Värvustaju


Värvustaju

 Värvustaju erineb vormi- ja suurustajust selle poolest, et seda ei saa praktiliselt, katse-eksituse teel kontrollida.Värvust peab tingimata nägema, s.t värvuse tajumisel saab kasutada ainult nägemisaistingut.

Alguses mängib värvuse tajumisel olulist rolli proovimine, kõrvutamine. Kui kaks värvust on kõrvuti, näeb laps nende samasust või erinevust. Kui laps oskab juba värvust määrata vahetus võrdluses, s.t peale- ja kõrvalepaneku teel, võib üle minna näidise järgi valimisele, värvuse tegelikule tajumisele ning sealt edasi nende nimetamise juurde. Värvuse tajumine on värvusest kujutluse tekkimise aluseks. Tänu sellele ei taju lapsed värvust mitte ainult oma tegevuses (kunsti- ja tööülesannetes) või mängus, vaid värvust saab kasutada ka kui tegevussignaali olmes (näiteks mõista valgusfoori signaale).

 Värvuste eristamine

 Didaktilised mängud ja

harjutused sensoorseks arenguks

 See ülesannete rühm toetub nägemise abil esemete värvuse eristamisele vahetu kõrvutamise, s.t proovimise teel. Kõrvutamine annab võimaluse näha erinevust või samasust, värvuste kokkulangemist. Erinevus võib olla suur (näiteks kollase ja punase värvuse vahel) või väike (kollase ja oranži värvuse vahel). Sellepärast tuleb alguses mängudes valida üksteisest värvuse poolest oluliselt erinevaid asju ja teha seda näidise järgi. Ajapikku tuleb vähendada värvuste erinevust ja värvusi distantsilt määrata.

Õpetaja peab innustama lapsi ülesannet iseseisvalt täitma, valima eri värvi esemeid, et lapsed ei orienteeruks vormi, vaid värvuse järgi.

Värvilised kuubikud

Eesmärk. Õpetada värvusi eristama, orienteerudes pealepanekul nende samasugususele või erisugususele, märkida tulemust sõnadega samasugune, ei ole samasugune, tegutseda matkimise teel.

Vahendid. Suured plastmassist kuubikud, igast värvist kaks (punased, kollased, valged, sinised, helesinised, rohelised).

Mängu käik. (Mängitakse iga lapsega individuaalselt.) Õpetaja paneb enda ja lapse ette 3–4 paariskuubikut, juhtides tähelepanu nende ühesugususele: „Sulle niisugune, mulle niisugune, sulle niisugune, mulle niisugune…”

Seejärel teeb ta ettepaneku ehitada ilusaid ühevärvilisi torne ja näitab, kuidas seda teha. Nüüd „pöörab” ta mängu: võtab alguses oma punase kuubiku, paneb selle kollase peale ega ole rahul („ei ole samasugune”), paneb punase peale, tõmbab käega mööda kuubikut ülevalt alla ja rõhutab nende ühesugusust. Nii paneb ta paika ka teised kuubikud. Siis palub ta lapsel sedasama teha. Vajadusel aitab ta last. Laps ehitab torni 2–3 korda ja saab kiita.

Leia liblikale lill

Eesmärk. Sama: tutvustada värvuste nimetusi (punane, sinine, kollane, valge).

Vahendid. Neli suurt papist lille (punane, sinine, kollane, valge) tahvlile panekuks, neli tasapinnalist lilledega sama värvi ja sama suurt liblikafiguuri, samasugused, aga väiksemate mõõtudega lillede ja liblikate šabloonid (igale lapsele 2–3 lille ja 2–3 liblikat), igaühele ümbrik jaotusmaterjaliga, tahvel.

Mängu käik. Õpetaja paneb tahvlile neli eri värvi lille ja näitab liblikaid, selgitades, et liblikad tahavad oma lilled üles leida – istuda just niisuguse lille peale, kus neid ei oleks näha ja kust keegi neid kätte ei saaks. Liblikatel tuleb aidata ennast ära peita. Õpetaja vaatleb liblikaid ja juhib tähelepanu sellele, et lillede ja liblikate värv on ühesugune („samasugune”), liblikat pole näha – peitis ennast ära. Nüüd võtavad lapsed ümbrikust lilled ja liblikad välja ning täidavad ülesande. Igal lapsel on alguses kaks paari asju. Edaspidi paaride arv suureneb.

Mängu lõpus teeb õpetaja kokkuvõtte, nimetab värvused ja näitab neid: „Kollane liblikas istus kollase lille peale, sinine liblikas istus sinise lille peale jne… Nad peitsid ennast ära, neid ei ole näha.”

Aita Totul lillekimpu teha

Eesmärk. Valida värvust näidise järgi ja kontrollida pealepaneku teel, jätkata värvuste eristamist („samasugune, ei ole samasugune”), tutvustada lillede nimetusi (lapsed ei pea järele ütlema), kujundada positiivset hoiakut mänguasjade vastu, orienteeruda mängus värvusele kui olulisele tunnusele.

Vahendid. Poissnukk Totu, mitut värvi lilled, lillealused.

Mängu käik. (Mängitakse kuni kuuelapselise grupiga.) Laste juurde tuleb Totu suure lillekimbuga, küsib, kas need on ilusad, ja palub lastel need väiksematesse kimpudesse jagada, et kinkida neid sõpradele. Võtab ühe lille ja räägib, et ta tahab ühe kimbu teha niisuguse (näiteks sinise). Ta kutsub ühe lapse enda juurde ja see hakkab suurest kimbust siniseid lilli valima. Siis valib oranži lille ja teine laps valib oranže lilli. Punased lilled jäävad üle. „Minul on kõik lilled ühesugused, punased,” räägib Totu. Õpetaja juhib laste tähelepanu sellele, et nüüd on igas kimbus sama värvi lilled – ühes on sinised, teises oranžid. Kõik on ilusad kimbud. Totu tänab lapsi, korjab kimbud kokku ja läheb ära.

Mängu edenedes valitakse juba kuue värvuse hulgast. Ka mängijate arv suureneb.

Seo paelad õhupalli külge

Eesmärk. Jätkata värvuste eristamise õpet, valida sama värvust nägemise järgi ja kontrollida seda, orienteeruda värvuse kui olulise tunnuse järgi, kinnistada positiivset hoiakut mängu suhtes, jätkata lillede nimetuste õppimist.

Vahendid. Kolme värvi õhupallid laste arvu järgi, neli värvilist paela (kolm neist on õhupallidega sama värvi, paelu on rohkem kui õhupalle), kandik paelte jaoks, tamburiin.

Mängu käik. Lapsed istuvad poolringis toolidel õpetaja laua juures. Laual on lina all paelad ja tamburiin.

Õpetaja toob juba täispuhutud õhupallid tuppa ja ütleb, et lapsed hakkavad pidu pidama.

Selle jaoks on tarvis iga õhupalli külge siduda pael. Ta võtab paelad lina alt välja. „Pael peab olema õhupalliga sama värvi.” Ta näitab, kuidas paela valida: võtab õhupalli, siis valib sama värvi paela, paneb selle õhupalli vastu („samasugune, punane”). Nüüd kutsub ta lapsi järjekorras enda juurde. Igaüks saab palli, valib paela ja õpetaja aitab selle palli külge siduda. Ta räägib: „Kõigil on ilusad paeltega õhupallid. Kadril ja Mardil on sinised pallid, ja paelad on samasuguse värvusega, sinised,” jne. Seejärel liiguvad lapsed tamburiini saatel oma õhupallidega, jooksevad ringi, lehvitavad pallidega, aga lõpuks jooksevad tamburiini märguande peale õpetaja juurde ja annavad pallid ära.

Peida hiir kassi eest ära

Eesmärk. Jätkata värvuste eristamise õpet, valida sama värvust nägemise järgi ja kontrollida seda, orienteeruda värvuse kui olulise tunnuse järgi, kinnistada positiivset hoiakut mängu suhtes, jätkata lillede nimetuste õppimist.

Vahendid. Paksust papist eri värvi (põhivärvid) või värvilise paberiga üle kleebitud majad sisselõigetega ukse kohal. Majade tagaküljele on üles ja alla kleebitud papist liistud nii, et nende vahele mahuksid ära majaga sama värvi papist lükanduksed, mängukass ja tasapinnalised hiirte kujutised.

Mängu käik. Lapsed istuvad õpetaja laua ümber toolidel. Laual on kolm-neli eri värvi maja ja veidi eemal on läbisegi nende uksed. Hiir ilmub piiksudes ja palub teda kassi eest ära peita. Õpetaja peidab hiire ühte majja ja seletab, et uks tuleb kinni panna, muidu leiab kass hiire üles. Ta võtab ühe värvi poolest sobimatu ukse ja paneb selle maja külge. Siis hakkab ta otsima majaga sama värvi ust. Lõpuks leiab ta sobivat värvi ukse, peidab hiire ära ja juhib laste tähelepanu sellele, et ust polegi näha: sulas majaga kokku. Kass tuleb joostes, otsib hiirt maja ümbert, aga ei leia.

Tuleb teine hiir. Laps peidab selle ära. Mäng jätkub.

Mängu lõpus kiidab õpetaja lapsi hiirte peitmise ja majadele õigete uste leidmise eest – kõik majad ja uksed on ühesugused.

Mängu korrates kasutatakse teist värvi maju. Maju värvides võib kasutada lastele vähemtuntud ja teist tooni värvusi. Maju ei panda ritta, vaid paigutatakse juhuslikult.

Rmt.  „Laste arendamine ja õpetamine didaktiliste mängude abil“

Eripedagoogi käsiraamat

Autor: Jelena Strebeleva

Tartu, 2010