Kõne tunnetusliku funktsiooni areng


Kõne tunnetusliku funktsiooni areng on tihedalt seotud lapse vaimse kasvatusega, tema tajude, mõtlemise ja tegevuse arenguga. Uue informatsiooni, uute tundmuste ja teadmiste edasiandmiseks peab sõna avama iga eseme, tema omadused ja kvaliteedi. Sõna, mida ütleb alguses täiskasvanu, hiljem laps, peab olema lapsele arusaadav, lahti mõtestatud ja kutsuma mälus esile eseme või tegevuse vastavad omadused. Tundmatute esemete või tegevuste kohta uusi teadmisi esitades on tingimata vaja tutvustada lastele esemete omadusi ja suhteid. Nii saab lastele rääkida objektidest, mida nad pole kunagi näinud, tutvustada neile uusi sõnu. Võtame näiteks sõna mägi.

Ida-Euroopa Lauskmaal elavad lapsed pole enamasti kunagi mägesid näinud. Õpetaja võib neile muidugi lugeda ette muinasjuttu mägedest. Aga enne on siiski soovitatav seletada, missugune mägi on: „Mägi on suur, kõrge, majast palju suurem. Kujult on ta pildil kolmnurga sarnane. Kõrgete mägede tipus on lumi”. Selle järel on vaja kontrollida, kuidas lapsed aru said, kas neil tekkis ettekujutus mäest. Selleks jagab õpetaja lastele kolm pilti: ühel on linn suurte mitmekorruseliste majadega, teisel samasugused majad õpetaja kirjeldusele vastavalt suure mäe foonil, kus majad paistavad väiksed, kolmandal pildil on vormi poolest mäge meenutav heinakuhi maja kõrval, kuhi on majast palju väiksem.

Sellise seletuse puhul saab sõna mägi konkreetse tähenduse ja tänu sellele omandavad lapsed selle sõna.

Andes lastele teadmisi neile tuttavatest esemetest, nende omadustest, tegevustest, nähtustest, suunab õpetaja lapsi ümbritsevat tegelikkust uutmoodi nägema. Ka siin on vajalik, et iga sõna toetaksid konkreetsed kujutlused.

Seega on kõne tunnetusfunktsioon vahetult seotud kõne tähendusliku külje arenguga, sõna tähenduse laienemisega. Sellepärast on paljud sensoorse kasvatuse ja mõtlemise arendamise mängud suunatud ka kõne tunnetusliku funktsiooni arendamisele.

 Kõnearendusmängud ja harjutused

 Aita loomi

Eesmärk. Laiendada ja täpsustada loomade nimetusi ja nende eluviisiga seotud sõnade tähendust.

Vahendid. Loomade kujutistega šabloonid, kaks suurt pilti, millel on kujutatud maja ja aeda (tara), kuuri, kuuti, puid (ühel puul on õõnsus orava jaoks, teise puu all on jänese põõsas, kolmanda all on karukoobas).

Mängu käik. (Mängitakse grupis.) Lapsed istuvad õpetaja laua ümber. Laual on kaks suurt pilti: ühel on kujutatud metsa, teisel on elamu aiamaaga, kuuri ja kuudiga. Õpetajal on karbis loomade kujutistega šabloonid: koduloomad (kitsed, koerad, kassid) ja metsloomad (karu, orav, siil, jänes). Iga laps võtab karbist ühe šablooni.

Õpetaja palub lastel vaadata, mis loomad neil on, ja nimetada need. Seejärel räägib ta, et osa loomi elab metsas, teised kodus oma kohas, mille inimene on neile ehitanud. Nüüd on vaja loomi aidata ja leida neile kodu. Lapsed tõusevad kordamööda püsti ja paigutavad oma šabloonid metsa või majja (kuuri, kuuti). Kui kõik on õigesti tehtud, tänab õpetaja last, aga kui laps on teinud vea, muutub loom rahutuks ja kutsub teisi lapsi appi. Siis lähevad kõik loomad uuesti kõndima, metsast ja kodust välja, s.t tulevad laste juurde tagasi. Õpetaja toob uued pildid ja räägib, et igal loomal on metsas oma eluase: orav elab puuõõnsuses, karul on koobas. Lapsed vaatavad pilte. Eluasemete pildid paneb õpetaja metsa kujutava pildi juurde. Siis vaatab ta lastega koduloomade eluasemeid: kassil on maja, koeral kuut, kitsel laut. Õpetaja teeb lastele ettepaneku viia loomad mängima ja kepsutama. Kõik tõusevad toolidelt ja jooksevad toas laiali šabloone käes hoides. Õpetaja palub lastel näidata loomade liikumisviisi: jänes hüppab, karu taarub (tatsab), orav hüppab, kits näkitseb rohtu, kass peseb silmi. Samal ajal imiteerivad lapsed loomade häälitsusi: näuvad, hauguvad, mökitavad, mõmisevad, urisevad, krõbistavad, naksutavad, turtsuvad ja puristavad. Ootamatult kostab tamburiini hääl ja õpetaja ütleb, et vihma hakkas sadama, loomad tahavad kiiresti oma koju minna. Laste  ees seisab nüüd keerulisem ülesanne: nad peavad teadma, missugused on metsloomad, missugused on koduloomad, ning õigesti määrama, kus keegi elab – koopas, õõnsuses, kuuris jne. Lapsed panevad loomad oma kohtadele.

Toida loomi (koera, kitse, küülikut, kassi, siili, oravat)

Eesmärk. Jätkata sõnade (loomade nimetuste) tähenduse rikastamist ja täpsustamist, laiendada ettekujutusi neist, õpetada mõistma jutte loomadest, kellega nad tutvusid mängides, kasutada saadud teadmisi.

Vahendid. Metsa ja maja pildid, väiksed pildid marjade, pähklite, seente, õunte, piimakausi, kondi, lehtedega puuoksa, kapsa, porgandi ja karu kujutisega; jänese, siili, orava, kassi, kitse ja koera šabloonid, ekraan.

Mängu käik. (Mängitakse grupis.) See on eelmise mängu järg.

Lapsed istuvad õpetaja laua ümber. Laual on metsa ja maja pildid. Õpetaja palub lastel ära arvata, mis mänguasjad tal ekraani taga on (ekraan on õpetaja ja laste vahel), ja hakkab jutustama: „Talvel valge, suvel hall, kedagi ei solva, aga ise kardab kõiki. Talle maitseb porgand. Kes see on?” Lapsed vastavad. Õpetaja annab jänese šablooni sellele, kes arvas esimesena õigesti. Nii iseloomustab õpetaja järjekorras kõiki loomi. Lapsed mõistatavad ja saavad šabloone. Seejärel teatab õpetaja, et kõik loomad tahavad süüa, aga nende söögiga pildid on segi läinud ja sellepärast tuleb aidata igal loomal tema toit üles leida. Õpetaja asetab kõik pildid läbisegi lauale. Soovitavalt peaksid laual olema paarispildid, sest üks ja sama toit sobib mitmele loomale. Lapsed tulevad laua juurde ja valivad sobiva pildi. Siis asetavad nad väikse pildi ja šablooni metsa või maja pildile. Mängu lõpus juhib õpetaja laste tähelepanu sellele, et paljud loomad söövad ühesugust toitu. Näiteks jänes ja kits söövad kapsast, kuigi üks elab metsas ja teine kodus.Orav ja siil söövad seeni, ehkki orav elab puu otsas, aga siil puu all.

Arva ära, kes mul on

Eesmärk. Sama: õpetada jutustama eelmises mängus olnud loomadest, tunda neid kaaslase jutu järgi ära.

Vahendid. Loomade (karu, jänese, orava, siili, kitse, kassi, koera) šabloonid ja ümbrikud vastavalt laste arvule.

Mängu käik. Järgnev mäng on eelmiste mängude kokkuvõtteks ja seda saab mängida ainult eelmiste järel.

Lapsed istuvad oma kohtadel laua taga. Iga lapse ees on ümbrik looma šablooniga. Õpetaja teeb ettepaneku mõistatada – arvata ära, mis loom ümbrikus on. Igaüks vaatab oma ümbriku sisse, kuid ei ütle, mida ta nägi. Seejärel kirjeldab ta seda looma, kelle šabloon ümbrikus peidus oli, aga ei ütle, mis loom see on, ainult nimetab tema tunnuseid: kus elab, mida sööb. Ülejäänud lapsed arvavad, kes see võiks olla. Esimesena räägib õpetaja oma ümbrikus olevast loomast: „Mul on siin väike, hall, pika sabaga, väikeste kõrvadega, vurrudega loom, kes elab kodus, lakub piima, ütleb „näu”. Kes see on?” Lapsed räägivad kordamööda oma loomast. Kui tekib raskusi, esitab õpetaja küsimusi: „Kas tal on suured või väiksed kõrvad? Mis värvi ta on? Kus elab? Mida sööb? Missugune eluase tal on?”

Nende küsimuste vastused moodustavadki selle kujutluste kogumi, mis lapsel sõna taga peitub.

Samal põhimõttel võib mängida ka teisi mänge, mis on suunatud kõige erinevamate sõnade – näiteks köök, magamistuba – tähenduse laiendamisele ja täpsustamisele. Lastel palutakse paigutada mööblit eri ruumidesse. Alguses tuleks mööbel panna (tasapinnalised kujutised) lasteaia magamistuppa ja korteri magamistuppa. Lasteaia magamisruumis on voodid (mitte vähem kui 5–6), väiksed toolid riiete jaoks, korteri magamistoas on kaks suurt voodit, öökapp, suur peegel.

Seejärel võib kohale paigutada köögi- ja elutoa mööblit jne.

Vaata ja ütle (tegevus)

Eesmärk. Jätkata laste sõnavara täiendamist ja täpsustamist, arendada siduskõnet.

Vahendid. Kaks suurt pilti: ühel peseb naine nõusid, teisel õmbleb õmbleja kleiti, väiksed pildid, millel on porgand, õun, mänguasjad, saabas, aknakardin, padjapüür, pehme mänguasi, jope.

Tegevuse käik. Õpetaja jagab lastele ümbrikud, igaühes 2–3 pilti. Seejärel paneb ta tahvlile suured pildid ja vaatleb neid lastega järjekorras. Alguses vaadatakse esimest pilti – „Naine peseb nõusid”. Õpetaja küsib: „Mis siia on joonistatud?” Ta palub lastel võtta välja need väiksed mänguasjad, mis sobivad selle pildi juurde. Seejärel täpsustab ta: „Mida naine teeb? Vaadake oma pilte ja mõtelge, mida saab veel pesta?” Lapsed vaatavad oma pilte ja toovad sobivad pildid tahvlile suure pildi kõrvale. Nad räägivad: „Tüdruk peseb õuna”, „Lapsed pesevad mänguasju” jne.

Siis vaatab õpetaja koos lastega teist pilti. Kõik valivad suure pildi juurde väikseid pilte. Laps peab ütlema, mida saab veel õmmelda: „Naine õmbleb jopet”, „Vanaema õmbleb padjapüüri” jne. Lõpetuseks küsib õpetaja lastelt, mida inimesed pesevad, mida õmblevad.

Püüa ja nimeta

Eesmärk. Jätkata laste sõnavara täiendamist ja täpsustamist, arendada siduskõnet.

Vahendid. Pall.

Mängu käik. Lapsed seisavad poolringis, õpetaja on ringi keskel. Ta teeb ettepaneku mängida: „Mina ütlen ühe sõna, aga teie ütlete veel sõnu, mis sobivad selle sõnaga kokku.” Näiteks ütleb õpetaja õmbleme, viskab kordamööda lastele palli, aga lapsed ütlevad kleiti, jopet, kampsunit, seelikut, kardinaid, padjapüüri, särki ja viskavad palli tagasi. Vajaduse korral aitab õpetaja meelde tuletada asju, mis olid pildil. Lõpuks teeb õpetaja kokkuvõtte:

„Õige, õmbleja õmbleb mitmesuguseid riideid.”

Siis mängitakse teise sõnaga – ostame. Õpetaja viskab lapsele palli ja palub tal öelda, mida me ostame. Laps püüab palli kinni ja ütleb: leiba, juurvilju, mänguasju, riideid, raamatuid, puuvilju, nõusid. Kui mäng on lõppenud, palub õpetaja mõnel lapsel teha kokkuvõtte – nimetada asju, mida inimesed ostavad.

Kuhu lähed, mida leiad

Eesmärk. Jätkata laste sõnavara täiendamist ja täpsustamist, arendada siduskõnet.

Vahendid. Suured metsa, juurvilja- ja puuviljaaia pildid, väiksed pildid, millel on puud, käbid, võsa, marjad, tammetõrud, seened, sibul, kapsas, kartul, porgand, peet, kaalikas, õun, ploomid, kirsid, pirnid; ümbrikud igale lapsele.

Mängu käik.

1. variant. Lastele jagatakse väikeste piltidega ümbrikud. Õpetaja näitab ükshaaval suuri pilte ja arutab lastega, mis seal on. Lapsed jutustavad, mis pildil on, ja valivad suure pildi juurde väikseid.

2. variant. Igale lapsele antakse suur pilt. Nad vaatavad neid ja tulevad järjekorras õpetaja juurde. Laps näitab oma suurt pilti ja räägib, mis seal on, paneb siis selle tahvlile ja valib õpetaja laualt väikseid kaarte, näiteks: „Kui sa lähed metsa, siis sa leiad sealt seeni, marju, käbisid, pähkleid jne.” Teine laps tuleb pildiga, millel on juurviljaaed. Ta valib selle pildi juurde kõik, mis aias kasvab, ja räägib sellest. Järgmine laps valib pilte puuviljaaia juurde. Lõpuks tehakse kokkuvõte. Lapsed nimetavad kõike, mis kasvab metsas, aias.

Kingitused lastele (tegevus)

Eesmärk. Kujundada sõna nukk üldmõiste, jätkata siduskõne arendamist.

Vahendid. Karbid uute mänguasjadega, nukk-tüdruk, nukk-poiss, Barbie, tumedanahaline nukk (Bill), mitmesugused mänguasjade pildid.

Tegevuse käik. Õpetaja toob uued mänguasjad koos karpidega ja jagab need lastele. Ta laulab sealjuures laulu, loeb salmi jne. Seejärel räägib õpetaja: „See on Tiina, teda saab vankris sõidutada, talle saab süüa anda ja teda saab magama panna. Aga nüüd Tiina istub ja vaatab, mis teistes karpides on.” Ta võtab poiss-nuku, iseloomustab tema välimust. Seejärel paneb ta nuku esimese kõrvale istuma: „See on Jaan, temaga hakkame me ka mängima.”

Nüüd vaadeldakse järgmist nukku: „See nukk oskab trummi saatel tantsida, ta oskab laulda, temaga on tore mängida. Tema nimi on Bill. Ta tõi meile pilte.” Vaadatakse mitmesuguste mänguasjade pilte, nende hulgas on ka nukke. Pildid pannakse tahvlile ja Bill palub lastel kõik nukud kokku koguda. Lapsed valivad välja nukkude pildid ja annavad need Billile. „Oi, kui palju ilusaid nukke meil on,” räägib õpetaja. Lapsed panevad nukud nukunurka.

Minu lõbus pall

Eesmärk. Jätkata üldmõistete kujundamist (pall), arendada siduskõnet.

Vahendid. Mitmesuguse värvuse ja suurusega pallid, võrud, õhupallid, samade esemete pildid, suur karp.

Mängu käik. Õpetaja näitab lastele keskmise suurusega palli ja hakkab sellega mängima (lööb vastu põrandat), loeb luuletust:

Pall hüppas-kargas mööda teed.

Kelle rõõmus pall on see?

Vaata iga põõsa alla.

Võta tema põõsast välja.

Seejärel viskab ta palli järjekorras igale lapsele, lapsed püüavad palli. Nüüd kutsub õpetaja lapsed vaiba juurde ja palub otsida palli teiste vaibal olevate mänguasjade hulgast (võrud, õhupallid, mitmesuguses suuruses ja värvuses pallid). Kui lapsed toovad palle, mängib õpetaja iga palliga ja lapsed panevad pallid karbi sisse. Juhul kui keegi eksib ja toob mõne teise eseme, näitab õpetaja, et võru veereb, aga ei hüppa, õhupall lendab, aga ei veere, s.t karbis peavad olema ainult pallid.

Lapsed istuvad oma kohtadele, tuleb Bill ja toob suure ümbrikuga mitmesuguseid pallide, võrude ja õhupallide pilte. Kõik pildid pannakse tahvlile. Bill palub lastel valida ainult pallide pilte. Lapsed valivad pilte, ütlevad, mis pildil on, ja annavad pildi Billile. Loetakse koos luuletust pallist.

Kokkuvõtet tehes pöörab õpetaja laste tähelepanu sellele, et pallid võivad olla väga erinevad.

Kes kuidas häälitseb?

Eesmärk. Laiendada sõnavara, arendada siduskõnet.

Vahendid. Lindude ja loomade pildid, tahvel.

Mängu käik. Õpetaja teatab lastele, et nad on varem tutvunud mitmesuguste lindude ja loomade häälitsustega, aga täna hakkavad nad meelde tuletama, kes missugust häält teeb.

Õpetaja paneb tahvlile ühe pildi (näiteks käo) ja küsib: „Kes see on? Mis häält kägu teeb? Kukub,” jne. Kui lastel tekib raskusi vastamisega, ütleb õpetaja ise vajaliku sõna. Nii seab õpetaja ühte ritta järgmised linnud: pääsuke (sidistab), kukk (kireb), hani (kaagutab), vares (kraaksub). Järgmisse ritta pannake loomade pildid: kass (näub), koer (haugub), lehm (ammub), siga (röhib), hobune (hirnub), hunt (ulub). Vajaduse korral täpsustab õpetaja, kuidas need loomad häälitsevad.

Sõnavara aktiviseerimiseks osutab õpetaja piltidele ja lapsed ütlevad, missugust häält üks või teine lind (loom) teeb.

Järgmisel korral võib mängu teha keerulisemaks sellega, et õpetaja ütleb häälitsuse, aga lapsed vastavad, kes seda teeb, näiteks: „Kes ammub? Kes ulub? Kes kukub?” jne.

Mänguasjapood

Eesmärk. Kinnistada laste ettekujutusi mänguasjadest, õpetada rääkima asjadest, tunda neid ära sõnalise kirjelduse järgi, arendada siduskõnet.

Vahendid. Mänguasjad – pall, rebane jt.

Tegevuse käik. Lapsed istuvad poolringis laua ees, mille peal on mänguasjariiul. Õpetaja räägib: „Meil avati uus pood. Vaadake, kui palju seal on ilusaid mänguasju. Te võite neid osta. Mänguasja ostmiseks on vaja täita üks tingimus: mitte nimetada seda, vaid kirjeldada (jutustada sellest). Müüja tunneb teie jutu järgi mänguasja ära ja müüb selle teile.”

Lühikese liisusalmiga valitakse müüja. Esimesena ostab mänguasja õpetaja, näidates, kuidas tuleb täita mängu reegleid: „Tere, ma tahan mänguasja osta. See on ümmargune, kummist, oskab hüpata, kõik lapsed tahavad sellega mängida.” Müüja annab ostjale palli. „Aitäh, see on ilus pall!” räägib ostja. Nüüd ütleb müüja järgmise ostja nime. See tuleb müüja ette ja kirjeldab mänguasja, mille ta on välja valinud: „Palun andke mulle niisugune asi: ta on kohev, oranž, tal on pikk saba, kitsas koon ja kavalad silmad.” Müüja annab mängurebase. Ostja tänab ja istub oma kohale.

Mängitakse seni, kuni kõik lapsed on endale mänguasja ostnud.

Müüja rollis võivad olla lapsed järgemööda. Need lapsed, kes endale mänguasja „ostsid”, mängivad nendega rühmatoas või jalutuskäigul.

Õpetaja toob poodi ka niisuguseid mänguasju, millega lapsed pole kaua mänginud, või ka üleskeeratavaid asju.

Ütle vastupidi

Eesmärk. Jätkata laste sõnavara täiendamist ja täpsustamist, arendada siduskõnet.

Mängu käik. Õpetaja palub lastel öelda vastupidise tähendusega sõnu. Näiteks: „Mina ütlen suur, aga sina ütled … (väike)” jne. Lastele pakutakse selliseid sõnu: külm, vana, julge, lai, tume, magus, kaugel, madal, puhas, hea, kuiv, kurb, kibe, raske. Õpetaja laseb lastel öelda sõnu järjekorras, üks ja sama sõna võib esineda mitu korda.

Ütle sõna

Eesmärk. Jätkata sõnavara arendamist.

Vahendid. Mitmesugused asjad – õunad, raamatud jne.

Mängu käik. Õpetaja palub lastel mõelda sõnu selle asja kohta, mida tema näitab: „Õun. Missugune on õun?” Kui tekib raskusi, ütleb õpetaja: „Ümmargune. Aga mis värvus õunal on? Mis maitse tal on?” Seejärel vaatavad lapsed mitmesuguseid õunu. Nüüd võetakse õunad silma alt ära ja lapsed peavad veel kord nimetama õuna tunnuseid: „Ümmargune, punane, roheline, kollane, maitsev, magus, hapu, mahlane.”

Mängu saab mängida korduvalt, võttes mängu erinevaid asju.

Rmt.  „Laste arendamine ja õpetamine didaktiliste mängude abil“

Eripedagoogi käsiraamat

Autor: Jelena Strebeleva

Tartu, 2010