Mõtlemist arendavad didaktilised mängud ja harjutused


Mõtlemist arendavad didaktilised

mängud ja harjutused

Lapse varase ja koolieelse ea kogu tunnetustegevus on seotud tema praktilise tegevuse ja ümbritsevas keskkonnas orienteerumisega. Ka mõtlemise areng on selles vanuses seotud lapse praktilise tegevusega ning ümbritseva keskkonna esemete omaduste ja suhete tajumisega. Mõtlemine areneb kahes suunas. Üks tee läheb näitlikult-praktiliselt näitlikule-kujundilisele ja loogilisele mõtlemisele. Teine tee on ühest küljest üleminek tajudelt näitlikule-kujundilisele mõtlemisele ja teiselt poolt loogilisele mõtlemisele. Mõlemad arenguteed on samaaegsed ja hoolimata sellest, et need sulavad mingis arenguetapis ühte, on neil kummalgi oma spetsiifika ja neil on oma eriline roll inimese tunnetustegevuse arengus.

On tähtis teada, et selle perioodi saavutused ei kao, ei asendu hilisemate mõtlemisetappide arenguga, vaid need etendavad oma osa inimese kogu järgnevas elus. Sellepärast võivad kujunemata mõtlemisprotsessid nii näitlikult-praktiliselt kui ka tajudelt loogilisele mõtlemisele üleminekul osutuda puudulikuks ka inimese hilisemas elus.

Üleminek tajult mõtlemisele

Kujundades lastel esemete, nende omaduste ja suhete terviktaju, on samal ajal tingimata vaja arendada kujutlusi, mis tekiksid (aktualiseeruksid) lapse mälus ka siis, kui neid esemeid ei ole. Seda enam õpib laps opereerima nende kuvanditega kujutluses, tegutsema nende kujutiste alusel, toetuma neile oma tegevuses. See ongi tähtsamaid näitliku-kujundilise mõtlemise ülesandeid. Seega sulandub lapse sensoorne kasvatamine tema mõtlemise kujundamisega, luues aluse näitlikule-kujundilisele mõtlemisele.

Tajude areng, sealhulgas näidise järgi valimine, on üldistuste algetapp, mis aitab kaasa klassifitseerima õppimisele, mille aluseks on oluliste tunnuste eritlemine.

Peale selle korrastatakse ja järjestatakse tajude arengus esemete omadusi ja suhteid, mis panevad aluse nn periodiseerimisele.

Isegi tavapärase arengu korral ei kujune lapsel need protsessid iseenesest, vaid nõuavad täiskasvanu juhendamist.

Üleminek tajult üldistusele

Üleminek tajult üldistusele on tihedalt seotud näidise järgi valimisega. Mingil määral on valik ise juba üldistuse esimene element. Laps, tuues välja mingi eseme omaduse, peab selle leidma ka teises esemes ja looma seose nende kahe objekti vahel selle tunnuse alusel. Kui ühe näidise juurde valitakse mitu sellega sarnast eset, siis pole see enam valik näidise järgi, vaid rühmitamine, s.t tegemist on üldistamisega.

Alguses teeb laps näidise järgi valiku ja grupeerib kõige soodsamates tingimustes, kus tunnus, mille järgi objekte seostatakse või eristatakse, on üks ja ainuke, kergesti välja toodav. Näiteks kui lapse ette pannakse kaks ühesuurust ruudukujulist kaarti, mis erinevad teineteisest ainult värvuse poolest (üks on punane ja teine kollane), paludes tal valida samasugused nelja sama kuju ja suurusega kaardi hulgast, siis on selge, et siin on ainult üks tunnus, mille alusel valida: värvus. Kui lapsele antakse erineva kujuga sama värvusega kaardid (näiteks punased ringid ja ruudud), siis on ka siin üksainuke tunnus: kuju. Esemed võivad olla värvuse ja vormi poolest ühesugused, aga suuruselt erinevad, näiteks suured ja väiksed punased pallid.

Mingi tunnuse iseseisev eritlemine, esemete rühmitamise põhimõtte taipamine on raske, mõtlemist nõudev ülesanne

Näiteks on lapse ees laual suur ja väike karu, suur ja väike pall, suur ja väike nukk. Veidi eemal on kahe tooli peal suur ja väike auto.

Õpetaja palub lapsel panna ühe tooli peale „niisugused” (osutav žest) ja teise tooli peale „niisugused”. Et taibata suurust kui rühmitamise tunnust, peab laps loobuma esemelisest vastavusest, esemete funktsionaalsest tähendusest.

Veel raskem ülesanne seisab lapse ees siis, kui ta peab vahetama ühtede ja samade esemete rühmitamisalust.

Näiteks tuleb ühed ja samad geomeetrilised kujundid jagada alguses värvuse järgi (punane, kollane, sinine), pärast vormi järgi (ring, ruut, kolmnurk). Kõikidel juhtudel tuleb lapse iseseisev valik kinnitada üldistava sõnaga. Sealjuures on üldistamise tase erinev. Näiteks võib alguses üldistuseks olla värvi nimetus: „Sa panid siia kõik punased, siia kõik kollased, siia kõik sinised.” Hiljem saab öelda: „Sa panid ringid siia värvuse järgi.” Sedamööda kuidas laps omandab rühmitamisviisi, võib ta proovida iseseisvalt sõnadega väljendada oma tegutsemise põhimõtet. Mängudes tuleb muuta vahendeid, näidiseid, situatsiooni, isegi mängimise kohta, et lapsed iga kord mõtleksid, mitte ei tegutseks mälu järgi. Meeldejätmist ega mõtlemist ei tohi omavahel segi ajada.

Laste arendamine ja

õpetamine didaktiliste mängude abil

 Lükka „kõiki niisuguseid”

Eesmärk. Õpetada valima ühe näidise juurde mitut asja, valides need välja teiste hulgast, kujundada esmast üldistusoskust – kõik õhupallid, kõik kuubikud, kõik suured, kõik väiksed.

Vahendid. Ringi-, ruudu-, kolmnurgakujuliste sisselõigetega karbid (igas karbis üks lõige), suured geomeetrilised kujundid (pallid, kuubikud, kolmtahukad), nendekujulised asjad.

Mängu käik.

1. variant. Kaks last istuvad kõrvuti laua taga. Laual on kaks karpi (üks on ruudukujulise, teine ümmarguse sisselõikega) ja läbisegi ruumilised vormid (pallid, kuubikud, kolmnurksed tornid), igaüht kolm tükki ja samas suuruses. Õpetaja annab ühele lapsele ümmarguse, teisele ruudukujulise lõikega karbi ja ütleb tingimuse: valida välja kõik, mida saab sellesse karpi panna. Laps valib figuure laual olevate asjade hulgast. Kui ta valib õigesti, näiteks pallid, aga ei võta kõiki, vaid ainult ühe või kaks palli, tuletab õpetaja talle meelde, et tuleb võtta „kõik niisugused” (osutab pallidele). Kui laps võtab nii pallid kui ka näiteks tornid, teeb õpetaja talle ettepaneku proovida „kõiki niisuguseid” (osutab pallile) ja aitab proovimise teel valida, mis vormid (pallid) saab sellesse karpi panna.

Pärast vajalike vormide valimist ja nende karpi paneku teeb õpetaja kokkuvõtte: „Õige, Kati korjas kokku kõik pallid ja pani need karpi, aga Kusti valis kõik kuubikud ja pani need oma karpi.” Ta teeb lastele ettepaneku avada karbid ja veel kord vaadata, mis seal sees on.

2. variant. Sisselõigetega karbid on laual. Lauast eemal toolidel on geomeetrilised kujundid. Õpetaja teeb lastele ettepaneku minna toolide juurde ja tähelepanelikult vaadata, mis figuurid ta oma karpi paneb. Ta tuletab meelde, et laua juurde võib minna ainult üks kord, sellepärast tuleb kohe kõik vajalik ära võtta. Ta jagab lastele korvid või kotid, mille sisse nad panevad pallid, kuubikud ja kolmtahukad. Lapsed valivad oma figuurid välja, panevad kotti ja toovad laua juurde. Asjade karpi panekul selgub valikute õigsus. Seejärel teeb õpetaja kokkuvõtte, vajadusel

juhib tähelepanu sellele, et sugugi „kõiki niisuguseid” ei võetud laualt ära või võeti ka sobimatuid. Siis nimetatakse tulemus: „kõik ümmargused”, „kõik ruudukujulised”, kõik kolmnurksed”, „kõik kuubikud”, „kõik tornid” – olenevalt laste varasematest teadmistest.

Seenel

Eesmärk. Õppida valima näidise järgi mitut eset, kinnistada tulemust sõnaga.

Vahendid. Loendusmaterjali seened (eri värvi seenekübaratega: kollased, punased, valged), seenekorvid.

Mängu käik. Lapsed istuvad reas toolidel. Õpetaja paneb põrandale kaht värvi seened, näiteks punased ja kollased. Võtab kaks korvi ja paneb ühe sisse kollase, teise sisse punase kübaraga seeni. Siis annab ta kahele lapsele korvid ja palub korjata sinna sisse „niisuguseid” seeni, nagu seal juba on. Lapsed korjavad seeni ja teised jälgivad nende tegevust. Siis näitavad lapsed, mida nad korjasid, üldistades tulemuse: kõik punased, kõik kollased.

Kes kus elab

Eesmärk. Õpetada iseseisvalt määrama esemete rühmitamise alust, valida mitu eset.

Vahendid. Mänguasjad, ehitusmaterjal. Mööbel.

Mängu käik.

1. variant. Õpetaja ehitab lauakonstruktorist kaks suurt maja, ühe sisse paneb looma-mänguasja, teise sisse auto. Lapse ette paneb ta läbisegi mänguasju (loomad ja autod, alguses 6, hiljem 8–10 tükki) ja palub mõelda, leida mänguasjadele õige maja, panna omale kohale. Kui laps eksib, paneb õpetaja esimesed kaks asja õigesti, aga pärast ei sekku enam lapse tegevusse. Siis pannakse mänguasjad uuesti segamini lauale. Järgmine laps täidab ülesande.

Mängu lõpus tehakse kokkuvõte: „Selles majas elavad loomad, aga selles on autod.”

2. variant. Õpetaja paneb laste ette nukukapi ja laua. Ühe laua peal on läbisegi nukunõud ja riided. Õpetaja paneb kappi ühe kleidi ja lauale ühe taldriku ning palub lapsel kõik asjad oma kohale panna. Mängu ajal aitab ta lapsi ja teeb lõpus kokkuvõtte: „Siin kapis on riided – kleit, palitu, kampsun, aga laual on nõud – taldrikud, lusikad, kahvlid.”

3. variant. Õpetaja ehitab loomaaia ja paneb ühte puuri metsloomad, teise linnud. Edasi mängitakse nagu eelmisi variante.

Mida kellelegi anda

Eesmärk. Jätkata rühmitamisaluse iseseisva määramise õpet, tuua välja eseme oluline tunnus ülesande lahendamiseks, õpetada eristama värvi ja vormi kui esemete rühmitamise alust.

Vahendid. Lipud, eri vormi, värvi ja suurusega lehed.

Mängu käik.

1. variant. Kaks laste gruppi istub teineteise vastas toolidel: ühes grupis on tüdrukud, teises poisid. Õpetaja paneb lauale ristküliku- ja kolmnurgakujulised lipud ja räägib, et nad hakkavad lippudega marssima. Tüdrukud peavad saama niisugused lipud (näitab ruudukujulist lippu ja annab selle ühele tüdrukule), poisid – niisugused (näitab kolmnurkset lippu ja annab selle ühele poisile). Siis palub ta ühel lapsel tähelepanelikult vaadata, missugused lipud tuleb anda tüdrukutele ja missugused poistele ning need laiali jagada. Kui laps on raskustes, aitab ta esimest kaht lippu välja valida. Jagamise meetodi valib laps ise. Ta võib jagada lipud alguses tüdrukutele, siis poistele või vaheldumisi. Lõpuks teeb õpetaja kokkuvõtte: „Tüdrukutel on kõik ruudukujulised lipud, poistel kolmnurksed.”

Lapsed võtavad rivisse ja marsivad lippudega tamburiini või trummi saatel.

2. variant. Lastele antakse ühesuguse kujuga, kuid eri värvusega lipud, s.t valik tuleb teha värvuse järgi. Mängitakse nagu eelmise variandi puhul.

3. variant. Õpetaja toob rühma kujult ühesugused kolme eri värvi papist lehed (rohelised, punased, kollased) ja jagab lapsed kolme gruppi. Nüüd peab see laps, kes hakkab lehti laiali jagama, jaotama need lehed kolme rühma värvi kui olulise tunnuse alusel. Kui lehed on jaotatud, tantsivad lapsed nendega. Aeg-ajalt peatab õpetaja lapsi, tõstab ühe lehe üles ja ütleb: „Jookske minu juurde!” Kui ta tõstab üles rohelise lehe, jooksevad roheliste lehtedega lapsed tema juurde jne. Mängu lõpus tõstab õpetaja kõik kolm lehte üles ja kõik lapsed jooksevad tema juurde.

Värv ja vorm

Eesmärk. Õpetada muutma esemete rühmitamisalust vastavalt näidisele.

Vahendid. Tasapinnalised kuut värvi (punane, kollane, roheline, oranž, helesinine, sinine) kaardid pealekleebitud geomeetriliste vormidega (ringid, ruudud, kolmnurgad, ovaalid, ristkülikud, trapetsid, kuusnurgad) – kokku 42 elementi.

Mängu käik. (Individuaalmäng.) Laps istub õpetaja vastas laua taga. Õpetaja jaotab lauale laiali näidised, näiteks punase, sinise ja kollase ringi, s.t vormilt ühesugused ja värvilt erinevad objektid ja palub lapsel panna siia „kõik niisugused” (näitab punastele ringidele), siia „kõik niisugused” (näitab kollastele ringidele), siia „kõik niisugused” (näitab sinistele ringidele). Laua äärel on sama värvi kaardid (ruudud, kolmnurgad, ovaalid, trapetsid, kuusnurgad, ristkülikud – kokku 18 kaarti). Õpetaja võtab ühe kaardi ja palub lapsel panna selle „sinna, kuhu sobib”, ulatades selle lapsele. Kui laps paneb kaardi valesti või ei hakka ülesannet täitma, teeb õpetaja seda ise, ei räägi seejuures midagi, vaid ulatab lapsele teise kaardi ja teeb samamoodi edasi kõigi ülejäänud kaartidega. Kui kõik kaardid on värvi järgi jagatud, küsib õpetaja: „Mis vormid sa siia panid?” või kinnitab lapse vastust: „Õige, sa panid siia punased kaardid.”

Seejärel jätkab õpetaja mängu teise osaga, kus vahetatakse rühmitamisalust (aluseks võetakse vorm). Õpetaja palub lapsel olla tähelepanelik ja seletab, et nüüd hakkab ta valima kaarte teistmoodi. Ta laotab lapse ette kolm ühte värvi näidiskaarti, millele on peale kleebitud ruut, ring ja kolmnurk. Ta annab lapsele juhuslikus järjekorras ühekaupa kaarte ruudu, ringi ja kolmnurga kujutistega (kõigi olemasolevate näidistega). Laps jagab need kaardid kohtadele ja õpetaja täpsustab tulemust: „Tubli, sa jagasid õigesti – siia panid kõik ümmargused, siia ruudukujulised ja siia kolmnurksed vormid.”

Edaspidi muudetakse rühmitamisaluse värve ja vorme ning suurendatakse näidiste arvu (ühtaegu 4–6).

Jaota mänguasjad majja

Eesmärk. Jätkata rühmitamisaluse leidmise õpet, muuta rühmitamisalust näidiste vahetamisega, eristada eseme olulisi omadusi, jättes kõrvale funktsiooni.

Vahendid. Mitut värvi ehitusklotsid, mitut värvi esemed ja eri vormiga karbid (ümmargused, ruudu-, kolmnurga- ja ristkülikukujulised), mänguteleviisor, kuubikud, eri värvi pallid, väiksed eri värvi kleitides nukud jne.

Mängu käik. (Individuaalne.) Õpetaja paneb lauale 2–4 klotsidest eri värvi maja. Seejärel paneb ta lauale eri värvi ja vormiga esemed ja palub lapsel tähelepanelikult vaadata maja, mõtelda, mis mänguasi kus majas elab, ja panna need igaüks õigesse majja. Kui laps eksib, paneb õpetaja vaikides, rühmitamisalust nimetamata, kaks-kolm asja majja. Lõpuks küsib ta: „Missugused asjad sa siia panid? Aga siia?” jne, s.t aitab lapsel ära tunda rühmitamisalust ja fikseerida sedae sõnades.

Pärast seda teeb õpetaja lapsele ettepaneku jaotada mänguasjad teisiti, sest majad on uued. Ühte värvi klotsidest ehitab ta erineva kujuga majad (ruudu- ja kolmnurgakujulised ja ümmargused). Kõik mänguasjad ja esemed segatakse omavahel ära ja pannakse juhuslikus asetuses lauale. Laps jagab need majadesse. Vajadusel abistab õpetaja last, aga lõpuks aitab uuesti teadvustada uut rühmitamispõhimõtet: „Õige, siia panid sa kõik ümmargused, siia kandilised ja siia kolmnurgakujulised asjad.”

Mängu korrates rühmitatakse esemeid alguses vormi, siis värvi järgi, s.t iga kord muudetakse rühmitamisaluse järjekorda.

Too samasugused

Eesmärk. Eristada esemete omadusi, jättes funktsiooni kõrvale, valida ühe näidise juurde esemete rühma, leida need asjad rühmatoast, sõnastada valiku põhimõte.

Vahendid. Kaardid, millel on eri värvi ja eri vormiga kujutised, eri vormiga mänguasjad ja väiksed esemed.

Mängu käik. Õpetaja paneb varem rühmaruumi eri kohtadesse eri vormi ja värviga asju. Lapsed jagatakse kolme gruppi ja pannakse istuma ruumi eri kohtadesse. Õpetaja kutsub enda juurde igast grupist ühe lapse (juhtmängija) ja palub võtta karbist kaardi, aga mitte seda teistele näidata. Laps võtab kaardi, läheb oma grupi juurde tagasi ja näitab seda seal nii, et teise grupi lapsed ei näeks. Kõik lapsed peavad tooma vastava vormi või värviga asju.

Kui valik toimub vormi alusel, on kaardil antud ainult vormi kontuur, aga värvi järgi valides on kaardi üks külg värvitud seda värvi. Lapsed toovad esemed ja istuvad, need käes, toolile. Õpetaja küsib iga grupi käest, missugune kaart neil oli. Lapsed vastavad (punane, kollane, ruudukujuline, ümmargune) ja mängujuht näitab oma kaarti kõigile.

Pane pildid ümbrikusse

Eesmärk. Rühmitada asju eri tunnuste (vormi, värvi, suuruse) alusel, tuua ise välja rühmitamispõhimõte näidisele toetudes, mõtestada lahti ja sõnastada tegevuse tulemus.

Vahendid. Ümbrikud, millele on peale kleebitud või joonistatud eri värvi ja suuruses geomeetrilised vormid (näiteks kollased, punased, sinised, suured, keskmised ja väiksed ringid; kolme värvi ja kolmes suuruses kolmnurgad, ovaalid, kuusnurgad), eri vormi, värvi ja suurusega esemete kujutistega pildid, kandikud.

Mängu käik.

1. variant. (Mängitakse kõigi lastega.) Mängijad istuvad laua taga. Iga lapse ees on kolm ümbrikku (näiteks ühele on kleebitud kolmnurk, teisele ovaal, kolmandale ruut). Kõrvuti istujatel ei tohiks olla ühesuguseid vorme, s.t peaksid olema teistsuguse kombinatsiooniga vormid (ring, kolmnurk, ruut). Iga lapse ees kandikul on mõned pildid, mis tuleb ümbrikusse panna (näiteks nööbi, arbuusi ja ümmarguse kella kujutised tuleb panna ümbrikku, millel on ring jne). Kui pildid on ümbrikutesse pandud, kutsub õpetaja tahvli juurde ühe lapse ja palub tal panna tahvlile oma ümbrikud, aga nende alla panna need pildid, millel olevad kujutised vastavad sellele vormile. Laps seletab, mille alusel ta oma valiku tegi. Vajadusel abistab õpetaja teda.

2. variant. Mängitakse samuti, kuid pildid valitakse värvi järgi ja ümbriku peal on kujutatud eri värvi ringe; piltidel on sama värvi esemed (pallid, lilled, pliiatsid, paelad, rätikud).

3. variant. Mängitakse samuti, kuid rühmitamistunnuseks on suurus (näiteks on ümbrikutel kujutatud sama värvi, kuid eri suuruses ringid – suur, keskmine ja väike –, piltidel on suured, väiksed ja keskmise suurusega autod, matrjoškad, kellukesed, pallid jne).

Rmt.  „Laste arendamine ja õpetamine didaktiliste mängude abil“

Eripedagoogi käsiraamat

Autor: Jelena Strebeleva

Tartu, 2010