Kõne häälikuline analüüs


t'hestikLugemisoskuse omandamine on küllaltki raske ja keeruline. Seda tuleb suunata nii, et lugemaõppimine kujuneks lapsele meeldivaks toiminguks. Lugemaõpetamine toimub analüütilis-sünteetilisel meetodil, s. o. sõnast häälikute eraldamine (analüüs) ja häälikutest (tähtedest) sõnade moodustamine (süntees). Lugemaõpetamist tuleb alustada kõne häälikulisest analüüsist, s. o. kuulmise järgi häälikute eraldamisest sõnades.

Alustuseks anda ülesandeks meeles pidada vastava häälikuga sõnu esitatud jutust, luuletusest, laulust, leida see häälik oma toast, õues, tänaval leiduvate esemete nimetustest, anda mõistatusi, mille vastus sisaldab käsiteldavat häälikut. Kui laps on juba harjunud kuulma eristama sõnades nii täis- kui ka hästi kuuldavaid kaashäälikuid, võib esitada sõnu ja lasta määrata:

1. Kas antud häälik sõnas üldse esineb;

2. Kas see esineb sõna alguses, lõpus või sees (näit. s-i puhul siil, uss, isa, Liisi jne.).

Häälikute tundmaõppimisel tuleb õpetada häälikuid ka koos hääldama, niisiis sõna moodustama. Sellega tuleb alustada kohe, kui on tutvutud paari täishäälikuga. Suurepäraseid võimalusi pakuvad kaksiktäishäälikutest sõnad ai, oi, ui, ei. Kasutatakse  mitmesuguseid võtteid:

1. Hääldada pikalt üht häälikut, siis teise hääliku hääldamist, ent nii, et pausi ei tekiks. Algul hääldatakse pikalt, siis järjest kiiremini ja lühemalt, kuni laps saab aru sõna tähendusest (aa-ii, a-i, ai). Selline harjutus on eriti tähtis lugemise ettevalmistamiseks.

2. Edasi vesteldakse saadud sõnast, näites – kes esitatud jutus hüüdis “ai!”.

3. Saadud sõna asendatakse üks häälik teisega ja proovitakse koos hääldades, milline sõna nüüd tekib (näit. sõnas ai asendame a u-ga, seejärel e-ga). Pikemates, 3-6-tähelistes sõnades õpetatakse määrama häälikute arvu ja järjekorda. Sellised harjutused on õige lugemistehnika omandamise eeltööks.

Lause. Kui laps on kindlalt omandanud sõna mõiste, tutvustatakse talle ka lauset ja õpetatakse teadlikult koostama lihtsaid 2-4- sõnalisi lauseid:

1. Lasta korrata jutu tegelaste lihtsamaid ütlusi. Seepeale hääldatakse sõnu ükshaaval ja loendatakse neid. Esialgu tuleb lausete koostamisel anda tegusõnu, millele laps leiab juurde sobiva nimi- ja määrsõna. Näiteks: kes jooksevad? laulavad? lendavad? kus jooksevad? laulavad? lendavad? jne.

2. Lauseid võib lasta koostada ka asetatud piltide järgi.

3. Kasutada mänguvõtteid:

a) täiskasvanu esitab lause ja laps koputab või plaksutab nii mitu korda, kui mitu sõna on lauses;

b) esimest sõna korratakse püsti seistes, teist istudes, kolmandat kükitades;

c) esimest sõna öeldakse valjusti, teist paraja häälega, kolmandat sõna hästi vaikse häälega.

Pika ja lühikese hääliku kasutamine sõnades. Töö aluseks on siin sõna tähendus. Lapsele tuleb selgitada, kuidas vastavalt sellele, kas hääldame häälikut pikalt või lühidalt, muutub sõna tähendus (näit. Liina-lina, saabas-sabas, seep-sepp, lammas-lamas jne.).

1. Täiskasvanu annab sõna, venitab või lühendab teatud häälikut ning laseb kuulata, millise tähendusega sõna nüüd tekib.

2. Täiskasvanu annab lause, kus teatud häälik ühes sõnas kõlab lühidalt, teises pikalt, ning laseb lapsel ära arvata ja öelda.

Lapse lugemise õigsus, puhtus ja kiirus oleneb nende hääliku- e. foneemikuulmisest, s.o. häälikute järjekorra, pikkuse ning tugevuse kuulmisest sõnades.

Lapse lugemise õigsus, puhtus ja kiirus oleneb nende hääliku- e. foneemikuulmisest, s.o. häälikute järjekorra, pikkuse ning tugevuse kuulmisest sõnades.

Loe veel artiklit “LUGEMAÕPETAMINE”

Autorid: H. Raigna, M. Terri