GRAMMATIKA


GRAMMATIKA

Teema sisaldab nii sõnade vormistikku (morfoloogia) kui lauset (süntaksi).

Kõne grammatilise külje kujundamisel tuleb arvestada järgmiste põhimõtetega:
• Süntaksi kaudu omandab laps sõnavara ja morfoloogia. Lauselise kõne areng tingib vajaduse uute sõnade ja vormide järele. Vajadus lauseid kasutada tekib omakorda suhtlemisel tegevuse (mängu, käelise tegevuse, liikumise) käigus. Seega on võimalused kujundada lauset ja vormistikku teineteisest eraldi ning väljaspool tegevussituatsiooni piiratud.
• Lause kujunemise aluseks on lapse praktiline tegevus, mis annab ütlusele sisu ja mõtte. Tegevuse ja täiskasvanu kõne alusel kujunevad lapsel kujutlused tegijast, tegevusest, tegevusvahendist, objektist, millele tegevus on suunatud. Kujunevad nn tegevusskeemid, mis on lausete moodustamise ja mõistmise baasiks.
• Grammatilise kategooria omandamine sõltub selle tähenduslikust ja vormilisest keerukusest ning kasutussagedusest. Näiteks, tähenduselt kerge on mitmuse vorm, raske umbisikuline tegumood, mingi suhte väljendamine vormilt keeruka põimlausega on raskem kui sama suhte väljendamine lihtlausetega. Osastaval käändel on mitu lõpuvarianti, kuid vormi kasutussagedus on suur.
• Eesti keeles võib ühel käändevormil olla mitu tähendust. Laps omandab käändevormi algselt ühes tähenduses (nt alalütlev kääne koha märkimiseks; laual, pluusil), oskus kasutada ja mõista sama käände teisi tähendusi kujuneb järk-järgult ja vajab suunamist (nt alalütlev kääne kuuluvuse ja aja väljendamiseks; emal, päeval).
• Lause (lausung), mida kasutatakse suulisel suhtlemisel, erineb kirjalikus kõnes kasutatavast lausest. Suhtlussituatsioonis (dialoogis, oma soovide ja mõtete väljendamisel) on loomulik, et lause on lühem ja pole alati selgelt lõpetatud, esineb sõnade ärajätmist, sõnajärg on vabam. Suulises suhtluses lausungeid moodustades arvestatakse situatsiooniga (osa infot on sealt tuletatav),
kaasvestlejaga. Õpetamisel tuleks suulise kõne iseärasusi arvestada – suulist kõnet ei saa hinnata kirjaliku kõne normide alusel. Koolieelses eas on oluline, et laps kasutab lauseid vastavalt suhtlussituatsioonile. Siiski peaks laps ära tundma ja suutma moodustada ka keelenormile vastavaid terviklikke lauseid. Nimetatud oskus muutub eriti oluliseks vanemas eelkoolieas (lausete ja “mittelausete” eristamine).
• Lauseid ja grammatilisi vorme tuleb õpetada paralleelselt nii moodustama kui mõistma. Enne, kui laps mingit vormi või lausemalli kasutama hakkab, õpib ta seda mõistma. Nii lauseloome kui mõistmine sõltuvad verbaalse töömälu mahust ja keeleüksuste valdamisest. Laps suudab reeglina korrata vaid selliseid lauseid, mida ta ka oma kõnes kasutab.
• Laps vajab grammatilise kõne kujundamisel abi järgmistel etappidel:

1. Mõtte suunamisel ja kujutluste täpsustamisel (nt situatsiooni või pildi vaatluse suunamine, sündmuse taastamine aplikatsioonide või küsimustega);

2.  Tekkinud mõtte(tegevus)skeemi täitmisel sõnadega (sõnade valimine) ja grammatiliste seoste loomisel (nt sõnade esitamine valikuks, seoste loomine sõnade vahel küsimuste ja piltskeemide abil); (3) sõnavormide moodustamisel ja sõnade järjestamisel (nt moodustamine analoogianäidise alusel, valik õige ja vale vahel,lausete moodustamine ja muutmine, toetudes praktilisele tegevusele, piltidele ja piltskeemidele).

Ühe grammatilise vormi või lausemalli (keelendi) omandamisel võib eristada 4 etappi:
1. Keelendi esitamine ja tähenduse tutvustamine. Laps kuuleb keelendit korduvalt tegevus- ja suhtlussituatsioonides, seostab kujutlust tegevusskeemist või suhtest kuuldud grammatilise vormiga või lausega. See etapp läbitakse tegevust (laps, täiskasvanu) kommenteerides, pilte vaadates, õppekäikudel. Kirjaliku kõne lausega tutvub laps ettelugemist kuulates. Grammatilise vormi tutvustamisel on soovitav seda vastandada algvormiga (nt Näe, siin on jänku! Jänku tahab porgandit. Anna jänkule porgandit! Jänku sööb porgandit. Mari andis jänkule porgandit.)
2. Keelendi äratundmine ja reprodutseerimine: sobivad verifitseerimisülesanded, milles laps vastab valikküsimusele. Nt: Kas sa andsid porgandi jänkule või kutsule? (Laps kordab õige sõna vajalikus vormis.) Kas sa andsid jänkule või jänku? Kuula! Kas Pipi räägib õigesti! Jänku porgandit sööb. Jänku sööb porgandit. (Laps tunneb ära õige sõnavormi või lausemalli ja kordab seda).
3. Keelendi iseseisev moodustamine analoogia alusel: täiskasvanu esitab analoogianäidise, laps moodustab eeldatud vormi teisest sõnast või muudab esitatud lauses 1–2 sõna. Nt Näe, siin on kassid! Aga siin on…(koerad). Täiskasvanu: Kiisu sööb./ Poiss mängib musta koeraga. Laps: Kutsu ka sööb./ Tüdruk mängib musta kassiga. Sel etapil tõuseb tegevuse kommenteerimise kõrval olulisele kohale töö piltidega. Etapi lõpul sobib kasutada ka korrektuurharjutusi, kus lapsel tuleb parandada näiteks vale vormi või sõnajärge. Nt Kuula, kas Pätu räägib õigesti! Ütle sina õigesti! Kutsu, söö. / Tüdruk mängib kassiga musta.
4. Keelendi kasutamine kõnes, rollimängus, kommenteerides enda ja teiste tegevust, jutustades oma kogemustest, vastates küsimustele. Täiskasvanu suunab kasutamist küsimustega, abistamiseks esitab analoogianäidise õige ja vale keelendi valikuna. Grammatilisi vorme moodustab laps analoogia alusel. Täiskasvanu ülesanne on aidata lapsel analoogiat leida: juhtima tähelepanu sarnasusele reaalsetes suhetes (nt pallide hulk, nukkude hulk, autode hulk; lapsed joonistavad, iga laps joonistab eri asja) ja sarnasusele keelelises vormis (need on pallid, nukud, autod; Priit joonistab autot, Mari joonistab lille).

2-aastane laps (3. eluaasta)
Väga kiire grammatilise arengu periood. Esimesel poolaastal võib kõne koosneda ühe- ja kahesõnalausetest, mis ei pruugi olla grammatiliselt vormistatud (nt Pille uua taha / Pille tahab juua.). Laps kasutab sõnu 1–3 vormis juhuslikult (kasutusel enamasti algvorm, omastava käände vorm). Grammatiliselt vormistamata lause ei võimalda hästi suhelda. Dialoog täiskasvanuga eeldab ütluse grammatilist vormistamist. Hiljemalt teisel poolaastal toimub üleminek hargnenud lausele, laps hakkab kasutama sõnavorme. Lõppe lisab ta analoogia alusel. Sel perioodil (osaliselt ka 4.-5. eluaastal) kasutab laps avastatud reeglit sageli eranditeta (nt mängin – mängida, loeda, jooda) või segistab õiget ja vale varianti (jooda, juua; loen, lugen). Laps toetub mõistmisel situatsioonile ja tuttavate sõnade tähendustele, grammatilisele tähendusele ta enamasti tähelepanu ei pööra (nt korraldused Näita pliiatsit ja nukku! Näita pliiatsiga nukku! on lapse jaoks samaväärsed).
Arendamine:
• Täiskasvanu kõne (ka keelekeskkond laiemalt) on mudel ja näidiste kogumise allikas (vormid, lausemallid). Täiskasvanu suunab lapse tegevust, aitab tal situatsioone liigendada, juhtides lapse tähelepanu nii oma kõne kui žestide abil tegijale, objektile, tegevusvahendile, kohale jne. Soovitav on kasutada oma kõnes just neid lausemalle ja vorme, mida laps võiks peagi kasutama hakata (nt toetuda 2-aastase lapse puhul 3-aastase lapse arengutulemustele).
• Dialoog lapsega ühise tegevuse käigus: laps õpib mõistma lauseid ja grammatilisi vorme ning neid ise moodustama. Täiskasvanu laused ei tohiks olla pikemad kui 3–5 sõna, väljendatavad suhted peaksid olema situatsioonis mõistetavad. Last tuleks suunata kommenteerima enda või täiskasvanu tegevust mänguasjaga (nt Auto sõidab. Jänku hüppab hopp-hopp), leidma samu tegevusi pildilt ja moodustama 2–3-sõnalisi lauseid pildi alusel. Oluline on, et täiskasvanu kordaks lapse ütlust õigesti või laiendatult üle (nt Laps: Jänku opp-opp. Täiskasvanu: Jah, jänku hüppab hopp-hopp. Hüppab oma pessa.).
• Luua olukordi, kus laps saab/peab oma soovi kõnes väljendama (Anna…! Tahan…! Hakkame…! Lähme…!).
• Juhtida lapse tähelepanu grammatiliste vormide tähendustele (Too pall! Too pallid! Joonistame puu! Nüüd joonistame puud! Näita, kus on puu! Kus on puud?) Valida tuleks grammatilised vormid, mille tähendus on hästi mõistetav (nimisõnade ainsus – mitmus, tegusõna 3.pööre ainsuses ja mitmuses, kohakäänded, kaasaütlev kääne).
• Kui laps vormi mõistab, võib suunata seda analoogia alusel ise moodustama (nt Mul on mõmmid. Mis sul on? Mul on ka…(mõmmid)/ Aga mul on kutsud.) Kui laps eksib, võib esitada ülesande valikuna: Kas sul on mõmmi või mõmmid?

3-aastane (4. eluaasta)
Valdab harilikult kõiki käändevorme, tegusõna käskivat kõneviisi ja kindla kõneviisi oleviku ja mineviku vorme, samuti ma- ja da-tegevusnime. Neid vorme kasutab laps baaslausetes (väikseim terviklik obligatoorseid lauseliikmeid sisaldav lause; enamasti 2–3-sõnaline) ja laiendatud lihtlausetes (4–5-sõnalised laused). Ilmuvad esimesed koond- ja liitlaused. Edasi areneb ka baaslause (Paul õue minna tahab. → Mina tahan õue minna.). Grammatilised vormid ühilduvad lauses arvus ja ajas (nimi- ja tegusõna, nimi- ja omadussõna).
Laps mõistab paremini grammatilisi tähendusi, kuid võõras olukorras toetub mõistmisel pigem situatsiooni loogikale (nt ei pane tooli laua peale, vaid alla). Mõistmisel orienteerub laps sõnajärjele, mistõttu tavapäratu sõnajärjega lauseid võib mõista valesti (nt Poissi veab tüdruk – osutab pildile, kus poiss veab kelgul tüdrukut.). Situatsioonile ja sõnajärjele orienteerumine avaldab kõne mõistmisele mõju veel mitme aasta jooksul.
Arendamine:
• Täiskasvanu suunab last kommenteerima enda ja teiste tegevust, väljendama lausega pildil kujutatud tegevusi.
• Lausete moodustamine analoogia alusel (nt “ka-mäng” või matkimise mäng. Täiskasvanu: Pipi paneb mütsi pähe. Laps: Pepe paneb ka mütsi pähe või Pepe paneb püksid jalga). • Õpetada last moodustama lauseid dialoogis kahe mänguasja vahel (laps ja täiskasvanu vahelduvates rollides).
• Õpetada last vastama küsimustele kes? kuhu? kus? kust? kellega? millega? ja neid ise kasutama.
• Õpetada mõistma ja kasutama ruumisuhteid väljendavaid tagasõnu (peal, all, sees kõigis vormides). Sobivad asjade peitmise mäng; joonistamine, mustri ladumine, konstrueerimine jne, abiks on tegevuse jäljendamine või näidis.
• Õige grammatilise vormi äratundmist saab harjutada verifitseerimisülesannetega (Kas Nuki räägib õigesti? Kass söövad. Kellel on õigus? Pipi: Mul on uued saabas.). Soovitav on lausele lisaks esitada ka pilt.

4-aastane (5. eluaasta)
Laps suunab kõne abil teiste tegevust ja hakkab üha enam ka oma tegevust kõne abil kavandama. Laps räägib sellest, mida ta parasjagu teeb ja mida tegi, seejärel räägib täiskasvanule ja iseendale, mida hakkab tegema. Valjusti oma tegevusest ja selle tulemustest rääkimine täpsustab ja kinnitab kogemust ning aitab teha plaane. Rollimängus on vaja teistele selgitada rolli ja reegleid. Seega on vaja oskust vabalt lauseid moodustada ja neid kombineerida. Paralleelselt esimeste koond- ja liitlausetega ilmuvad ahellaused ehk ketid, milles baaslaused on lõpuintonatsioonita üksteise otsa lükitud või ühendatud sidenditega ja, ja siis. Laps kasutab selliseid ahelaid lihtsat jutukest koostades.
Arendamiseks:
• Suunata last väljendama oma soovi võimalikult täpselt (nt Laps: Tahan nukuga mängida. Täiskasvanu: Kas sa tahad väikse nukuga mängida? või annab lapsele vale nuku. Laps: Ei, suurega. Täiskasvanu: Ahhaa, sa tahad selle suure nukuga mängida.)
• Lause koostamiseks võib kasutada tegevuspilti ja skeemi, mis fikseerib sõnade arvu, sõnu asendavad aplikatsioonid, tegusõna asemel nool. Aplikatsioone kombineerides (muutes nt tegijat, tegevusvahendit jne, saab ühe lausemalli piires moodustada palju lauseid).
• Laiendatud lihtlause ja koondlause moodustamise õpetamiseks sobib peale tavapärase küsimuste esitamise kasutada baaslausete ühendamist ja sisestamist, toetudes aplikatsioonidele ja kasutades tegelasi (nt lühike poiss Mikk ja pikk poiss Mihkel), kellest üks räägib lühikeste, teine pikkade lausetega. Nt. Mikk: Kass magab.(pilt) Kass magab laua peal (lisandub laua aplikatsioon). Kass on kollane (asendatakse kassi aplikatsioon kollasega). Mihkel: Kollane kass magab laua peal.
• Analoogiliselt saab õpetada koondlause moodustamist. Mikk: Orav istub puu otsas (pilt). Tihane istub puu otsas (aplikatsioon). Mihkel: Orav ja tihane istuvad puu otsas.
• Tuleks harjutada ruumisuhteid väljendavate tagasõnade ees, taga, juures, juurde, kõrval mõistmist ja kasutamist. Sobivad korralduste täitmine, verifitseerimisülesanded (Kas poiss seisab maja kõrval või ees?), küsimustele vastamine kohasuhet väljendava lause või sõnaühendiga.
• Sõnajärje harjutamiseks sobivad korrigeerimisülesanded (nt Kuula, kas ma räägin õigesti! Ütle sina õigesti! Sööb kutsu. Autoga issi sõidab.).
• Mälumahu arendamiseks sobib lausete kordamine, lisades lausesse uusi laiendeid (nt Isa sõidab. Isa sõidab autoga. Isa sõidab punase autoga. Isa sõidab punase autoga tööle. jne). Selline töövõte sobib uue lausekonstruktsiooni omandamise algetapil .
• Alates 5.eluaastast toimub töö lause arendamisega valdavalt seoses tekstiloomeoskuste arendamisega.

5-aastane (6. eluaasta)
Laps kasutab kõnes eri tüüpi lauseid, sh koondlauseid ja lihtsamaid suhteid väljendavaid liitlauseid (sidendid ja, ning, aga, kuid, või). Põimlausetest kasutab laps enamasti sihitis- (Ma tean, et punase tulega ei tohi üle tee minna), aja- (Kui me ära sööme, siis läheme õue) ja täiendlauseid (Ma ei taha seda pluusi, millel on plekid peal). Laps mõistab ja kasutab nud- ja tud-kesksõnu (Ma olen söönud. Toit on söödud), omadussõna võrdlusastmeid (suur, suurem, kõige suurem), tegusõna täis- ja lihtminevikku ja tingivat kõneviisi. Kasutusele tulevad seega ka harvem esinevad
sõnavormid.
Arendamine:
• Harjutada objektide järjestust (ees, järel), ajasuhteid (enne, pärast, varem, hiljem) ja ruumisuhteid (eespool nimetatutele lisandub vahel) väljendavate sõnade mõistmist ja kasutamist liht- ja liitlausetes (nt Kass jookseb koera ees. Kes jookseb taga? Ütle lause koera kohta!; Enne kui ema tööle läheb, käib ta poes. Mida ema teeb enne? pärast?).
• Liitlausete lõpetamine ja moodustamine analoogialause ja piltide alusel.
• Lause lõpetamine sobivas vormis sõnaga (nt Hiir on väike, aga sipelgas on veel). Abiks on analoogianäidis (suur – veel suurem, väike – veel …).
• Sõnavormide muutmine sõltuvalt kontekstist (nt Vanaema koob sokki. Eile ta ka…).
• Tingiva kõneviisi harjutamiseks sobib “unistamise-mäng”: Kui ma oleksin võlur, siis… (mida sa teeksid?).
• Lause semantiseeritud kordamine: täiskasvanu pikendab lauset sõnahaaval, laps kordab ja ütleb, mida uut teada sai.

6-aastane (7. eluaasta)
Mõistab kõnes väljendatud grammatilisi suhteid: ei toetu mõistmisel enam situatsiooni loogikale, vaid grammatilistele suhetele (nt mõistab, et järgnevad laused tähistavad sama suhet: Ruut on ringist allpool. Ring on ruudust ülalpool. Ringist allpool on ruut. Ruudust ülalpool on ring.). Raskusi valmistavad pikad ja keerukad konstruktsioonid, mille mõistmine eeldab suuremat töömälu mahtu (nt Mari on pikem kui Jüri, aga lühem kui Kati.). Laps hakkab järjest enam kasutama erinevaid liitlause tüüpe, jutustamisel kasutab endiselt ahellauset.
Arendamine:
• Soovitav on juhtida laste tähelepanu kujundlikele väljenditele (nt võrdluslaused nahk oli valge nagu lumi), tuues välja võrdluse aluseks oleva tunnuse; õpetada last selliseid võrdlusi ise moodustama.
• Tähelepanu lause grammatilisele tähendusele aitavad pöörata nn “vigurkorraldused”: Joonista kriidiga pliiats! Joonista pliiatsiga kriit! Joonista ringi alla ruut! Joonista ruudu alla ring!
• Keerukate grammatiliste konstruktsioonide mõistmist saab harjutada piltide valikuga või aplikatsioonide paigutamisega (nt. Ruut on ringi all. Ringi all on ruut. Pane ruut ringi alla! Pane ruudu alla ring!). Oluline on esitada ülesanded nii, et laps ei saaks orienteeruda mõistmisel ainult sõnajärjele. • Põimlausete mõistmisoskuse kujundamiseks võib esitada küsimusi kuuldud lause kohta (Enne seda, kui konn sääski püüdma hakkas, ujus ta kaldale. Mida tegi konn enne? Pärast?); kasutada võib ka verifitseerimis- ja korrigeerimisülesandeid (Kas nii on õige? Ütle õigesti! Vihma hakkas sadama, sest lapsed võtsid vihmavarju. Kui päkapikk toob mulle kommi, siis ma olen hea laps.)
• Jätkub lausete muutmise õpetamine (vt Mikk ja Mihkel eestpoolt; Rong sõidab Tallinnasse. Rong veab kaupa. → Kaubarong sõidab Tallinnasse. Ema riputab seeliku nöörile. Ema riputab püksid nöörile. → Ema riputab seeliku ja püksid nöörile.).
• Lausete muutmisoskuse arendamiseks võib kasutada pöördlausete moodustamist (nt Jänes on põõsa taga. Põõsas on……; Hiir on väiksem kui elevant. Elevant on…; Buss sõidab auto ees. Ütle lause auto kohta!).
• Laadivahelduslike sõnade ja lõpuvariantide õige valiku harjutamiseks sobivad verifitseerimis- ja korrektuurülesanded (nt Kes räägib õigesti, Krõll või Pätu? Vihma sadab. Vihma sajab. Aita Pipit! Palju maasikasid).
• Vestlussituatsioonis on otstarbekas suunata last kasutama sama käändevormi erinevates tähendustes (nt Õhtul puges jänku oma pessa. Jänkul oli kõht tühi. Laual oli kapsas. Kapsal roomas ussike.).

7-aastane (8. eluaasta)
Laps kasutab kõnes kõiki käändevorme ka harva esinevates funktsioonides (nt saav kääne aja tähistamiseks: Õhtuks on vihm üle. Alaleütlev kääne viisi tähistamiseks: Nägu läks naerule.). Enamasti ei eksi laps enam laadivahelduslike sõnade, osastava ja sisseütleva käände lõpuvariantide kasutamisel. Ta suudab ennast vabalt väljendada laiendatud lihtlausega, rindlausega; põimlausetega oskab väljendada eesmärki (Ma kogun raha, et uus automudel osta), põhjust (Poisi kurk jäi haigeks, sest ta ujus külmas vees), tingimust (Kui ma hea laps olen, siis toovad päkapikud mulle kommi) ja omadusi (Jõuluvana tõi mulle nuku, kellel on palju riideid). Laps õpib lauseid jutus seostama: muutma sõnajärge, korduste vältimiseks sõnu asendama (Siim võttis salaja
moosi. Ta armastas seda hirmsasti.), kasutama siduvaid sõnu (seejärel…, peagi…, ühel päeval… lõpuks…).

allikas http://www.curriculum.ut.ee/sites/default/files/sh/juhend_alusharidus_keel_ja_k6ne.pdf