SÕNAVARA


SÕNAVARA

Sõna on nii keeleüksus (sõnadeta pole võimalik moodustada lauseid, väljendada mõtteid) kui ka tunnetustegevuse üksus (tähistab kujutlust või mõistet).

Sõnavara arengu hindamisel ja kujundamisel tuleb tähelepanu pöörata järgmistele aspektidele:

  • Sõnavara suurus ja kasv: arengulised erinevused on koolieelses eas väga suured, sõltudes lapse arengukeskkonnast ja -iseärasustest. Seepärast ei ole otstarbekashinnata lapse kõne arengut (eriti 2.-3. eluaastal) sõnavara suuruse järgi. Esitatud arvud on ligikaudsed, kajastades vaid arengutendentse.
  • Sõnavara koostis (sõnaliigid ja nende proportsioonid): muutused on seotud lause ja suhtlemisoskuse arenguga. Kui lapse sõnavaras napib tegusõnu, ei arene lause. Kui puudu jääb määr-, ase- ja sidesõnadest, ei arene jutustamisoskus. Seos on ka vastupidine: jutustamisoskuse areng tingib sõnavara koostise muutuse.
  • Sõnade tähenduse mõistmise ja sõnade kasutamise vahekord: sõna tähenduse mõistmine eelneb arengus selle aktiivsele kasutamisele, laps kasutab oma kõnes umbes kolmandikku sõnadest, mille tähendust ta mõistab. Arendada tuleks nii sõnade mõistmisoskust, s.o passiivset sõnavara (täpsustada ja laiendada sõnade tähendusi) kui ka sõnade kasutamisoskust ehk aktiivset sõnavara.
  • Sõna tähenduse arengu seos lapse arenguga. Sõnaga saab laps väljendada vaid selliseid kujutlusi ja mõisteid, mille omandamiseks ta on võimeline. Oluline on mõista, et sõnade tähendused lapsel ja täiskasvanul ei ole alati samad: laps võib sõna mõista ja kasutada kas kitsamas või hoopis laiemas tähenduses kui täiskasvanu. Sõna tähenduse kujunemiseks peab lapsel esmalt tekkima seos kuuldud sõna ning nende reaalsete esemete, tegevuste ja tunnuste vahel, mida see sõna tähistab. Kuid sellega sõna omandamine ei piirdu. Sõnade tähendused arenevad ja täpsustuvad koos lapse tunnetusliku ja keelelise arenguga. Ühel sõnalon tavaliselt mitu tähendust, mida laps ei omanda korraga. Ka sõnatähenduse areng on väga individuaalne, sõltudes lapse kogemustest ja keskkonnast.
  • Sõnade muutevormide kasutamine (nt. ma laulan, laula, laulsime).
  • Liitsõnade ja tuletiste moodustamisoskus. Viimased kaks aspekti on tihedalt seotud grammatika arenguga ja tulevad kasutusele lauses. Kui laps hakkab sõnu muutma, liitma ja tuletama, areneb tema sõnakasutus märgatavalt.

Ühe sõna omandamisel võib eristada 4 etappi, millele vastavalt saab õpetaja valida ülesandeid:

1. Sõna esitamine ja (esmane) tähenduse tutvustamine. Laps kuuleb sõna ümbritsevate inimeste kõnes, harilikult mitu korda, ja loob seose sõna ning objekti või kujutluse vahel. Passiivse sõnavara allikaks on tegevuse (täiskasvanu ja lapse) tegevuse kommenteerimine, vaatlemine, õppekäigud, lastekirjandus.

2. Sõna kasutamine tuttavas kontekstis. Laps kasutab sõna, vastates küsimusele (Kas õun on ümmargune või kandiline? Kuhu Mari ennast peitis? Kus ta nüüd on?).Laps toetub sõna kasutades tuttavale situatsioonile, milles ta sõna eelnevaltkuulnud on, valikutele (sõnad, pildid, objektid).

3. Sõna kasutamine erinevates kontekstides. Laps kasutab sõna mingit muud ülesannet täites, näiteks vastab küsimustele kuuldud jutu või pildi põhjal, enda või teise tegevusest rääkides (Tegin kinda peale triibud. Minu kinnas on triibuline. Minu maja katus on kolmnurga kujuga). Laps õpib sõna kasutama mitmes tähenduses (laua jalg, seene jalg, koera jalg).

4. Sõna kasutamine ette valmistamata (spontaanselt) vestluses, mängus. Täiskasvanu võib seejuures sõna kasutamist suunata küsimuste või kommentaaridega.

Sõnavara valik lähtub:

  • teemast – kõnearendusteemad tulenevad valdkonnast “Mina ja keskkond”;
  • lapse vaimsest potentsiaalist ja tunnetustegevuse arengutasemest, mis  määravad õpetatavate sõnade üldistusastme.

2-aastane laps (3.eluaasta)

Lapse sõnavara maht on umbes 300 sõna. Väga kiire sõnavara kasv: alates 3. eluaastast suureneb lapse sõnavara keskmiselt 5–10 sõna päevas. 2–4-aastase lapse sõnavarast umbes poole moodustavad nimisõnad, millele järgnevad tegusõnad (umbes 1/5), määr-, ase- ja omadussõnad. Kasutussageduselt on aga ülekaalus hoopis tegusõnad, sest neid on vaja lausete moodustamiseks. Laps kasutab ka palju ase- ja määrsõnu, sest tema kõne on situatiivne (nt ta on seal, pane siia, tahan seda).

Kujuneb esmane sõnatähenduse üldistus: kassiks võib nimetada nii vöödilist kui ühevärvilist, nii kollast kui musta. Kiiresti areneb nn baassõnavara – laps omandab eelkõige sageli esinevaid sõnu, mille aluseks on meeleorganitega tajutavad tunnused, objektid, tegevused (nt koer, kass, lind, pall, auto).

Areneb sõnade kasutamine muutevormides.

Arendamine:

  • Täiskasvanu peaks sõna tähendust tutvustama erinevates situatsioonides (jalutuskäigul, toas, erinevates tegevustes), juhtides tähelepanu objektide olulistele (tool – 4 jalga, saab istuda) ja erinevatele tunnustele (suur, väike, pehme, kõva, võib olla köögis, toas, õues, selle pealt ei sööda, on väiksem kui laud, saab panna laua alla).
  • Sõnade tutvustamine peaks toimuma valdavalt praktilise tegevuse ja täiskasvanu suunatud vaatluse käigus, kus on võimalik objektide, tunnuste, tegevuste vahetu
  • Täiskasvanu kõne on allikas lapse passiivse sõnavara kogumiseks: täiskasvanu võiks oma kõnes kasutada peale baassõnavara ka liitsõnu (köögilaud, seinakell, käekell) ning liigi- ja üldnimetusi, et tekiks alus 2-astmelise üldistuse tekkeks (tulp, lill).
  • Tähelepanu tuleks pöörata tegusõnadele, milleta pidurdub lause areng. Oluline on, et laps kuuleks ja kasutaks tegusõnu koos laienditega (lõikab noaga, lõikab kääridega, lõikab paberit, lõikab riiet).
  • Last tuleks suunata sõnu kasutama muutevormis, mitte algvormis (nt Kuhu me läheme jalutama? Parki. Kus me täna käisime? Pargis. Kust me lehti leidsime? Pargist.).
  • Ruumisuhteid väljendavate tagasõnade aktiviseerimiseks sobib peitusemäng, korralduste täitmine: laps tegutseb ja räägib sellest (Kuhu panid? Kust võtsid? Kus mõmmi oli?).

3-aastane laps (4. eluaasta)

Sõnavara maht on umbes 500 sõna. Sõnavara kasv on pidev, kuid mitte enam nii kiire kui eelmisel poolaastal, sest põhirõhk on nüüd grammatika omandamisel. Areneb edasi baassõnavara. Kujuneb 2-astmeline sõnatähenduse üldistus: kasutusele tulevad üldnimetused, mille aluseks on rühmade ühendamine (koerad+kassid+hiired = loomad). Laps suudab leida mõningaid vastandsõnu (suur – väike; all – üleval), kasutada tagasõnu ruumisuhete tähistamiseks (all, peal, sees, taga). Hakkab kujunema oskus analoogia alusel ise sõnu liita ja tuletada, millest annavad tunnistust uudissõnad (nt lõpmine – viimane uks, marjatädi – tädi, kes müüb marju).

  • Otstarbekas on aidata kujutlusi ja seeläbi ka sõna tähendusi täpsustada, esitades suunavaid küsimusi, nt Mida …. teha saab? Kuhu …pannakse? Millise kujuga / mis värv i/ mis maitsega…. on? Kus ….elab? Millest tehtud on?
  • Sõnade tähenduse tutvustamisel ja kasutamise harjutamisel saab nüüd tegevuse ja situatsiooni kõrval kasutada rohkem pilte. Pilt on siiski vaid vahetu tajukogemuse üldistuseks ega asenda seda. Pildi kasutamise eelduseks on, et laps mäletab pildil kujutatud objekti, tegevust sellega või objekti omadusi oma kogemuste alusel.
  • Sõnatähenduse tunnetusliku aluse loomiseks sobivad erinevad rühmitamisülesanded. Rühmitada võib objekte, pilte. Rühmitusalus (põhimõte, mille järgi rühmitamine toimub) võib olla esitatud sõna või näidisena, kuid võib olla ka vaba. Erineval viisil (välise tunnuse, funktsiooni, elukoha) moodustatud rühmale leitakse nimetus (sõna, sõnaühend, liitsõnaga). Sobivad ülesanded on näiteks “Neljas liigne” (Mis ei sobi teistega? Koer, kass, hiir, tuvi), rea jätkamine (auto, buss, lennuk….valikuks hobune, rong).
  • Sõnaloomeoskuse kujundamiseks sobivad nn mõistatamismängud, milles juhitakse lapse tähelepanu sõna tähendusele sõltuvalt selle koostisest (nt Kas sa tead, mida teeb laulumees? Tantsumees? Millest on tehtud klaasmaja? Vorstipirukas? Mis on täpilise/lillelise kleidi peal?). Paralleelselt sõnade tähenduse mõistmisega tuleks kujundada sõnade moodustamist analoogia alusel (nt Käe peal on käekell. Seina peal on….Mütsil on tutt. See on tutimüts. Mütsil on nokk. See on …). Selliseid ülesandeid saab ühendada erinevate rühmitamisülesannetega.

4-aastane laps (5. eluaasta)

Jätkub 2-astmelise üldistuse kujunemine: laps hakkab kasutama nii üld- kui liiginimetusi (taks, puudel – koerad; banaan, leib, juust – toit; banaan, õun, pirn – puuviljad). Areneb edasi sõnaloomeoskus: laps kasutab ja moodustab peale liitsõnade ka tuletisi (mahlane, jooneline). Laps märkab ja nimetab detaile (nt näo osad: ripsmed, kulmud, lõug). Tuleks jätkata rühmitamisülesannetega, rühmitusalus võib olla pisut raskem (nt loomade elukoht; toa- ja köögimööbel). Oluline on, et moodustatakse nii allrühmi (loomad – väiksed, suured, elavad kodus, metsas) kui ühendatakse rühmi (erinevad mütsid, rätik, kaabu – pannakse pähe; kleit, seelik – tüdrukute riided; püksid, pluus – poiste ja tüdrukute riided. Kõik kokku – riided). Vältida tuleks alati samasuguseid rühmitusaluseid (nt loomad, linnud, riided).

  • Sõnamoodustusoskuse arendamiseks võib mängida uute sõnade leiutamise mängu (nt Vaata, millise puu ma joonistasin. Puu otsas kasvavad pliiatsid. See on pliiatsipuu. Milliseid puid võib veel mängult olla? Pallipuu, kahvlipuu.). Detailide nimetuste ja omadussõnade mõistmise ja kasutamisoskuse kujundamiseks võib kasutada piltide ja joonistuste täiendamist, võrdlemist (pikad mustad patsid, lühikesed heledad juuksed; ümmargune/kandiline nägu).
  • Kujutluste loomisele sõna tähendusest praktilise tegevuse ja näitvahendite abil lisandub verbaalne selgitus, mille kasutamine selles vanuses on siiski piiratud (abstraktsemate sõnade puhul).

5-aastane laps (6. eluaasta)

Laps kasutab kõnes nii liigi- kui üldnimetusi, hakkab kujunema sõnatähenduse 3. üldistusaste: teise astme kujutlused ja sõnad ühendatakse veelgi üldisemateks rühmadeks (lauad – mööbel – asjad; kass – koduloom – loom). Areneb omadussõnade kasutamisoskus: laps leiab antonüüme (lühike – pikk), mõistab, kuid kasutab piiratult sünonüüme (kõnnib, longib, sammub, astub). Oskab leida ka iseloomu, käitumist ja hinnangut tähistavaid sõnu (julge, rumal, huvitav). Laps mõistab, et mõnel sõnal võib olla mitu tähendust (nt koor, tee). Kasutab õigesti arv- ja järgarvsõnu (15). Mõistab ja kasutab aega väljendavaid nimisõnu hommik, päev, õhtu, öö. Kasutab sõnamoodustust jutustades (Ema ostis mulle seeliku. See oli mummudega seelik. Nüüd ma ei leia seda mummulist seelikut üles.). Eksib sõnu moodustades keelenormi vastu (triibukas, muldne). Laps hakkab mõistma ülekantud tähendusega sõnu (värske ajaleht, värske sai, tassi kõrv, tooli jalg, seene kübar).

Arendamiseks:

  • Rühmitamisülesanded: Anna mulle kõik loomad! Anna kõik võõramaaloomad! Anna kõik karud! (valikuks jääkaru, pruunkaru, ilves, hunt, tiiger, lõvi).
  • Rühmitusaluste iseseisev leidmine ja põhjendamine.
  • Mõistatusülesanded: täiskasvanu kirjeldab objekti või nähtust, kasutades/lisades omadussõnu, olulisi ja ebaolulisi tunnuseid järk-järgult (nt Arva ära, kellest ma räägin! Tal on 4 jalga, saba, ta on karvane, elab kodus, püüab hiiri). Näidise alusel koostab laps ise selliseid “mõistatusi”. Koostada võib otsimiskuulutusi kadunud loomade leidmiseks, kuulutuste alusel sobiva looma leidmine.
  • Omadussõnade kasutamise aktiviseerimiseks sobib objektide võrdlemine (ühe või mitme tunnuse poolest erinevad).
  • Verifitseerimisülesanded (Kas nii saab öelda? Karvane jää, õhuke inimene, vedel jää). Antud juhul on tegemist omadussõna semantilise õigsuse määramisega. Järgneb õige sõna leidmine.
  • Suureneb verbaalse selgituse osatähtsus sõnavaratöös, võimaluse korral peaks sellele kaasnema kujutluse loomine praktilises tegevuses või näitvahendite abil (nt Näita, kus on seene kübar! Kus inimene kübarat kannab?)

6-aastane laps (7. eluaasta)

Väheneb ase- ja määrsõnade kasutamine, sest laps hakkab järjest enam arvestama kuulajat: lapse kõne on vähem situatiivne, st mõistetav ka väljaspool konkreetset situatsiooni. Suureneb nimi- ja sidesõnade kasutamine, mida on vaja lause laiendamiseks. Laps hakkab väljendama ajasuhteid, kasutades sõnu eile, täna, homme. Seoses tärkava huviga sotsiaalsete suhete ja eetiliste probleemide vastu, hakkab laps kasutama rohkem inimest ja inimese tegevust iseloomustavaid sõnu (kurb, õnnelik, aus, lohakas), mille tähendus on esialgu piiratud (kasutab kindlas situatsioonis, mõne objekti puhul: aus on see, kes salaja teiste mänguasju ei võta). Laps selgitab selge läbipaistva struktuuri ja konkreetse tähendusega tuletiste ja liitsõnade tähendusi, moodustab ja kasutab produktiivseid liiteid (ja-liitelisi nimisõnu, nt lõhkuja, -ne-, line-, -lik-liitelisi omadussõnu, nt moosine, sõbralik, auguline), eksides keelenormi vastu vaid üksikutel juhtudel. Laps mõistab lihtsamaid kujundlikke väljendeid (kivikõva sai, jää oli sile nagu peegel).

Arendamiseks:

  • Keelenormi tunnetamise kujundamiseks sobivad verifitseerimisülesanded (Kuula, kes räägib õigesti, kas Pipi või Pätu!, loeja või lugeja; triibune või triibuline).
  • Täiskasvanu selgitab enda, lapse, raamatutegelaste tundeid ja käitumist. Ta suunab last arutlema enda ja kaaslaste käitumise üle, andma käitumisele hinnanguid ja neid põhjendama. (Ma olen kurb, sest…. Mida ….tundis, kui…? Miks ta nii ütles/tegi?).
  • Ilmavaatlusi tehes saab õpetada ilma kirjeldama, eri päevade ja aastaaegade ilma võrdlema (Täna on ilm päikseline, aga eile oli pilvine/vihmane.).
  • Last saab õpetada tegema kokkuvõtteid tehtust ja plaane koostama, kasutades vastavaid määrsõnu (Eile tegime…, käisime… Mida teeme täna hommikul/õhtul? Mida me homme teeme?).
  • Abstraktsemate sõnade tutvustamiseks, millel puudub vahetu seos tajuga, saab kasutada lühitekste, kus kirjeldatakse kellegi käitumist lastele tuttavas situatsioonis, tegelase mõtteid, tundeid (kiitlema, hädaldama, häbi tundma, aus, vapper, õel, abivalmis).
  • Et aidata lapsel ülekantud tähendusi (võrdlusi ja metafoore, nt muruvaip) mõista, tuleb täiskasvanul nimetada võrreldavad nähtused (nt muru ja vaip), aidata lapsel leida nende ühised tunnused (nt vaip on pehme, muru on pehme, muru ja vaiba peal saab kõndida, muru kasvab maa sees, vaip on põrandal), leida tunnus(ed), mille alusel ülekanne on tehtud (pehmed, nende peal saab kõndida).
  • Sõnakasutuse täpsustamiseks ja keelenormi tunnetuse kujundamiseks sobivad verifitseerimisülesanded (s.o õigsuse määramine: Kuidas on õige? Kas lai tee või jäme tee? Kõrge maja või pikk maja? Kõrge mees või pikk mees?) ja korrektuurülesanded (Kuula, kas Pipi räägib õigesti! Paranda teda! Värvine pilt, värviline pintsel).

7-aastane laps (8. eluaasta)

Tunnetustegevuse ja sotsiaalne areng võimaldavad ülekantud ja kujundlike väljendite ning sõnade mõistmist (tuul ulub, muruvaip, päike silitab põske), samuti abstraktse tähendusega sõnade (tundeid ja vaimset tegevust tähistavad sõnad) kasutamist. Ta kasutab oma kõnes lihtsamaid võrdlusi (külm nagu jää, valge nagu lumi). Laps eristab tähenduselt ühetüvelisi sõnu (värvine, värviline, värvija, värvus, värvimine) ning kasutab oma kõnes aktiivselt tuletisi ja liitsõnu. Laps kasutab õigesti aja- ja ruumisuhteid väljendavaid sõnu, oskab lühidalt iseloomustada inimest ja tema käitumist Laps mõistab abstraktseid üldnimetusi õpitud valdkondades (elusolendid, asjad, riietusesemed, liiklusvahendid).

allikas http://www.curriculum.ut.ee/sites/default/files/sh/juhend_alusharidus_keel_ja_k6ne.pdf