„Lugemise juhtimise nugateravad küsimused“


3. mail Paides toimunud Eesti Lugemisühingu seminarist „Lugemise juhtimise nugateravad küsimused“ tegi Koolielule kokkuvõtte Mare Müürsepp.

07.05.2013

Seminaril tõstatus ühe terava probleemina raamatute hind, mis oluliselt mõjutab raamatute kättesaadavust. Probleeme nimetati veelgi, leiti ka lahendusi.

Eesti Lugemisühingu seminari paneelvestluse juht Maili Liinev alustas sellest, et meedia tegeleb lugemise teemadega tihtilugu vaid hüsteerilise hüüatuse tasemel – lapsed loevad järjest vähem! – ja edasi arutelu ei lähe. Seminari paneelesinejad leidsid siiski igaüks omast vallast lahendusi.

Paide ühisgümnaasiumi emakeeleõpetaja Marju Mändmaa juhatas, kuidas anda õpilastele endile sõna teoste valikul ja tutvustamisel. Teismelised on vägagi huvitatud teostest, mida nende eakaaslased heaks peavad, laps ja noor tunnevad, et raamatus on kirjas nende endi elu, et raamatud suhetuvad nende probleemidega. Õpetaja Marju õpilaste esitust saime ka näha nii draamatöös kui fotoromaanina.

Teda toetas täiesti Vanalinna Hariduskolleegiumi põhikooli õpetaja Krista Nõmmik, kes juhtis tähelepanu sellele, et õpilasi huvitavad teoses just neile lähedased probleemid, mitte aga alati see, millele suunab õpik. Loov kirjandusõpetus annab õpetajale palju tagasi, rutiinset tööd oleks endal igav teha.

Logopeed Kadi Künnapuu tõdes, et lugemisprobleemidega abi otsivad lapsed on hirmutatud ja seeläbi on nende areng pidurdunud. Hindamine ei tohiks õppimist takistada. Nii Kadi kui ka Räpina lasteaia õppealajuhataja Kätlin Karmiste leidsid, et lasteaias annaks paljutki paremini teha laste suulise kõne arendamise osas. Lapsed peavad kasvama heas rikkas emakeelses kõnekeskkonnas, kus areneks rütmi- ja häälikutaju. Pole vaja kiirustada kirjaliku kõne õpetamisega.

Keeleteadlane, Keeleinspektsiooni peadirektor ja lastekirjanik Ilmar Tomusk rõhutas, et hea kõnekeskkond on oluline juba enne lapse sündi. Kõik suhtlus, sh laste lugemise suunamine saab olla rõõmus ja toetav, ja kirjanikuna taunis Ilmar Tomusk seda, et näiteks temagi teosed on mõnes koolis lastele võib-olla kohustuse korras lugeda antud. On ju ka muid võimalusi lapsi motiveerida. Kindlasti peaksid lastekirjanduse tutvustajad avalikkuses rohkem sõna saama, sest raamatuid ilmub palju ja inimesed ei oska sellest sobivat valida.

Lisaks sellele, et koolist suunatud lugemist nimetada sõbralikult kodulugemiseks, – nagu teeb Krista Nõmmik – on veel hulgaliselt toredaid leidlikke võimalusi laste raamatuhuvi tõsta, nagu näitasid paarkümmend õpetajat oma väljapanekutega. Vestelnud osavõtjatega ka vabas vormis, võib siinkohal teha paar järeldust selle kogunemise mõttekäikudest.

1. Mida ja kuidas hinnata, sõltub vägagi koolis omaksvõetud ideoloogiast ja kokkulepetest. Koolijuhtidel tasub aru pidada, milleks lapsed loevad, ja leida adekvaatsed lähenemised – ja miks mitte eraldi Eesti Lugemisühingu koolijuhtide seminaril.

2. Lapse arengule vastukäivad nõuded lasteaias kirjaliku kõnega (aabitsad ja töövihikud) kiirustada kui ka koolis sundi ja kontrolli rakendada tulevad mõneti ka lapsevanemate poolt. Hea lugemiskasvatuse süsteemne areng eeldab osapoolte läbirääkimisi.

3. Teravaim küsimus on raamatute kättesaadavus. Hinnad on sellised, et just need inimesed, kes kõige enam, kõige elavamalt uudiskirjandust levitada võiksid – õpetajad – ei saa endale raamatuostu kuigivõrd lubada. Ka raamatukogudesse jõuab uudisteos vaid mõne eksemplariga, millest ei piisa koolis raamatuga töötamiseks. See küsimus nõuab konkreetset lahendust kirjastajate ja õpetajaühenduste koostöös.

Mare Müürsepp
http://www.lugemisyhing.ee/index.php?page=330&action=article&article_id=120
http://www.lugemisyhing.ee