama ja siilid ei jõudnud peitu minna. Lapsed, teil on vihmavarjud. Aidake siile, andke neile vihmavarjud. Aga vaadake hoolega, missugune vihmavari kellelegi sobib. (Õpetaja vaatab, kas lapsed oskavad kasutada suuruse vastandamise põhimõtet.) Tubli, nüüd on kõik siilid vihmavarju all ja nad tänavad teid kõiki.” Nüüd küsib  õpetaja ühelt ja teiselt lapselt, miks ta andis siiliisale niisuguse vihmavarju ja siiliemale teistsuguse ning miks siilipoisid said just niisugused vihmavarjud. Lapsed vastavad ja õpetaja aitab neil õigesti vastust formuleerida.

 Rmt.  „Laste arendamine ja õpetamine didaktiliste mängude abil“

Eripedagoogi käsiraamat

Autor: Jelena Strebeleva

Tartu, 2010