Eile veel lasteaialaps, täna juba koolilaps


kool2

Esimesse klassi soravalt. 
Loomulikult on lapsel lihtsam, kui ta oskab kooli minnes lugeda. Lasteaias on palju lapsi, kes alles veerivad sõnu kokku. Kõige olulisem on, et laps saab aru, mida ta veerib. Funktsionaalne lugemisoskus on palju tähtsam kui see, et laps täiesti soravalt loeb. Minevate laste vanemad muretsevad sageli, kas laps loeb piisavalt.

Kui palju peab esimesse klassi minnes matemaatikat oskama?
Kaheteistkümne piires liitmine-lahutamine peab selge olema. Minu kogemus ütleb, et siis pole probleem arvutada ka suuremate arvudega. Palju pannakse rõhku peast arvutamisele. Meil lasteaias on lubatud kasutada arvutamisel ka abivahendeid. Sõrmed on ju alati olemas. Oluline on praktiline kontekst – näiteks läheb laps poodi ja teab, et tal on viis eurot ja mida selle eest saab. Või näiteks oskus retsepti lugeda – kui palju on vaja jahu, mitu muna koogi sisse läheb jne. Mina mehaanilist õppimist ei poolda.

Kui iseseisev peab laps kooli minnes olema?
Räägin oma kogemustest. Mul on kaks tütart. Neil kummalgi ei olnud probleeme koolis hakkama saamise­ga. Aga kui noorem tütar Paula pidi esimesse klassi minema, tundus mulle, et ta on veel tita. Ta oli n-ö minu küljes ja mulle paistis, et ta on sotsiaalsete oskuste poolest nõrk. Kuid kui ta kooli läks, siis teatas, et on nüüd suur ja saab väga hästi ise hakkama. Ja saigi! Vanemate hirmud on tugevad. Tasub kindlasti kuulata, mida lapse hakkama­ saamise kohta ütleb lasteaiaõpetaja, ning lubada lapsel endal hästi palju otsustada.

Kuidas kasvatada lastes iseseisvust?
Oluline on, et laps suudaks oma kooliasjade eest ise hoolt kanda, et ta teaks, kus tema asjad on. Mul on üks naljakas kogemus selle kohta.
Kui mu tütar Linda käis juba teises klassis, palus klassijuhataja lapsevanemate koosolekul, et me vaataksime laste koolikotid üle, kuna lapsed unustavad palju asju koju. Ma siis mõtlesin, et olen tubli ema ja pakin ise Linda koti, kuigi terve esimese klassi oli ta kenasti ise sellega hakkama saanud. Hommikul, kui Linda oli kooli läinud, vaatasin, et laua peal on matemaatika vihik, loodusõpetuse raamat, joonlaud – kõik asjad, mida tal tegelikult vaja läks. Tormasin asjadega kooli lapsele järele. Õpetaja küsis: „Linda, kas sa ei peaks emale aitäh ütlema?” Linda vastas: „Ei peaks. Ta pakkis esimest korda mu kooliasju.” See tähendab, et parem ära torgi, kui sa näed, et laps saab hakkama. Lase tal endal teha.
Millele vanemad tihti tähelepanu ei pööra, on koolitee tutvustamine. Lapsed viiakse ja tuuakse autodega. Pigem tuleks jalutada koolitee koos lapsega läbi. Ükskord peab ta ju ikka ise kooliteel hakkama saama.
Või näiteks selline lihtne asi nagu oskus uks võtmega lahti keerata. Anna lapsele erinevaid võtmeid, tabalukke ja lase tal harjutada. Siis jäävad ära hirmud, kas laps pääseb koolist tulles tuppa ja saab üksi poes käidud.
Kell tuleb selgeks õppida, mida varem, seda parem. Samas olevat teises klassiski lapsi, kes ei tunne veel kella. Kui koolitee koos läbi jalutada, siis on lapsel juba olemas arusaam, kui kaua võtab aega koolist koju tulek. Ajataju saab arendada praktiliste ülesannetega. Mehaaniliselt õppida pole mõtet. Kodus võiks õppida näiteks selle järgi, mis kell algab lastesaade, kui kaua kook ahjus küpseb või kui kaua tohib arvutis olla. Seda aega võib mõõta munakella või äratuskellaga.
Lapsevanemate hirmud on vist suuremad kui laste hirmud?
Võib-olla polegi need niivõrd hirmud kui tahtmine laste eest asju ära teha. Ei lasta lastel toimetulemist õppida, vaid harjutatakse teda sellega, et alati on vanem kõrval, kes tema eest teeb ja otsustab.

Mida teha, kui laps kardab kooli minna?
Siis tuleb sellest hirmust lapsega hästi palju rääkida. Paljud lasteaiad käivad koolides ekskursioonil. Kui laps lasteaias ei käi, võiks minna perega kooli külla ja veenduda, et see ei ole hirmus koht.
Tihtipeale tekitavad täiskasvanud ise lastele koolihirmu, rääkides, et mis siis saab, kui sa kooli lähed – seal ei tee keegi su eest seda, teist ega kolmandat. Koolist tuleks rääkida nii, et see on tore koht ja seal leiab uusi sõpru ning et õppimine käib asja juurde, see teeb targaks.
Oluline on, et laps julgeks õpetajalt kõike küsida. Kui laps tunnis mõnest asjast ei saa aru, aga ei küsi, siis jäävadki teadmistesse augud ja tekivad õppimisega probleemid.

Kuidas aidata last, keda kiputakse kiusama?
Aitamine ei tähenda ainult kiusatava lapsega tegelemist, tegelda tuleb kogu lasterühmaga. Lastele tuleb rääkida, kuidas peame teistesse suhtuma. Kiusatavat last aitab julgustamine ja tunnustamine ning talle selliste ülesannete pakkumine, kus ta saab liidrirollis olla. Küllap on ka tema milleski tugev. Kipub olema nii, et lapsed, kes jäävad teiste varju, on mõnes mõttes nõrgemad – kas suhtlemises, mingites teadmistes… Aga samas võivad nad olla suurepärased näiteks spordis, kunstis jne. Selle kaudu tulebki neid esile tõsta. Kõige olulisem on aga sellest lasterühmas palju rääkida, arutleda, mille poolest oleme erinevad. Kooliajal kipuvad süvenema probleemid, mis lasteaias olid, ning lapsevanem peab leidma aja, et oma lapsega nendest muredest rääkida. See aitab.

Millal on õige aeg hakata last kooliks ette valmistama?
Arvatakse, et viimane aasta enne kooli on väga oluline. Tegelikult kestab lapse kooliks ette valmistamine juba sünnist peale. Kui mingid asjad vahepeal tegemata jätta, on pärast raske neid järele teha. See käib riidesse panemise kohta. Kas laps paneb ise kampsuni selga või sirutab käe ja jala välja, et emme, pane, ma ei viitsi. Ka söögitegemine tuleb ükskord selgeks saada. Laps peaks esimesse klassi minnes oskama vähemalt võileiba teha ja mikrolaineahjus toitu soojendada, et ta koolist koju tulles ei istuks tühja kõhuga, kuni ema tuleb. Vanemad ütlevad küll, et kes seda kööki pärast lapse kokkamist koristada jõuab, aga kui laps ei harjuta, siis ta ei õpi. Minu lapsed teevad hästi süüa, olen õnnelik ema.

Allikas “Õpetajate Leht” 2011 a.

Tabasalu Tibutare lasteaia õppealajuhataja  Kaire Kollom