KOOLIHIRM ja KOOLITÕRGE


OLULINE TEADA

  • Koolihirm on ärevushäire.
  • Koolihirmul on seos koolisuhetega, toimuvate muudatustega koolis ja hirmuga tundmatu ees, ka oskamatusega hirmutavaid olukordi tõlgendada. Rohkem on koolihirmu võimalust 1., 5., 9., ja 10. klassi õpilastel.
  • Hirmumõtted on enamsti liialdatud või lausa ebareaalsed ja mitmeid kordi hullemad kui tegelikkus.
  • Koolihirm on objektiivne, kui seda põhjustab kiusamine, narrimine, muu vägivald koolisuhetes.
  • Koolihirm segab õppetööle pühendumist.
  • Koolihirmu põhjustavad sagedamini: kaaslaste negatiivsed arvamused ja narrimine – eriti kui narrimise aluseks on midagi sellist, mida muuta ei saa (suured kõrvad, prillid, kulunud riided jne); õpetajate negatiivsed hinnangud või klasii ees tehtud alavääristavad tooniga naljad; vanemate esitatud mitte võimetekohased nõudmised ja kõrged ootused lapsele; vanemate vähene oskus kuulata last pärast teadlikuks saamist negatiivsest hindest või märkusest; lapse juuresolekul kellegi alavääristamine või negatiivne tagarääkimine, mille tulemusel laps võib karta sama “loll”, “nõme”, “halb”-kuigi objektiivselt on tema toimetulek suurepärane.
  • Sageli ei oska laps sõnadega väljendada, et tal on hirm kooli ees, seda peegeldab hoopis keha, nt hakkab valutama kõht või pea.
  • Enamik ärevusprobleeme ei taandu lihtsalt ajamöödudes, vaid vaja on spetsialisti abi.
  • Täiskasvanute ülesanne on mõista, et lapse ebaedu või rõõmsameelsuse puudumise põhjuseks võib olla koolihirm ja sel puhul laps vajab abi, mitte karistamist ja manitsemist.

Koolihirm võib põhjustada

  • Püsivat ärevust ja sellest tulenevat kurnatust, ka füüsilisi vaevusi.
  • Keskendumisraskuseid ja mäluprobleeme.
  • Tõrksust, agressiivsust või vastupidiselt apaatsust ja kõigest loobumist.
  • Ebakindlust, mistõttu pole julgust tunnis vastata, mistõttu jääb saamata ka heade teadmiste korral positiivne tagasiside, mistõttu ebakindlus suureneb.
  • Koolist eemalehoidmist mistahes põhjusi otsides – koolitõrget.

Koolitõrge

  • Käitumine, millega õpilane väljendab kooliminekust keeldumist või soovi vältida tunnisolemist.
  • Koolitõrge on enamasti seotud kestva või korduva koolihirmuga ja ebatundega.
  • Koolitõrke ilmnemisel on enamasti üks järgnevatest põhjustest:
  • 1)koolikeskkonnast tulenevate ärevust tekitavad ebameeldivad situatsioonid,
  • 2) koolis tekkivad ebameeldivad sotsiaalsed olukorrad,
  • 3) vanemate ja teiste oluliste isikute tähelepanu saamise soov,
  • 4) koolivälise tegevusega liigne hõivatus.

Koolihirmust vabanemise 7 sammu

  1. On vaja saada hirmumõtetest rääkida, neist ka lapsel endal teadlikuks saada. Samuti tunda toetust rahustavast vestlusest.
  2. Koolihirmu on hea (korduvalt) mõõta enesetundediagrammil ja lapsega kos otsustada, millal on hirm nii väike, et enam ei sega.
  3. Hirmumõtete tõesust tuleb kontrollida: a) kergenduse lapsele toob arusaamine, et kardetut pole seni juhtunud ja tõenäoliselt ei juhtu. b) Kergenduse toob ka teadmine, et hirm on põhjendatud, nt vägivaldsete suhete tõttu, ja peale olukorra teadvustamist saab täiskasvanu pakkuda kaitset ja tuge vägivalla lõpetamiseks nin turvalisuse tagamiseks koolis.
  4. Lapsevanema ja klassijuhataja kokkulepe tegutsemiseks õpilase toetamisel hirmust vabanemisel. Pole oluline, kumma initsiatiivil. a) Vaja õpilasele luua (vähemalt mõne) klassikaaslasega toetav kontakt. b) Klassis tuleb rääkida üksteise hoidmisest ja oskusest abi vajavast kaaslasest õpetajale teada anda, Seejuures ei tohi selline vestlus esile tuua last, kelle huvides vestlus peetakse. c) Inimeseõpetuse või klassijuhatajatunnis võib koostada hirmuredeli ärevust tekitavatest olukordadest, seda tunnet igati normaliseerida ja koos lastega nendele olukordadele lahendusi otsida, uurides kõikide kogemusi. d) Kehalise kasvatuse tunnis saab õpetada keha lõdvestamist ja rahustavat hingamist. e) Õpetaja saab koolihirmuga tegelemise perioodil luua kokkuleppe, et last ei kutsuta suuliselt vastama, kui laps seda ise ei soovi. f) Vajadusel luua side kooli tugiisikutega, kelleks vüib olla nii klassijuhataja kui ka vastav erialaspetsialist, kelle poole laps võib liigsete selgitusteta pöörduda ja saada toetust.
  5. Vajadusel arsti poole pöördumine. Üldtervisliku seisundi kontrollimine ja vajadusel ravi kohaldamine.
  6. Lapse enesekindluse toetamine. a) Eduelamuste võimaldamisega, nt võimetekohase huvitegevusega tegelemise soodustamisega. b) Kodusuhetes võimaldada lapsel osaleda teda puudutavates otsustes. c) Koolis pakkuda tegevusvõimalusi (s.h õpetaja abistamist), mis loovad kaasatuse tunde ja pakuvad lapsele rõõmu.
  7. Lapsevanema ja klassijuhataja personaalsed konsultatsioonid. a) Täiskasvanute oskus märgata lapsega toimuvat ja osata nähtavaid märke varakult õigesti tõlgendada on väga oluline lapse toetamisel. Sageli vajab nõu koolihirmu kogeva lapse lähivõrgustiku täiskasvanu ja klassijuhataja. b) Mõistmatutes olukordades napib kuulamisoskusest ja olukorra lahendamiseks on vaja põhitõdesid meenutada. c) Liigne abistamine ei ole abistamine, ka seda tuleb vahel meenutada. d) Täiskasvanu peab kontrollima oma sõnavara, nõudmidte objektiivsust ja enese sressimäära ja selle mõju suhtlemisviisile. Kui eelnevates on häired, ei ole võimalik last edukalt toetada.

 

Tiina Naarits-Linn

Rmt. Karid ja Päästerõngad

2012 a