KEEL JA KÕNE


KEEL JA KÕNE

Kõnearendus on laste kõne ja suhtlemise sihipärane arendamine. See ei piirdu keelevahendite õpetamisega, st uute sõnade, sõnavormide ja lause praktilise kujundamisega. Kõnearenduses tuleb eelkõige õpetada last nimetatud keelevahendeid kõnes erinevates funktsioonides/eesmärkidel (suhtlemine, tunnetuslik funktsioon, so teadmiste omandamine ning enda ja teiste tegevuse reguleerimine ja planeerimine kõne abil, vt ka üldoskuste suhtlemise osa) kasutama. Kuigi õppekavas ja rakendusjuhises on arengutulemused ja soovitused esitatud iga keeletasandi (hääldamine, sõnavara, grammatika, tekst, suhtlemine) kaupa eraldi, on kõnearenduses kõik tasandid lõimitud.

Kõnearenduse puhul:

1) on õpetajal vaja teada, mida ja millal õpetada – selle aluseks on lapse kõne arengu tundmine

2) peab õpetaja teadma, kuidas kujundada keelevahendite kasutamist kõne erinevates funktsioonides.

Kõnearendus ei saa ega tohi piirduda kõne ja keele valdkonna tegevustega. Lapse kõnet saab arendada kõikides igapäevastes tegevustes (mängudes, käelises tegevuses, liikumis- ja muusikategevustes, tavatoimingutes: lõunalauas, riidesse panekul, rühmaruumi koristamisel jne).

Kõnearendus tähendabki seda, et lapsele luuakse selline keskkond, kus

1.  Ta kuuleb teiste inimeste kõnet,  (mille alusel laps konstrueerib ise oma keelesüsteemi)

2. Lapsel on vaja ja ta saab ise kõneleda.

Laps õpib rääkima reaalsetes suhtlussituatsioonides, tegutsedes koos täiskasvanuga. Lapsega suhtlemine on lapse jaoks arendav, kui arvestatakse järgmisi seisukohti:

• Mida väiksem on laps, seda efektiivsem on üks-ühele suhtlemine.

• Mida väiksem on laps, seda enam toetub tema kõne vahetult tajutavale, s.o mida laps parajasti kuuleb, näeb, maitseb, katsub.

• Mida rohkem on lapsel kujutlusi, teadmisi, kogemusi mingist nähtusest, seda enam tal on, millest kõneleda.

• Lapsega tuleb rääkida asjast/tegevusest/nähtusest, mis on tema tähelepanu või huvi keskpunktis. Soovitav on lasta lapsel rääkida, mida ta teeb praegu, mida hakkab tegema jne (et ta saaks oma tegevust kommenteerida).

• Vajadusel tuleb luua selliseid olukordi, kus lapsel tuleb suhelda, midagi öelda (nt hakatakse pilti joonistama, aga talle ei anta pliiatsit või kutsutakse laps endale appi, aga ei öelda, mida ta peab tegema).

• Tuleb kuulata, mida laps ütleb, andes talle aega eneseväljenduseks ja keskendudes sisule, mida ta väljendada tahab, ja andes kuulates tagasidet (nn aktiivne kuulamine).

• Lapse ütlusi tuleb sisuliselt ja vormiliselt täiendada ja laiendada, andes lapsele õigete keelendite näidiseid (nt Laps: Pauli auto. Täiskasvanu: Jah, see on Pauli auto. Vanaema tõi selle Paulile. Või: Sellega saab liiva vedada.). NB! See ei ole vigadele tähelepanu pööramine ja nende parandamine, vaid õige kõnenäidise andmine.

• Õpetaja peab oma kõnes kasutama selliseid lauseid ja sõnu, mida laps suudab mõista ja meelde jätta. Peab arvestama, et kõne mõistmine on vaid sammuke eespool sellest, mida laps ise räägib.

Järgnevad teemad:

Hääldamine, Sõnavara, Grammatika, Tekst, Suhtlemine, Ettevalmistus lugemiseks ja kirjutamiseks

allikas http://www.curriculum.ut.ee/sites/default/files/sh/juhend_alusharidus_keel_ja_k6ne.pdf