Kuulmistaju areng


Kuulmistaju areng

Kuulmistaju areneb kahesuunaliselt: ühelt poolt areneb tavahelide vastuvõtt, teiselt poolt kõnehelide taju, s.t kujuneb foneemikuulmine. Mõlemal juhul on tähendus inimese jaoks eluliselt oluline ja tähendused hakkavad kujunema väikelapseeas. Väikelaps kuuleb ainult valje helisid, kuid kuulmisteravus areneb kiiresti. Koolimineku ajaks kuuleb laps helisid, mis on palju kordi vaiksemad kui need, mida kuuleb väikelaps. Samal ajal hakkab ta eristama tämbri poolest erinevaid helisid.

Ka kõnekuulmine areneb väikelapseeast alates. Imik eristab ema häält teiste inimeste häälest, tajub intonatsiooni. Lapse lalin, kui laps kuulab ja kordab emakeele häälikuid, on foneemikuulmise tekke aktiivne ilming. Foneemikuulmine jõuab lõpule umbes viieaastaselt, mõnedel lastel hiljem. Tavapärase arengu korral on selles vanuses lapsel olemas kõik emakeele häälikud, kõne on foneetiliselt puhas, moonutusteta.

Mittekõnelise kuulmise areng

Mittekõnelistel helidel on suur tähtsus inimese orienteerumisel ümbritsevas maailmas. Helide eristamine aitab helisid tajuda kui signaale, mis annavad märku esemete või elusolendite lähenemisest või kaugenemisest. Heliallika suuna määramine aitab orienteeruda ruumis, määrata oma asukohta ja liikumissuunda. Nii ütleb meile auto mürin, kas auto läheneb või kaugeneb. Teiste sõnadega – hästi ära tuntud ja teadlikult tajutud helid võivad määrata lapse tegevust. Kõiki helisid saab tajuda vaid kuulmise abil, nägemine võib olla toeks – nägemis-kuulmissignaal koos on lapsele paljuti kergemini tajutav ja peab eelnema ainult kuulmise abil tajumisele.

Muusikahelid mõjutavad väga suurel määral lapse emotsionaalset arengut, kasvatavad teda esteetiliselt.

Mittekõneliste helide tajumise areng algab elementaarsetest reaktsioonidest helide olemasolule või nende puudumisele, nende vastuvõtust ja tajumisest. Seejärel hakkavad lapsed kasutama ja lahti mõtestama helisid kui signaale. Selles järjekorras on esitatud ka mängud.

Laste arendamine ja õpetamine

didaktiliste mängude abil

Kop-kop-kop

Eesmärk. Õpetada kuulatama mittekõnelisi helisid, tekitada huvi ja tähelepanu nende vastu, näidata, et mittekõnelised helid võivad midagi teatada, millegi eest hoiatada.

Vahendid. Nukk, karu.

Mängu käik. (Koos lastega võtab mängust osa ka kaks õpetajat.)

1. variant. Lapsed ja õpetaja istuvad toolil. Kostab koputus uksele. Õpetaja jääb kuulatama, tõstab sõrme suu juurde, näitab oma ilmega huvi hääle vastu. Koputus kordub tugevamalt. Õpetaja tõuseb püsti, läheb ukse juurde ja avab selle. Tuppa tuleb teine õpetaja nukuga ja räägib: „Nukk tuli! Tema koputaski.” Nukk ja lapsed tantsivad.

2. variant. Lapsed istuvad toolidel. Kostab koputus uksele. Ukse taga on karu. Õpetaja istub temaga laste juurde ja küsib, kus karu oli. Karu vastab, et ta oli tänaval. Õpetaja küsib, kas tal külm ei olnud ilma mütsi ja palituta. Karu ütleb, et tal ei ole kunagi külm, sest tal on soe karvkate. Lapsed katsuvad ja silitavad kordamööda karu.

Karu käib läbi iga lapse juurest.

Mis undab

Eesmärk.  Õpetada kuulatama mittekõnelisi helisid, tekitada huvi ja tähelepanu nende vastu, näidata, et mittekõnelised helid võivad midagi teatada, millegi eest hoiatada.

Vahendid. Sõidu- või veoauto, auto või traktori pasun või mingi vile.

Mängu käik. Mängitakse nagu eelmist mängu, kuid mängu lõpus veavad lapsed autot või teevad nukkudele autoga sõitu. Siis küsib õpetaja, kuidas lapsed said teada, et ukse taga on midagi. Lapsed tuletavad meelde, et nad kuulsid autosignaali.

Kes seal on?

Eesmärk. Õpetada kuulatama mittekõnelisi helisid, tekitada huvi ja tähelepanu nende vastu, näidata, et mittekõnelised helid võivad midagi teatada, millegi eest hoiatada.

Vahendid. Kelluke.

Mängu käik. Lapsed istuvad toolil. Ukse tagant kostab kellukese helinat. Õpetaja küsib lastelt, kas nad kuulsid midagi. Lapsed vastavad. Helin kordub. „Kes seal võiks olla?” küsib õpetaja. „Küsime, kes seal on.” Lapsed küsivad kooris. Ukse tagant kostab: „Mina!” või: „Meie!” Õpetaja teeb ukse lahti ja juhatab külalise tuppa. Tulijaks võib olla täiskasvanu, teise rühma laps või mitu last.

Mida jänku mängis

Eesmärk. Õpetada eristama teineteisest oluliselt erinevat heli (trumm või lõõts), jätkata kuulmistaju arendamist.

Vahendid. Eesriie või ekraan, mängujänku (karu, nukk), trumm, laste lõõtspill.

Mängu käik. Õpetaja näitab lastele trummi ja lõõtspilli, nimetab, mis need on, ja laseb kuulata nende tekitatud heli. Paneb mõlemad pillid lauale ja mängib uuesti trummi ja lõõtspilli. Tuleb jänes (karu, nukk) ja räägib, et ta tahab ka trummi ja lõõtspilli mängida, aga ta peidab ennast ära ja lapsed peavad ära arvama, mis pilli ta mängis.

Õpetaja paneb lauale ekraani või eesriide ning varjab sellega nii jänese kui ka pillid. Ta lööb trummi, võtab eesriide ära ja küsib, mida jänes mängis. Lapsed vastavad. Jänes lööb nüüd laste ees trummi. Kolmas kord mängib jänes eesriide taga lõõtspilli.

Lõbus Kloun

Eesmärk. Jätkata suhtumise kujundamist helisse kui tähenduslikku signaali, õpetada helile kiiresti reageerima.

Vahendid. Mitmesugused muusikainstrumendid (trumm, vilepill, lõõtspill, tamburiin, metallofon).

Mängu käik. Lapsed istuvad reas toolil. Õpetaja räägib, et kohe tuleb neile külla Kloun. Ta mängib tamburiini (lõõtspilli, vilepilli). Kohe, kui pill mängima hakkab, tuleb kiiresti ennast ringi pöörata (mitte varem). Õpetaja võtab laste selja taga endale niisuguse koha, et kohe, kui lapsed end ringi pööravad, näeksid nad Klouni. Õpetaja lööb tamburiini ja võtab selja tagant kähku Klouni välja. Kloun kummardab ja peidab end jälle ära.

Mäng kordub teiste pillidega.

Marsime ja tantsime

Eesmärk. Eristada mitmesuguseid helisid ja reageerida iga heli puhul erineva tegevusega: trummi peale marssida, lõõtspilli kuuldes tantsida.

Vahendid. Trumm ja lõõtspill.

Mängu käik.

1. variant. Lapsed istuvad reas, näoga õpetaja poole. Õpetaja seisab väikse laua ääres, laual on trumm ja lõõtspill. Õpetaja seletab lastele, et trummipõrina peale tuleb marssida, aga lõõtspilli kuuldes tantsida. Ta näitab lastele, kuidas seda teha. Võtab trummi kätte, lööb seda ja samal ajal marsib, lõõtspilli mängides tantsib. Seejärel matkivad lapsed õpetajat.

2. variant. Lapsed tegutsevad nüüd juba iseseisvalt, mitte õpetajat matkides. Õpetaja palub lastel tähelepanelikult kuulata: kui ta lööb trummi, tuleb marssida, aga kui ta mängib lõõtspilli, tuleb tantsida. Kui heli katkeb, katkeb ka liikumine. Enne ühe või teise pilli heli teeb õpetaja pausi. Kui lapsed eksivad palju või ei tea, mida teha, tuleb naasta matkimise juurde.

3. variant. Mängitakse nagu eelmist varianti, kuid lapsed seisavad rivis seljaga õpetaja poole ega näe, mida õpetaja mängib.

Klounid

Eesmärk. Eeristada kõlalt sarnaseid muusikainstrumente, valida kahe-kolme eseme hulgast, arendada kuulmistaju.

Vahendid. Laste muusikainstrumendid (klaver, lõõtspill, triangel), tuttavad klounid Osavnäpp ja Kobakäpp.

Mängu käik. Õpetaja laual on triangel, lõõtspill, klaver. Klounid tulevad ja vaatavad pille. Osavnäpp ütleb

Kobakäpale, mis pillid need on, demonstreerides ka nende häält. Siis teeb Osavnäpp ettepaneku mängida.

Kobakäpp: Aga kuidas?

Osavnäpp: Mina mängin. Sina arvad ära, mis pilli ma mängin, kas klaverit, metallofoni või lõõtspilli.

Kobakäpp: Lapsed aitavad mind. (Pöördub laste poole.) Kas aitate?

Lapsed: Jaa!

Kobakäpp seisab seljaga Osavnäpu poole.

Osavnäpp (mängib üht pilli): Kõik!

Kobakäpp (pöördub): Kas see? (Osutab valele pillile.)

Lapsed: Ei!

Kobakäpp: See? (Näitab õigesti.)

Lapsed: Jaa!

Kobakäpp (Osavnäpule): Näed, ära arvasime, sa mängisid seda pilli.

Osavnäpp: Aga mis pill see on?

Kobakäpp (küsib laste käest): Mis pill see on?

Lapsed nimetavad pilli.

Mängu korratakse 3–4 korda. Osavnäpp võib mängida kaks korda järjest sama pilli. Nüüd mängivad klounid nii, et alguses tekitab Kobakäpp segaduse, siis nimetab õigesti. Pärast arvab ära Osavnäpp. Tema vastab alati õigesti.

Kes mängis

Eesmärk. Sama: jätkata kõlalt lähedaste pillihelide eristamist, õpetada eristama neid helisid kinnisilmi, arendada kuulmistähelepanu.

Vahendid. Triangel, lõõtspill ja laste pianiino või klaver, mänguasjad (karu, jänes, nukk), ekraan või eesriie.

Mängu käik. Õpetaja laual on nukk, karu ja jänes. Igaühe ees on oma pill: karu ees on lõõtspill, jänese ees triangel, nukk istub klaveri taga. Õpetaja seletab lastele, et nad hakkavad ära arvama, kes mängis, kas karu, jänes või nukk. Sellepärast peab tähelepanelikult kuulama. Õpetaja mängib nuku kätega klaverit. Lapsed näevad, kuidas nukk mängib, ja kuulevad klaveri häält. Kui õpetaja küsib, kes mängis, on lastel kerge vastata. Teine küsimus on raskem: „Mida nukk mängis?” Õpetaja täpsustab laste vastuseid ja kordab: „Nukk mängis klaverit.” Siis mängivad jänes ja karu, õpetaja palub meelde jätta, et karu mängis lõõtspilli ja jänes trianglit. Seejärel katab õpetaja mänguasjad ekraaniga kinni. Nüüd peavad lapsed ära arvama mitte ainult pilli, vaid ka ühendama heli selle loomaga, kes pilli mängis. Alguses mängib näiteks karu. Õpetaja küsib ja lapsed vastavad. Iga kord, olenemata vastuse õigsusest, võtab õpetaja ekraani ära ja karu mängib uuesti, et lapsed saaksid veenduda vastuse õigsuses. Õpetaja alati täpsustab vastust: „Karu mängis lõõtspilli.” Ekraani taga mängib teine loom ja lapsed peavad olema tähelepanelikud.

Kelluke, helise

Eesmärk. Õpetada heli järgi suunda määrama, jätkata kuulmistähelepanu arendamist, tegutseda helisignaali järgi.

Vahendid. Tugeva ja meeldiva häälega kelluke.

Mängu käik.

1. variant. Lapsed seisavad õpetaja ümber. Ta näitab lastele kellukest, palub kuulata, kuidas see heliseb, laseb lastel kellukest helistada. Siis teeb õpetaja ettepaneku mängida: lapsed panevad silmad kinni, aga tema läheb tasakesi eemale ja helistab kellukest. Siis teevad lapsed silmad lahti ja jooksevad õpetaja juurde. Alguses ei lähe õpetaja kaugele ja jääb nähtavale kohale seisma, et lapsed saaksid tegevust kontrollida nägemise abil. Pärastpoole läheb õpetaja kaugemale ja jääb seisma nii, et lapsed ei näeks teda kohe, vaid alles siis, kui nad on juba vajalikus suunas liikunud.

Täiskasvanu peidab end nurka või ukse taha ja jätkab pause tehes kellukese helistamist, kuni kõik lapsed on tema juurde tulnud.

2. variant. Selles mängus peidavad 3–4 last ennast ära, aga teised otsivad neid. Ühel peidus oleval lapsel on kelluke käes. Ta helistab kellukest alles siis, kui kõik lapsed on peidetud. Pedagoog juhendab nii peitjaid kui ka otsijaid: peitma peab end uude kohta, otsijad ei tohi hakata otsima enne, kui kõik pole peidus, kuulavad kellukese helinat ja valivad õige liikumissuuna. Mängu korrates vahetatakse osad.

3. variant. Üks laps läheb peitu, teine otsib. Ülejäänud lapsed jälgivad mängu.

Püüa mind

Eesmärk. Õpetada heli järgi suunda määrama, jätkata kuulmistähelepanu arendamist, tegutseda helisignaali järgi

Vahendid. Kelluke, rätik.

Mängu käik. Lapsed seisavad ringis, hoides kätest kinni. Kaks last on ringi keskel: üks jookseb kellukest helistades ringis, aga teine püüab teda seotud silmadega. Õpetaja seisab ringi keskel ja aitab mõlemat last. Kellukesega laps läheb tasakesi, kikivarvul, eemale ja peatudes helistab kellukest. Püüdja liigub heli poole ja püüab teda kätte saada. Kui mäng on juba tuttav, jälgib õpetaja mängu kõrvalt.

Kus helises?

Eesmärk. Õpetada määrama heli asukohta, arendada kuulmistähelepanu.

Vahendid. Kelluke, side.

Mängu käik. Lapsed seisavad ringis. Ühel lapsel on kelluke. Mängujuht on ringi sees. Tal seotakse silmad kinni ja ta kuulab, kus kelluke heliseb. Siis seotakse tal silmad lahti ja ta näitab käega sinnapoole, kus on kelluke.

Mängujuht otsib läbi selle lapse, kes kellukest helistas, ja nad vahetavad kohad. Mängitakse 3–4 korda.

Kes mida kuuleb?

Eesmärk. Õpetada tähistama helisid sõnaga: koputab, heliseb, sumiseb, mängib, voolab, müriseb jne, arendada tähelepanu, kujutlusvõimet.

Vahendid. Trumm, telefon, raamat, vilepill, kannel, kastekann veega.

Mängu käik. Õpetaja laual on asjad ja pillid. Õpetaja ütleb lastele, et nad hakkavad nimetama helisid, mida nad kuulevad.

Kõik asjad kaetakse ekraaniga, eesriide taha kutsutakse üks laps, kes mängib pilli (näiteks vilepilli). Lapsed ütlevad heli kuuldes tegevuse – „Mängib!”, ja see, kes eesriide taga mängis, astub vilepilliga sealt välja. Ta mängib veel kord.

Sel juhul kui lapsed ei oska alguses vastata, palub õpetaja korrata mängu eesriide taga ja lastel hoolega kuulata. Mängu korratakse 4–5 korda.

Mängu lõpus pöörab õpetaja laste tähelepanu ümbritseva keskkonna helidele: vesi kohiseb, vedur vilistab, linnud laulavad, puulehed sahisevad, vesi tilgub jne.

Lärmakad karbid

Eesmärk. Arendada kuulmistähelepanu, kuulmismälu, valmistada lapsi ette muusika tajumiseks.

Vahendid. Neli ühesugust plastmassist karpi, kahe sees on herned, teiste sees kruubid.

Mängu käik. Lapsed istuvad poolringis, õpetaja laual on neli karpi. Ta ütleb, et ta ei tea, mis nendes karpides on, ja küsib: „Mille poolest need karbid omavahel erinevad?” Lapsed ütlevad, et need karbid on ühesugused.

Õpetaja kutsub ühe lapse laua juurde ja palub tal järele vaadata, karpe raputada. Kui laps on karpidega tegutsenud, juhib õpetaja laste tähelepanu sellele, et need karbid teevad erinevat häält: üks teeb kõva häält, teise hääl on vaikne.

Edasi palub õpetaja järgmisel lapsel leida ühesugust häält tegevad karbid. Siis tehakse karbid lahti ja lapsed näevad, et kahes karbis on herned, mis teevad kõva häält, ja teises kahes karbis on kruubid, mis teevad vaikset häält.

Rmt.  „Laste arendamine ja õpetamine didaktiliste mängude abil“

Eripedagoogi käsiraamat

Autor: Jelena Strebeleva

Tartu, 2010