Kõnearendusmängud ja -harjutused


Tavapäraselt areneval lapsel hakkab kõne varakult kujunema. Lalina ajal kujunevad foneemikuulmise eeldused, areneb artikulatsiooniaparaat, täiskasvanutega suheldes rikastub passiivne sõnavara. Reeglina ilmuvad esimese eluaasta lõpuks esimesed sõnad, teise eluaasta lõpuks kujuneb fraas.

Arenguprobleemidega lapse kõne areng jääb maha juba esimestest elukuudest alates, varases imikueas. Edaspidi see mahajäämus suureneb. Selle tulemusena pole tal koolieelse ea alguseks välja kujunenud niisugused kõne arengu eeldused nagu esemeline tegevus, huvi ümbritseva vastu, emotsioonid ei avaldu küllaldasel määral, artikulatsiooniaparaat ja foneemikuulmine on halvasti arenenud. Paljud arenguprobleemidega lapsed ei hakka rääkima isegi 4–5-aastaselt.

Eelmiste osade mängud olid suunatud kõne arengu eelduste kujundamisele, s.t palju tähelepanu pöörati emotsionaalsele suhtlemisele täiskasvanutega, ümbruses orienteerumisele, esemelistele ja mängulistele tegevustele, nägemis-, kuulmis-, kompimistaju ja mõtlemise kaemuslike vormide arendamisele. Samal ajal kasvatati tähelepanu täiskasvanu kõne vastu, oskust tajuda seda kui tegutsemissignaali, mis omakorda soodustas foneemi-kuulmise arengut, passiivse sõnavara kogumist, sõnade tähenduse täpsustumist, tähenduselt lähedaste sõnade mõistmist.

Selles peatükis pööratakse peatähelepanu kõne kõige olulisema ülesande – suhtlemisfunktsiooni (kommuni-katiivsuse, tunnetusliku funktsiooni) – arendamisele, mis reguleerib tegevust.

Kõnelise suhtlemise areng

Et lapsed hakkaksid üksteisega suhtlema, on vaja luua niisugune situatsioon, kus kõnet peab tingimata kasutama. Äraõpitud fraaside vahetamine pole suhtlemine. Näiteks kui mängu sisu pole lastele arusaadav, ei teki neil suhtlussoovi. Üldjuhul tegutsevad nad sellises olukorras etteütlemise järgi, ütlevad spetsiaalselt selleks mänguks õpitud fraase, imiteerides suhtlemist.

Need didaktilised situatsioonid, kus laps peab tingimata suhtlema, peavad alguses olema väga lihtsad. Suhtlemine ei pea tingimata olema ainult kõneline, s.t suhtlust tuleb kujundada ühistegevuse ja žestide kasutamise abil.

Õpetaja peab lastele vajalikud sõnad ja väljendid ette ütlema, maksimaalselt ära kasutama laste esmast suhtlemisvajadust. Aegamööda muutuvad situatiivsed ülesanded keerulisemaks, koos sellega läheb keerukamaks ka keel, mida lapsed peavad suheldes kasutama. See tekitab olukorra, kus sõnalist suhtlemist enam žestidega asendada ei saa.

Emotsionaalse ja tegusa suhtlemise areng

Kõnearendusmängud ja harjutused

Kutsu kaaslast

Eesmärk. Kujundada lastes eeldused tegusaks suhtluseks, õpetada pöörduma üksteise poole nimepidi, jätta kaaslaste nimed meelde.

Vahendid. Pall.

Mängu käik. Lapsed istuvad laua taga. Õpetaja vaatab nendega koos uut ilusat palli. Ta kutsub ühe lapse välja ja palub tal palliga mängida – veeretada seda kaaslasele. Siis ütleb õpetaja: „Ma mängisin Karliga. Karl, kellega sina tahad mängida? Kutsu teda.” Poiss kutsub sõpra: „Tule, Indrek.” Mõne aja möödudes Karl istub, Indrek kutsub oma sõpra.

Anna kellukest edasi

Eesmärk.: Kujundada lastes eeldused tegusaks suhtluseks, õpetada pöörduma üksteise poole nimepidi, jätta kaaslaste nimed meelde, väljendada koostegutsemise soovi.

Vahendid. Kelluke.

Mängu käik. Lapsed istuvad poolringis toolidel. Keskel seisab õpetaja, kelluke käes. Ta helistab kellukest ja räägib: „See, kelle ma välja kutsun, hakkab järgmisena kellukest helistama. Tiina, tule võta kelluke.” Tiina helistab kellukest ja kutsub järgmist last nimepidi. Kui mõni laps ei oska veel nimesid nimetada, võib ta kaaslast žestiga kutsuda.

Aita kaaslast

Eesmärk. Tekitada suhtlemisvajadus, õpetada suhtlusel kasutama lihtsaid sõnu, osutavat žesti ja väljendeid (anna, võta, pane, vii, too, anna see, hoia, mitte see, võta see), kasutama kaaslaste nimesid.

Vahendid. Nukk (karu), nukumööbel, nõud, kamm.

Mängu käik.

1. variant. (Mängitakse paaris.) Õpetaja näitab lastele nukuvoodit ja voodis magavat nukku ning räägib, et nüüd hakkavad lapsed nukku äratama, riidesse panema, kammima ja söötma. Ta palub lastel hoolega vaadata kõiki laual olevaid nukule vajalikke asju. Laual on nukumööbel (voodi, laud, tool). Õpetaja räägib: „Nukku hakkab riietama ja kammima Maria, aga Kaarel aitab teda – annab Mariale kätte kõik asjad, mida Maria küsib.” Lapsed vaatavad koos õpetajaga kõiki asju ja nimetavad neid. Seejärel istub Kaarel laua taha valmis pandud asjade juurde.

Maria tõstab nuku voodist välja ja määrab riietumise järjekorra – kleit, kingad – ning palub Kaarlil anda talle üks või teine ese, nimetades neid. Ta võib öelda sõna anna ja osutada žestiga. Kaarel annab asju ühekaupa. Kui Marial on üksi raske nukku riidesse panna, palub ta Kaarlit, öeldes: „Kaarel, aita”, „Kaarel, hoia”, „Tule siia”. Ta võib kasutada lihtsaid sõnu ja väljendeid ja isegi lihtsaid häälereaktsioone, et tõmmata Kaarli tähelepanu ja paluda abi.

Kui nukk on riides ja kammitud, vahetatakse osad – Kaarel söödab nukku, aga Maria aitab teda, – Kaarli palvel annab talle ühekaupa nõusid. Õpetaja teeb kokkuvõtte: lapsed olid tublid, aitasid teineteist: „Kaarel andis Mariale kleidi, kingad, kammi ja Maria pani nuku riidesse ning kammis teda. Maria andis Kaarlile taldriku, lusika, tassi ja kompvekke, aga Kaarel söötis nukku ja andis talle teed.” Nukk tänab lapsi.

2. variant. Mängitakse samamoodi, aga nukk on teine või on nuku asemel karu. Seekord peaksid lapsed nimetama esemeid, mida nad soovivad: „Anna kleit”, „Anna kingad” jne. Seejuures tuleb arvestada iga lapse võimalusi ja hoiduda andmast üle jõu käivaid ülesandeid, et mitte rikkuda suhtlemist ja mitte muuta mängu sõnade äraõppimiseks.

Jänes

Eesmärk. Tekitada lastes vajadust emotsionaalselt suhelda, õpetada kooskõlastama oma tegevust kaaslaste tegevusega, nimetada teisi nimepidi, eelistada üht sõpra teisele.

Mängu käik. Lapsed käivad koos õpetajaga käest kinni hoides ringis. Üks laps on jänes, kes istub ringi keskel toolil ja „magab”. Õpetaja laulab:

„Jänku, jänku, mis sul viga?

Justkui haige oled sa,

mängida ei taha ka.

Ei sa taha tantsida.

Jänku, jänku, ärka üles,

vali sõber endale.”

(T. Puik)

Sõnade „Jänku, jänku, ärka üles…” juures jäävad lapsed seisma ja plaksutavad käsi. Jänes tõuseb üles ja valib enda asemele teise lapse, nimetades teda nimepidi ja minnes ise ringi.

Kodulinnud

Eesmärk. Tekitada huvi eakaaslastega suhtlemise vastu, harjutada õiget hääldamist.

Vahendid. Tahvel, esemepildid kodulindude kujutistega: pardid, haned, kanad, kukk.

Mängu käik. Lapsed istuvad poolringis toolidel. Õpetaja paneb tahvlile järjest kodulindude pilte ja lapsed nimetavad neid. Täpsustatakse nende lindude häälitsusi. Seejärel selgitab õpetaja mängureegleid: „Mina nimetan linde, aga teie teete nende lindude häält. Olge tähelepanelikud!”

Õpetaja/Lapsed

Meie pardid hommikul

Prääks-prääks-prääks

Meie haned tiigi ääres

Ka-ka-ka

Meie kanad põõsa all

Kaak- kaak- kaak

Aga meie kukk laulab hommikul

Kikerikii

Mängu võib korrata: lapsed jagatakse kahte gruppi. Üks grupp kordab koos õpetajaga fraase, teine gruppteeb häälitsusi.

Mis on puudu

Eesmärk. Õpetada suhtlemist tegevuses, paluma midagi täiskasvanult; arvestada laste kõne arengu taset, juurutada väljendit Palun anna!, tänada abi eest (Aitäh!) või lubada kasutada osutavat žesti.

Vahendid. Esemete papist osad: auto (kere, mootor, kabiin ja kaks ratast), maja (kaks korrust, aknad, uksed, katus), vedur (kere, korsten, kolm ratast) jne.

Mängu käik. Lapsed istuvad laua taga. Õpetaja jagab neile ümbrikud esemete osadega – iga laps saab ühe asja. Igas ümbrikus on üks eseme detail puudu. Need on õpetaja käes. Ta palub lastel osadest terve asi kokku panna.

Lapsed panevad kujutisi kokku ja leiavad, et üks oluline osa on puudu (rattad, katus jne) ning pöörduvad õpetaja poole. Õpetaja räägib, et temal on mingid osad, mis ümbrikust välja kukkusid, aga ta ei tea, kellele mida anda. Lapsed küsivad: „ Õpetaja Anu, palun anna mulle auto ratas … majale katus,” jne. Õpetaja annab puuduvad osad lastele ja need teevad kujutise valmis.

Leia oma paariline (Kellega mängida?)

Eesmärk. Jätkata suhtlema õpetamist tegevuses, nimetada kaaslast nimepidi, mängida koos, suhelda mängupartneriga.

Vahendid. Õhupall, värav, nukk ja nukuvanker, veoauto ja kuubik, pliit, kastrul ja pann, keegel ja õhupallid.

Mängu käik. Õpetaja vaatab koos lastega mänguasju ja näitab (tuletab meelde), kuidas nendega mängitakse: paneb nuku vankrisse ja sõidutab teda; paneb värava üles ja lükkab õhupalli väravast läbi, seab kuubiku autole, paneb üles kurikad ja lööb neid palliga. Siis peidab ta iga mänguasja eraldi karpi, segab need ära ja jagab lastele.

Lapsed teevad karbid lahti, vaatavad oma mänguasja ja otsivad mängupartnerit, pöördudes kaaslase poole: „Mikk, hakkame koos mängima.” Lapsed lepivad ise omavahel kokku, kuidas mängida. Õpetaja aitab neid ainult äärmisel juhul.

Kaks klouni (nukuteater)

Eesmärk. Jätkata laste suhtlemisvajaduse kujundamist, virgutada nende olemasolevaid suhtlemiskogemusi, kasutada tuttavat sõnavara.

Vahendid. Kaks klouni – Osavnäpp ja Kobakäpp (lastele juba tuttavad nukud), mitmesugused asjad.

Mängu käik.

1. variant. Ilmuvad kaks klouni. Kobakäpp jookseb Osavnäpu järel, kellel on kaks lippu (või kaks õhupalli).

Kobakäpp jõuab Osavnäpule järele ja haarab teda varrukast. See rabeleb ennast lahti ja jookseb ära.

Osavnäpp (laste poole pöördudes): Ta tahab mind lüüa!

Kobakäpp raputab pead.

Õpetaja: Ta tahab lippu saada, aga ei tea, kuidas seda küsida. (Pöördub laste poole.) Aidake teda. (Ta ärgitab lapsi ütlema: „Anna lipp” või olenevalt laste kõne tasemest: „Palun, anna lipp”, „Anna see” koos žestiga.)

Kobakäpp kordab laste sõnu. Osavnäpp tuleb ja ulatab talle lipu.

Osavnäpp: Hakkame koos tantsima.

Klounid tantsivad lippudega. Mõne aja pärast korjab Osavnäpp lipud kokku ja püüab neid laual olevasse vaasi panna. Ta keksib ja hüppab, aga ei ulata, ja näeb siis, et Kobakäpp istub tooli peal. Ta läheb Kobakäpa juurde ja püüab tema alt tooli ära tõmmata.

Õpetaja (peatab teda): Küsi!

Osavnäpp (taipab äkki): Palun, anna mulle tool. Ma tahan lipud sinna panna (osutab käega).

(Ühes käes hoiab ta lippe, teise käega proovib tooli võtta, aga see ei õnnestu. Ta paneb lipud ära ja toob tooli.

Tõuseb tooli peale püsti, vaatab ringi, aga ei saa lippe kätte.)

Õpetaja pöördub laste poole: Mida on vaja teha? (Ta ütleb lastele tasakesi ette: tuleb paluda Kobakäppa, et see annaks talle lipud.)

Lapsed annavad Osavnäpule nõu, kuidas lippe küsida.

Osavnäpp: Aita mind, anna mulle lipud. (Või ütleb nii, nagu lapsed soovitasid.)

Kobakäpp toob lipud. Osavnäpp paneb need vaasi. Klounid rõõmustavad, plaksutavad käsi ja tänavad lapsi selle eest, et nad aitasid neil teineteisest aru saada, leida vajalikud sõnad ja teha kõike koos – siis on kergem ja lõbusam.

2. variant. Tuleb Osavnäpp ja räägib lastele, et tahab nendega palli mängida. Õpetaja teeb ettepaneku pall üles otsida. Pall on enne pandud nähtavale kohale, kuid nii kõrgele, et laps ei saa seda põrandal seistes kätte. Osavnäpp palub lastel teda aidata. Kui keegi lastest pakub oma abi, kiidab õpetaja teda ja kutsub ta oma laua juurde klouni lähedale. Osavnäpp ütleb: „Aita mul pall üles leida.” Laps, kloun ja õpetaja otsivad toast palli. Esimesena peaks palli märkama laps ja näitama seda Osavnäpule. Kloun rõõmustab, hüüab: „Hurraa!” ja püüab üles hüpates palli kätte saada. Edasi sõltub lapse ja klouni suhtlus sellest, kuidas käitub laps. Ta võib teha klounile märkuse ja öelda, et pole tarvis hüpata, parem on tooli peale tõusta jne. Osavnäpp palub lapsel tooli tuua. Laps toob tooli ja Osavnäpp tänab teda. Ta tõuseb tooli peale, aga ei saa ikka palli kätte ja ütleb lapsele: „Ma ei saa kätte, proovi sina.”

Laps võtab palli ära, annab selle klounile ja ütleb: „Palun, hoia.” Siis tuleb ta toolilt maha. Laps ja kloun mängivad palliga – viskavad ja veeretavad seda teineteisele. Mängu lõpus räägib Osavnäpp: „Küll on hea koos mängida!”

Õpetaja teeb kokkuvõtte, pöörates laste tähelepanu sellele, et kloun ja laps tegid kõike koos, sellepärast tuli neil mäng ka hästi välja.

Mängime koos (nukuteater)

Eesmärk. Jätkata laste suhtlemisvajaduse kujundamist, virgutada nende olemasolevaid suhtlemiskogemusi, kasutada tuttavat sõnavara.

Vahendid. Kaks nukku, väike matrjoška, veoauto, laukonstruktor.

Mängu käik. Tuleb nukk Minna. Ta kiigutab käes matrjoškat. Tuleb nukk Kaie ja veab nöörist autot. Kaie läheb Minna juurde ja tõmbab tema käest matrjoška ära. Minna nutab ja ütleb: „Anna tagasi!” Õpetaja juhib laste tähelepanu tekkinud olukorrale ja ütleb, et Kaie käitus halvasti. Ta pöördub nukkude poole ja teeb Kaiele ettepaneku anda nukk Minnale tagasi. Kaie annab nuttes matrjoška Minnale tagasi. Õpetaja küsib Kaielt, miks ta nutab. Kaie ütleb, et tahab matrjoškat autos sõidutada. Õpetaja ütleb, et Minna ja Kaie võiksid koos mängida ja kordamööda nukku sõidutada. Kaie paneb matrjoška autosse ja teeb talle sõitu. Seejärel annab ta nööri Minnale.

Nüüd ütleb Minna: „Hakkame koos matrjoškale maja ehitama.” Kaie rõõmustab ja ütleb, et toob kuubikud kohale.

Ta toob kuubikud, siis ehitavad nad koos aiaga ümbritsetud maja ja mängivad matrjoškaga. Õpetaja rõhutab, et Minna ja Kaie mängisid koos, Kaie oli autojuht ja Minna oli ehitaja.

Mida tegime, ei ütle

Eesmärk. Jätkata laste kõnelise suhtluse arendamist, õpetada ühises tegutsemises kokku leppima, kujutada tegevusi, mida ei nimeta, arendada aktiivset sõnavara.

Mängu käik. Lapsed seisavad ringis. Nad valivad juhtmängija, kes läheb ukse taha. Õpetaja lepib lastega kokku, mis liigutusi nad hakkavad juhtmängijale näitama. Lapsed arutavad ja otsustavad, teevad koos kokkulepitud liigutusi (triikimine, silmade või käte pesemine, naelte löömine). Siis kutsuvad nad juhtmängija tuppa, plaksutavad rütmis käsi ja räägivad kooris: „Mis me tegime, ei ütle, aga me näitame, mida me tegime.” Tegevust näitavad kõik samal ajal. Juhtmängija püüab ära arvata, nimetab tegevuse ja läheb ringi. Valitakse uus juhtmängija.

Edaspidi palub õpetaja lastel ise valida tegevusi, mida nad tahavad kujutada, ja selles omavahel kokku leppida.

Autojuhid ja ehitajad

Eesmärk. Arendada tegusat suhtlemist, õppida oma soovi õigesti väljendama, pöörduma kaaslase poole, kuulata teda tähelepanelikult ja täita tema soovi, kasutada suheldes sõnu mul on vaja, too, võta, ma tõin, anna, pane ja esemete nimetusi ning nende eripära, vajadusel osutada hulgale ja tunnustele; raskuste korral kasutada žeste või paluda õpetaja abi, öeldes „Kuidas küsida?”, „Mis see on?”; sõltuvalt lapse individuaalsetest võimalustest õpetada tänama abi eest (peanoogutusega või „aitäh” ütlemisega).

Vahendid. Suur ehitusmaterjal, materjalile vastava suurusega veoautod, lastele tuttavate ehitiste (väravate, garaaži, aiaga maja, trepp jm) joonistused-näidised.

Mängu käik. (Mängitakse 4–6-lapselise grupiga.) Lapsed jagunevad ehitajateks ja autojuhtideks. Igal ehitajal on oma autojuht, nemad hakkavad koos ehitama. Iga ehitaja saab endale joonistuse-näidise ega näita seda autojuhile. Joonist vaadates palub ehitaja juhil tuua vajalikud ehitusmaterjali osad (palgid, kuubikud, tornid, plaadid) ja ütleb ka, kui palju neid on vaja. Näiteks on joonisel maja, mis koosneb ühest kuubikust ja katusest, ning aed, mis on tehtud kahest palgist. Laps-ehitaja võib öelda: „Too kuubik ja katus.” Kui ta on need kätte saanud, tänab ta ja palub tuua veel kaks palki. Ehitaja nimetab kõiki asju, mida tal vaja on. Kui autojuht unustas midagi, võib ta tagasi pöörduda ja üle küsida. Kui ehitis on valmis, vaatab ehitaja veel kord joonise üle ja leiab, et seal on ka karu, kes seisab maja kõrval. Ta palub autojuhil tuua karu. Lapsed mängivad ehitamist koos.

Lapsed võivad töö käigus suhelda ka žestide abil. Ehituse lõppedes palub õpetaja kõigil ehitajatel näidata oma jooniseid ja autojuhtidel kontrollida, kas on ehitatud õigesti.

Mängu korrates vahetavad lapsed osad.

Kui ülesande täitmise käigus puhkeb laste vahel tüli, pole tarvis sekkuda ega appi tõtata, oluline on, et nad ise leiaksid üksteisemõistmise.

Mängust kokkuvõtet tehes hindab õpetaja tulemust kui ehitaja ja autojuhi omavahelist ühistööd, rõhutab heatahtlikkust üksteise poole pöördumisel: „Ellen ja Mihkel ehitasid koos aiaga maja. Ellen vaatas joonist hästi ja ütles Mihklile õigesti, mida on vaja tuua, aga Mihkel kuulas Ellenit hoolega ning taipas, mida on vaja tuua. Nii nad tegidki ilusa aiaga maja. Ka karu on rõõmus, ütleb Ellenile ja Mihklile „aitäh”. Näete, kui tore on koos mängida.”

 Rmt.  „Laste arendamine ja õpetamine didaktiliste mängude abil“

Eripedagoogi käsiraamat

Autor: Jelena Strebeleva

Tartu, 2010