Orienteerumine ruumis


Orienteerumine ruumis

Didaktilised mängud ja

harjutused sensoorseks arenguks

Järgnevalt kirjeldatakse mänge, mis on seotud kaugemas ruumis, näiteks rühmatoas orienteerumisega.

Esikohale tulevad suhted, mida väljendatakse sõnadega kaugel, lähedal, siin, seal, keskel. Last õpetatakse järjekindlalt ruumi vaatlema ja selles orienteeruma. Eriti tähtis on esemete asetus, sest üks ese võib teist varjata, s.t olulised on suhted, mille iseloomustamiseks kasutatakse sõnu taga ja ees.

Mängudes peidavad ja leiavad lapsed asju ja üksteist. Alguses peavad need mängud olema väga lihtsad. Peidetav asi peab olema silmatorkav, seda tuleb peita laste nähes ja nende silmade kõrgusele, sest arenguprobleemidega lapsed näevad ainult oma silmade kõrgusel olevaid asju. Didaktiliste mängude abil hakkavad nad kaugust ja liikumissuunda arvestama.

 Võta mänguasi

Eesmärk. Jätkata lähiruumis orienteerumise õpetamist, kinnistada ja täpsustada sõnade kaugel, lähedal tähendust.

Vahendid. Mitmesugused mänguasjad.

Mängu käik. Kaks last istuvad suure laua taga toolil. Õpetaja annab kummalegi mänguasja ja palub neil mängida. Siis võtab õpetaja asjad ära, palub lastel kõrvale pöörata (või silmad kinni katta) ja paneb need asjad lauale – ühe asja lapse käeulatusse, teise kaugemale. Lapsed teevad silmad lahti ja õpetaja palub neil võtta asju ilma toolilt tõusmata. See laps, kelle mänguasi on lähedal, võtab oma asja ära, aga teine ei saa seda kätte. Õpetaja palub lastel uuesti silmad kinni panna ja vahetab laual asjade asukohti. Nüüd saab teine laps oma mänguasja kätte.

Kolmandal korral paneb õpetaja mõlemad asjad kaugele ja küsib lastelt, miks nad ei saa neid kätte. Ta aitab teha järeldust: „Asjad on kaugel.” Ta nihutab asjad lastele lähemale ja räägib. „Nüüd on mänguasjad lähedal, te saate need kätte.” Lapsed võtavad oma asjad ja mängivad nendega.

Rooma mänguasja juurde

Eesmärk. Jätkata kaugustaju õpetamist, näidata, et sellest sõltub tegevuse tulemus nii lähemas kui ka kaugemas ruumis, juhtida tähelepanu liikumissuunale ruumis ja valida iseseisvalt liikumissuund.

Vahendid. Mitmesugused mänguasjad.

Mängu käik.

1. variant. Õpetaja paneb lapsed ritta istuma. Nende vastas põrandal on eri kaugusel kaks mänguasja. Kaks last roomavad õpetaja märguande peale asjade juurde, üks läheb lähema, teine kaugema asja juurde. Teised jälgivad neid. Esimene laps lõpetab liikumise varem, võtab asja ja tõstab selle üles. Teine täidab ülesande hiljem. Õpetaja arutab lastega, miks üks laps sai mänguasja varem, teine hiljem kätte. Jõutakse järeldusele, et üks mänguasi oli kaugel, teine lähedal. Mäng jätkub teise paariga.

2. variant. Mängitakse samade reeglite järgi, aga mänguasjad asuvad eri suundades – üks on otse tooli ees, teine on ees diagonaalis, kolmas on vasakul või paremal. Õpetaja kutsub lapsi välja, kuid ei ütle, kus mänguasjad on. Iga laps peab leidma liikumissuuna.

Peidame ära ja leiame üles

Eesmärk. Jätkata ruumis orienteerumise õpetamist, sihipäraselt vaadelda ruumi, arendada tähelepanu ja meeldejätmist, õpetada ümbritsevast eristama vaateväljas asuvaid esemeid.

Vahendid. Mitmesugused silmatorkavad, värvikirevad ja tagasihoidlikes toonides mänguasjad.

Mängu käik.

1. variant. Õpetaja näitab lastele erepunast mänguasja ja ütleb, et nad peidavad selle ära, aga pärast hakkavad otsima. Ta käib lastega mööda tuba, vaatab ja nimetab kõike, mis seal on: „Siin on laud, mille taga te raamatuid vaatate, siin on mänguasjariiulid, edasi on kapp. Siia raamaturiiulile saabki meie mänguasja peita. Paneme selle riiulile. (Riiulil peab olema tühi koht.) Nüüd lähme mängima.” Mängitakse lihtsat liikumismängu (näiteks „Tee nagu mina”). Mõne aja pärast palub õpetaja lastel mänguasi üles otsida. Kui see on leitud, fikseerib õpetaja tulemuse:

„Mänguasi oli riiulil.”

Järgmisel korral peidetakse silmatorkav mänguasi teise kohta, aga otsitakse toa teisest küljest. Kui lapsed oskavad juba silmade kõrgusel olevat mänguasja leida, peidetakse see alguses silmadest kõrgemale, hiljem madalamale.

2. variant. Lapsed peidavad mänguasja ära ja õpetaja otsib seda. Ta vaatab tähelepanelikult ja aeglaselt toas olevaid asju. Lapsed peavad omandama otsimise sihipärasuse kui ruumis orienteerumise meetodi. Tuba läbi käies nimetab õpetaja liikumissuunda ja esemeid, mis seal on. Näiteks: „Siin on aken. Akna juurest lähen ukse juurde. Siin on kapp. Vaatan üles – seal ei ole, vaatan alla, all ka ei ole. Lähen edasi,” jne.

3. variant. Õpetaja juhendamisel peidavad lapsed mänguasja ära, otsima hakkab keegi lastest. Otsija läheb enne peitmist ukse taha ega näe, kuhu mänguasi peidetakse. Õpetaja palub tal mänguasi üles leida, toas hoolikalt ringi vaadates.

 Klounid

Eesmärk. Juhtida tähelepanu esemete asendile üksteise suhtes, kui need asuvad mingi asja ees või taga, selgitada, et kui väiksem asi on suurema taga, siis pole seda näha, kui osa mingist esemest asub teise eseme taga, siis seda osa pole näha.

Vahendid. Kaks klouni – Osavnäpp ja Kobakäpp, mitmesuguse suurusega asjad.

Mängu käik. Õpetaja laual on nukumööbel: kapp, laud, toolid. Seal on ka eredad mänguasjad: pall või õhupall, väike karu (kapist väiksem), päris väike nukk. Tulevad klounid ja teretavad lapsi. Mänguasju nähes rõõmustavad.

Osavnäpp: Vaata neid mänguasju! Peidame need ära. Mina peidan, sina otsid.

Kobakäpp: Ma oskan otsida, mind sa ei peta. Mida sa peidad?

Osavnäpp: Selle väikse palli. (Võtab selle kätte.)

Kobakäpp: Väga hea! See on niisugune silmatorkav ja ilus, ma näen seda kohe.

Osavnäpp: Pööra selg! (Kobakäpp pöörab selja. Osavnäpp peidab palli kappi.) Otsi!

Kobakäpp (vaatab toas ringi): Siin on kapp. (Vaatab üles.) Üleval ei ole. Vaatame edasi. (Läheb laua juurde ja silmitseb seda hoolega.) Laual ei ole. (Ronib laua alla.) Laua all ka ei ole. Tooli peal ei ole. Pall on kadunud! Lapsed, aidake mind, öelge, kus pall on.

Õpetaja (ütleb tasakesi ette): Kapi taga.

(Lapsed kordavad koos.)

Kobakäpp (vaatab kapi taha, kilkab rõõmust): Näe, kus on!

(Klounile): Üles leidsin, näed, üles leidsin! Lapsed aitasid mind. Nüüd pööra sina selg. (Osavnäpp pöörab selja, aga Kobakäpp võtab palli ja paneb selle kapi ette maha.) Otsi üles! (Osavnäpp pöördub ja võtab kohe palli pihku.) See ei ole aus! Ma tahtsin peita palli kapi taha, aga sina nägid seda kohe.

Osavnäpp: See oli ju kapi ees. (Paneb palli samale kohale.) Kapi ees on ju kõik näha. Kapi taga ei ole näha. (Paneb palli kapi taha.)

Kobakäpp: Olgu, see ei loe. Mina peidan karu ära, aga sina pööra selg. (Osavnäpp pöörab selja. Kobakäpp võtab karu ja peidab selle kapi taha, nii et pool karu on näha.) Otsi nüüd!

Osavnäpp (pöördub): Näe! (Osutab karule.) Mis sa tegid temaga? Tegid katki? Lapsed, vaadake – pool karu on, aga teist poolt ei ole. Kus on kaks käppa?

Kobakäpp: Ei tea. Mina ei teinud karu katki. Lapsed nägid.

Osavnäpp: Aru sain! Aru sain! Neid ei ole kapi tagant näha. (Võtab karu kapi tagant ära.) Terve! (Näitab lastele. Paneb siis karu samale kohale tagasi, et lapsed veenduksid, mis asendis on näha osa karust.) Nüüd ma peidan ära väikse nuku. (Paneb karu lauale ja nuku karu selja taha.)

Kobakäpp (otsib kaua ja lõpuks leiab): Sain aru – nukk oli karu selja taga, teda ei olnud näha. Pööra selg, ma peidan karu ära. Karu, istu nuku selja taha. (Paneb karu nuku taha.) Otsi nüüd!

Osavnäpp (leiab karu kohe üles): Käes! Käes!

Kobakäpp (vaatab laste poolelt): Paistab. Miks? (Vahetab nuku ja karu kohad ära.) Nukku pole näha. Miks? (Vahetab jälle mänguasjade kohad ära.) Karu on nuku taga ja on näha. (Vahetab jälle kohti.) Nukk on karu taga, ei ole näha.

Osavnäpp: Karu on suur, sellepärast on ta näha, aga nukk on väike, teda ei ole karu tagant näha. (Näitab, kuidas see nii on, tõstab mänguasju ümber.) Olgu, lähme nüüd ära.

Klounid jätavad nägemiseni ja lähevad ära.

Arva ära, kes on kelle taga

Eesmärk. Jätkata ettekujutuse loomist sellest, et üks ese võib teist varjata, täpsustada ettekujutust sellest, et suured asjad varjavad väikseid, aga väiksed suuri ei varja, kinnistada sõnu rohkem, vähem, taga, ees, tutvustada sõna varjama.

Vahendid. Mitmesugused mänguasjad.

Mängu käik.

1. variant. Mänguasjad on õpetaja laual. Ta palub lastel vaadata, mis asjad on laual, ja panna siis silmad kinni.

Võtab kaks mänguasja, tõstab need veidi kõrvale ja seisab nii, et varjab neid oma kehaga. Lapsed teevad silmad lahti ja leiavad, et kaks mänguasja on puudu. „Mina ei ole laua äärest ära läinud. Kuhu mänguasjad said?” küsib õpetaja.

Kui mõni laps taipab, milles asi on, ütleb õpetaja üllatunult: „Oi, ma seisin püsti ja varjasin need ära.” Kui lapsed asjade kadumise põhjust ei leia, otsib õpetaja seda ise ja seletab lastele, miks nii oli.

Seejärel korjab õpetaja laualt asjad kokku ja kutsub kaks last enda juurde: ühe pikemat ja suuremat kasvu, teise väikse. Lapsed veenduvad varjamise põhimõttes uuesti, kui väike laps seisab suure selja taga. Mängu tulemust arutab õpetaja koos lastega: „Suurem varjab väiksema ära, aga väiksem ei saa suuremat varjata.”

2. variant. Mängitakse peitust. Üks laps peidab ennast ära, aga teised otsivad teda õpetaja juhendamisel, hoolega kogu mööblit uurides.

Rmt.  „Laste arendamine ja õpetamine didaktiliste mängude abil“

Eripedagoogi käsiraamat

Autor: Jelena Strebeleva

Tartu, 2010