Alustame aabitsaga – või alustame lapsest


raamat A

Nädalatagusel Eesti lugemisühingu konverentsil „Alustame aabitsaga” tegid – vastupidiselt pealkirjas püstitatud ootustele – ilma hoopis need esinejad, kes ei rääkinud aabitsast. Nad tõestasid, et last õpetatakse lugema selliste vahendite ja meetodite abil, mis eeldavad lapse enese aktiivset osalust, julgustavad last ennast väljendama, oma kuulamis- ja vaatamiskogemust sõnastama ja oma arusaamist selgitama.

Rõõm on tõdeda, et avalikkuse ette jõuab üha uusi toredaid pedagooge, kes oma õpetamiskogemuse põhjal on koostanud algupäraseid ja põnevaid lapse arengut toetavaid õppematerjale. Neid ühendab mõte, mille ütles välja juba eesti varasema põlvkonna arengupühholoog Juhan Tork, kes meenutas vajadust rutata aeglaselt – festina lente! Algaja lugeja vajab kindlustunnet ja rahulikku keskkonda.

Näe, mida loed!

Kristel Lempu rõhutab, et laps saab algusest peale mõista, mida ta loeb. Lugemise head algharjutused kaasavad lapse fantaasia, tal peab olema aega ette kujutada, mida ta loeb, keda ja mida ta lause – isegi üksnes tähekombinatsiooni – taga näeb. Kristel Lempu on välja töötanud hulga lugemisharjutusi, kus lühiteksti mõistmist kohe kindlustatakse lünkteksti, pildisobituse jms abil. Niisamuti tõi ta häid näiteid teksti lihtsustamise kohta, kinnitades, et teksti tuleb nii kaugele lihtsustada, kuni laps oskab seda lugeda. Korrati ka vana tõde, et enne peab laps kuuldud tekstist aru saama, siis saab minna lugemise juurde. Lugemine on tähenduse otsimine algosistest alates. Ei saa loota, et algul õpib laps mehaaniliselt ehk siis lihtsalt välja lugema ja hiljem lisandub nn funktsionaalsus.

Tiiu Timberg on klassiõpetaja, mitte eripedagoog, aga töö maakooli liitklassis väga erilaadi arenguteed kulgevate lastega on andnud talle tarkust luua tore õppevahend „Õpime joonistades lugema!”. Taas saab tõeks, et geniaalne on lihtne. Tiiu töölehed algavad üksiksõnadest, laps joonistab PUU, KALA või PALLI, nagu ta kirjutatust välja loeb, edasi kasvavad sõnadest sõnaühendid koos omaduse ja arvuga (viis punast palli), vastanduvad tähendused (kõhn ja paks kass) ja siis juba laused. Niiviisi saab lõimida ka matemaatika – mis on väga hea eeltöö näiteks tekstülesannete mõistmisele. Õpetajal on Tiiu Timbergi töölehtede järgi väga hea näha, kas laps loetust aru saab, ja lapsel endal saab tekkida hea edasimineku tunne, kuna ta saab joonistada ja lugeda omas tempos. Tähtis on ka see, et kujutlus, mis kirjutatud sõnaga seostub, vastab lapse kogemusele. Kui näiteks õpikus on sõna „kodu” kõrvale joonistatud pilt majast, mis kuidagipidi ei ole just selle lapse kodu moodi, siis ei saa loetud sõna tähendusse uskuda. See on ka põhjus, miks lugemisdidaktikud ei soovita alglugemise materjale liiga rikkalikult illustreerida. Kui pilt ütleb ära palju rohkem kui tekst, pole ju mõtet sõnu lugeda. Rikkalik pilt takistab oma kujutluse loomist.

Suure töökogemusega Jõgeva õpetaja Linda Tross on kokku pannud „Öökull Öösikese aabitsa”. Selles on toredaid lapsemeelseid motiive, tegelased on lapsed ja loomad ja öökull Öösike paneb lapsi arutlema. Õpiku kujunduses on vahvaid leide ja õpetajaraamat annab lisaks mänge ja muid õpetlikke tegevusi. See on mänguhoogne ja fantaasiaküllane raamat ja jätkub Rähn Riho lugemikuga, kirjastajaks Skriibus.

Niisamuti on tegevõpetajate kogemusest välja kasvanud Küllike Kütimetsa ja Mare Küti aabits, kus lastekirjanik Siiri Laidla kirjutatud lugude põhjal on koostatud hästi lihtsad tekstid päris algajale lugejale. Tekstide raskusastme tõusu on hoolega jälgitud. Seega siis tehtud seda, milles praegu kasutatavad aabitsad nõrgad on. Aabitsate teksti keerukust analüüsinud Merike Rand tõi esile, et koostajad ei ole suutnud silmas pidada seda, et tekstid järk-järgult raskemad oleksid. Eks aabitsategijatel võib olla erinevaid taotlusi, mõni tahabki, et oleks põnev, aga keeruline. Igatahes saab loota, et see aabits annab nii lapsele kui õpetajale kindlustunde – õppimine edeneb.

Jutust raamatulugemiseni

Konverentsil rõhutati, et rikas jutuvestmise-kuulamise kogemus on kirjaliku kõne alus. Väga oodatud oli töötuba, kus esinejaks jutuvestja Erki Kaikkonen.

Kuidas Waldorfi koolis jutust sõna ja hääliku ning täheni ja kirjutamise-lugemiseni jõutakse, näitas selgelt Kadi Jürimäe. See, kuidas Waldorfi kool suunab last keskenduma ning oma tööd kaunilt ja visalt tegema, viib mõttele, et seal tabatakse vanusespetsiifikat põhimõtteliselt paremini kui tavakoolis. Seda, mida algõpetuses – esimeste kooliaastate jooksul – õpetada, on väga palju, osaoskusi on justkui loendumatu hulk. Kuidas ehitada üles lapse tervikarengu toetamise loogika? Kiirustav ja materjaliga üleküllastatud töö, mida tavakoolis kiputakse tegema („raamat kinni – vihik lahti”) nagu ei annagi aega jälgida, mis lapsega tegelikult juhtub. Ehkki Waldorfi kooli algus tundub kõrvaltvaatajale olevat väga mahe, jõuavad lapsed kolmandaks klassiks saada väga innukateks raamatulugejateks, kinnitas Jürimäe.

Väga suurt tuge algajale lugejale annavad lasteaedade ja koolide lugemispesad. Nende tööd on tore jälgida ka Facebooki Lugemispesas, kus on palju häid tegevusnäiteid.

Kirjaoskuse mõiste on kiires muutumises

Üks võtmeteadmine tänases kirjalikus maailmas on see, et kõik, mida me ekraanilt näeme, on nii ehk teisiti „tehtud”, konstrueeritud, pole päris. Et seda mõista, on hea alustada lastega oma sisu loomisest, oma sõnumite edastamisest. Tänapäevane kirjaoskaja on see, kes oskab eri teabekanaleid ja -vorme kasutada. Kristi Vinter, Tallinna ülikooli kasvatusteaduste instituudi direktor tõi toredaid meedianäiteid ja kinnitas, et läbimõeldult kujundatud helilised ja visuaalsed selgitused ja juhised võivad soodustada õppimist, kuid digitehnoloogia ja selle sisu ei soosi süvitsi õppimist ja see on väljakutse. Kuldtähtedega kirjapandud reegel on: mida väiksem laps, seda rahulikum ja elulähedasem peaks olema pilt ja tekst.

Uue tehnoloogiaga õppematerjal peaks rakendama ka uusi õpetamise võimalusi. Pole mõtet ekraanilt vaadata seda, mis raamatus olemas. Kui pole arendatud digididaktikat, jääb ka tootearendus küsitavaks, ilmnes paraku Koolbiri kirjastuse digiaabitsa esitlusest.

Õpetajakoolitaja Maili Liinev maalis kujukalt välja, milline on õpetaja võimalus last kirjaoskuse omandamisel toetada. Tähelepanu, hool, tundesoojus, et lootusrikkalt suhelda nii lapse kui ka tema perega … – õpetaja saab ise enda eest hoolitseda, et seda kõike jätkuks.

16. mai 2014 Mare Müürsepp