Kõnekuulmise areng


Kõnekuulmise areng

Kõnekuulmise arendamises liigub töö eristamiselt ja äratundmiselt tajudeni ja kujutlusteni, kuulmise ja nägemise abil tajutavast kuulmistajuni.

Sõna tajumine kuulmise ja nägemise abil on niisugune tajumine, mille korral laps mitte ainult ei kuule häält, vaid näeb ka rääkija suud. Ei maksa segi ajada kuulmis- ja nägemistaju nägemise teel tajumisega, mille korral laps kuuleb eseme nimetust ja näeb samal ajal eset või pilti. Nägemise toel tajumine on palju lihtsam. Oma olemuselt pole see mitte sõna kuulmise abil tajumise protsess, vaid lihtsalt äratundmine, eristamine. Näiteks on lapse ees laual kaks asja – vurr ja koer –, neid nimetades laps mitte ei taju, vaid eristab sõnu. Häälikuliselt koostiselt on need sõnad erinevad. Isegi niisugune eristamine võib toimuda erinevalt. Kui laps näeb õpetaja nägu, siis tajub ja eristab ta õpetaja sõnu kuulmise ja nägemise abil. Kui õpetaja seisab lapse selja taga või varjab nägu ekraaniga, eristab laps sõnu ainult kuulmise abil.

Kui lapse ees ei ole mänguasju ega pilte, s.t ei ole sõna äratundmiseks nägemistuge, siis sel juhul ei ole enam tegemist eristamisega, vaid tajuga. Tajuda saab ka nägemise ja kuulmise abil, s.t niisugustes tingimustes, kus laps näeb rääkija nägu ja suud ja samal ajal kuuleb, ning kuulmise teel, kui laps ei näe rääkijat, vaid kuuleb ainult tema häält.

Kuulmise ja nägemise abil tajuda on kergem kui ainult kuulmise teel tajuda. Sellepärast on vaja iga kord, kui lapsel tekib raskusi sõnade tajumisega kuulmise abil, üle minna tajumisele kuulmise ja nägemise abil.

Laste arendamine ja õpetamine

didaktiliste mängude abil

Kes on ukse taga

Eesmärk. Õpetada kuulama kõnehelisid, seostama neid esemetega, õpetada häälikuid matkima.

Vahendid. Mänguasjad (kass, koer, lind, kukk, konn jt).

Mängu käik. (Mängus on kaks täiskasvanut, kellest üks on mänguasjaga ukse taga ja teeb hääli.) Lapsed istuvad toolidel. Ukse tagant kostab „Näu!”, õpetaja jääb kuulatama ja palub lastel kuulata. „Näu!” kostab uuesti.

Õpetaja küsib, kes see võiks olla, ning olenemata laste vastustest teeb ukse lahti ja toob näuguva kassi tuppa.

Õpetaja palub lastel öelda, kuidas kass näub. Ta kordab koos lastega „Näu-näu!”.

Järgmisel korral tulevad lastele külla teised loomad – koer, konn, kukk (ükshaaval) ja mängitakse samamoodi.

Kes kuidas häälitseb

Eesmärk. Õpetada kuulama kõnehelisid, seostama neid esemetega, õpetada häälikuid matkima.

Vahendid. Eesriie või ekraan, mänguasjad (kass, koer, lind, konn, kukk).

Mängu käik. Õpetaja paneb lauale eesriide ja räägib, et eesriide taga on lindude ja loomade maja, kus elavad kass, koer, lind, konn ja kukk. Õpetaja teeb loomade hääli: mäu-mäu, auh-auh, ti-ti-ti, krooks-krooks, kikerikii ja tegutseb samal ajal ühe või teise mänguasjaga – liigub mööda lauda ja viib majja. Seejärel palub ta lastel hoolega kuulata, kes neid majast kutsub. Alguses istub õpetaja nii, et lapsed näevad hästi tema nägu. Ta ütleb näiteks näu ja küsib uuesti, kes lapsi kutsus. Lapsed vastavad. Kass tuleb majast välja, näub koos lastega.

Edaspidi võib õpetaja teha häälitsusi eesriide taga, et lapsed teda ei näeks, vaid ainult kuuleksid.

Mis pilt minul on

Eesmärk. Eristada häälikkoostiselt oluliselt erinevaid sõnu, arendada kuulmistähelepanu.

Vahendid. Loto kolme eseme kujutisega, mille nimetused erinevad üksteisest oluliselt häälikkoostise poolest (näiteks on ühel kaardil lill, karu ja tass, teisel on koer, auto ja siil jne).

Mängu käik. (Mängitakse individuaalselt ja grupis.) Õpetaja istub lapse vastu ja palub tal ära arvata, mis pildid tal käes on. Ta paneb kolme eseme kujutisega kaardi lapse ette ja nimetab üht pildil olevatest esemetest. Laps osutab kaardile ja võimalusel ütleb nimetuse. Kui ese nimetati või näidati õigesti, saab laps väikse kaardi endale.

Vastasel juhul palub õpetaja lapsel veel kord tähelepanelikult kuulata. Ainult siis, kui laps tunneb eseme ära, nimetab ta seda.

Kordusmängus ütleb õpetaja sõnu nii, et laps ei näeks hääldamist, s.t õpetaja seisab lapse poole seljaga või katab näo ekraaniga.

Loto (tunne sõna ära)

Eesmärk. Jätkata kõlalt sarnaste sõnade eristamist, arendada kuulmistähelepanu.

Vahendid. Loto kaardid kolme eseme kujutistega, mille nimetused on kõlalt sarnased (näiteks on ühel kaardil pall, lill, kell, teisel muna, kana, tuba, kolmandal vann, pann, kann jne), väiksed kaardid samade esemete kujutistega.

Mängu käik. (Mängitakse individuaalselt või väikse grupiga.) Alguses peab õpetaja veenduma, et lapsed tunnevad pildil kujutatud esemeid ja nende nimetusi. Sellepärast valivad lapsed mängu alguses pilte näidise järgi – õpetaja näitab pilti, laps leiab selle, õpetaja nimetab eseme ja teeb kindlaks, mida laps sellest asjast teab.

Edasi mängitakse nii nagu mängu „Mis pilt minul on” (eelmine). Õpetaja rõhutab iga hääliku hääldust.

Arva ära, kes tuli

Eesmärk. Õpetada kuulatama inimeste hääli, eristada tuttavate inimeste hääli, arendada kuulmistähelepanu.

Mängu käik. Õpetaja viib mõned lapsed koridori, aga ühe lapse jätab rühmatuppa. Ta paneb selle lapse ukse taha istuma, seljaga ukse poole, palub silmad kinni panna, mitte ennast ringi pöörata, kuulata ja hääle järgi ära tunda, kes tuppa tuli. Üks laps tuleb ja ütleb: „Tere, Martin (Marek, Jaan jt).” Istuv laps peab pöördumata ära arvama, kes tuppa tuli. Siis hakkab ära arvama see, kes sisse tuli, ja see, kes oli enne arvaja, läheb koridori teiste juurde.

Kes sind kutsus

Eesmärk. Õpetada kuulatama inimeste hääli, eristada tuttavate inimeste hääli, arendada kuulmistähelepanu.

Mängu käik. Lapsed istuvad ringis toolidel. Ringi keskel istub laps. Õpetaja palub tal silmad kinni panna ja hääle järgi ära arvata, kes lastest teda hüüab. Ringi eri suundades istuvad lapsed ütlevad tema nime. Kui laps arvab ära, siis istub ringi see, kes tema nime ütles. Vastasel juhul jätkab ta äraarvamist.

Nuku sünnipäev

Eesmärk. Õpetada kuulmise abil tajuma mitmesuguse häälikkoostisega sõnu, arendada kuulmistähelepanu.

Vahendid. Pidulikus riides nukk, kingitused (mänguasjad või nende kujutistega pildid).

Mängu käik. (Mängitakse individuaalselt ja grupis.) Laps istub õpetaja kõrval. Õpetaja kuulatab ja ütleb, et keegi on ukse taga. Ta läheb välja ja toob nuku, juhib lapse tähelepanu sellele, et nukk on pidulikult riides. „Nukul on sünnipäev,” ütleb õpetaja. „Sõbrad saatsid talle kingitusi, aga nukk ei tea, missuguseid kingitusi nad saatsid. Aita tal neid ära tunda.” Alguses teeb õpetaja ettepaneku ära arvata, mida karu kirjaga saatis (võtab ümbriku piltidega), aga pärast vaatavad nad, mida orav pakiga saatis (toob koti või kasti mänguasjadega). Õpetaja nimetab ühe ümbrikus oleva pildi, näiteks vurri. Laps kordab sõna, saab pildi ja annab selle nukule (ümbrikus võib olla 3–5 pilti).

Õpetaja hääldab sõnu rahulikult, rõhutamata. Kui laps sõna ei korda, hoolimata sellest, et ta oskab seda hääldada, esitab õpetaja sõna kuulmise ja nägemise abil. Kui ka see ei aita, paneb ta pildi lapse ette ja nimetab veel kord. Siis jätkatakse järgmise sõna äratundmisega. Kui laps ütleb sõna ebatäpselt, ligilähedaselt, kiidab õpetaja teda ja kordab sõna.

Kui nukk on kõik karu saadetud kingid kätte saanud, läheb õpetaja orava kingikoti juurde (käbi, pähkel ja seen). Ta võtab koti kätte, tuletab meelde, et seal on orava saadetud kingitused, ja palub hoolega kuulata. Asju kotist  välja võtmata ja lapse selja taga seistes nimetab ta neid asju. Pärast seda kui laps on sõna (täpselt või ligilähedaselt) hääldanud, annab õpetaja talle selle asja ja laps kingib selle nukule. Raskuste korral kasutab õpetaja uuesti lapse kuulmis-nägemistaju ja nimetab asju.

Kes majas elab

Eesmärk. Õpetada tajuma lähedase häälikkoostisega sõnu, jätkata kuulmistähelepanu arendamist.

Vahendid. Mängu- või klotsidest ehitatud maja, väiksed mänguasjad või papist figuurid (hiir, siil, pall, tall, kamm, kann, konn jt).

Mängu käik. (Individuaalmäng.) Laps istub õpetaja vastas laua taga. Laual on maja (esiküljega lapse poole), kus on mänguasjad. Õpetaja räägib lapsele, et keegi elab majas. „Ma ütlen sulle nüüd, kes majas elab, aga sina kuula tähelepanelikult ja korda, keda ma nimetan.” Ta katab näo ekraaniga ja räägib: „ Siil ja hiir.” Laps kordab, mänguasjad tulevad majast välja. Õpetaja jätkab: „Tall ja pall.” Kui laps ei suuda korrata sõnu paarikaupa, ütleb õpetaja neid ühekaupa, rõhutamata. Kui tekib raskusi, võtab õpetaja ekraani ära ja läheb kuulmistajult üle kuulmis-nägemistajule. Pärast sõnade kordamist antakse lapsele mänguasjad ja ta mängib nendega. Õpetaja aitab mängu korraldada.

Rong

Eesmärk. Juhtida tähelepanu sõna häälikkoostisele, õpetada eristama viimast ja teistest pikemat häälikut sõnas.

Vahendid. Rong kolme vaguniga, mitmesugused väiksed mänguasjad, mida saab vagunisse panna.

Mängu käik. (Individuaalne, hiljem grupis.)

1. variant. Õpetaja näitab lastele rongi ja räägib, et piilupart (karu või mõni muu loom) on rongijuht. Rong hakkab siis sõitma, kui kõik vagunid on täis. Rongijuht palub, et kõikide kaupade nimetustes oleks s-häälik (näiteks uss, kass, loss, tass, buss jt). Õpetaja nimetab esemeid ja paneb need laste ette. Lapsed annavad märku, kas sõnas on s-häälik. Seejärel palub ta lastel korrata temaga koos sõnu ja öelda, mis häälik kostab sõnas kõige kauem.

Mängu korrates valitakse määramiseks mõni teine häälik: l, m, a jt.

2. variant. Õpetaja palub lastel ise vaguneid laadida. Ta palub panna vagunisse asju, kus esineb mingi konkreetne häälik (või kindlas asukohas häälik: sõna alguses, sees või lõpus). Lapsed valivad asju nende ette pandud mänguasjade hulgast. Õpetaja palub lastel temaga koos nimetada asju ja valida nende hulgast sõnad, mis vastavad selles mängus antud ülesandele. Kui asjad on vagunisse õigesti valitud, tänab rongijuht lapsi ja rong hakkab liikuma.

3. variant. Mängitakse nagu eelmisi variante, kuid lapsed peavad panema vagunisse asju nii, et ühe sõnalõpuhäälik on teise sõna algushäälik („Sõnakett”).

Rmt.  „Laste arendamine ja õpetamine didaktiliste mängude abil“

Eripedagoogi käsiraamat

Autor: Jelena Strebeleva

Tartu, 2010