Kuidas poisse raamatuid lugema panna?


ARVAMUS

Foto: Scanpix

Avaldatud: 06. aprill

PISA testi põhjal on meie tüdrukute ja poiste lugemisoskuse vahe enam kui ühe kooliaasta jagu (44 punkti). Kas ja kuidas lõhet vähendada, kirjutab Sirje PärismaaÕpetajate Lehes.

Poiste ja tüdrukute lugemisoskuse vahel on käärid teisteski riides: Soomes koguni 62 punkti ning viie parema tulemuse saavutanud riikidel 23−32 punkti. OECD keskmine on 38. Teadlaste arvates on kolm põhjust. Esiteks, poiste ja tüdrukute aju struktuur ja funktsioneerimine olevat erinevad, kuigi sellekohast empiirilist tõestust pole. Erinev on sotsialiseerumine ja soo identiteet − lugemist ei peeta väga mehelikuks tegevuseks. Poisid võivad teatud tüüpi lugemist koolis vältida, kuigi huvidega seotud lugemine võib meeldida.

PISA lugemiseksperdi, TLÜ doktorandi Helin Puksandi sõnul ei ole paanikaks siiski põhjust. Poiste lugemisoskusele keskendunud teadlane William G. Brozo on välja toonud, et poisid saavutavad nii alg- kui ka keskkoolis lugemise standardiseeritud testides märkimisväärselt nõrgemaid tulemusi kui tüdrukud. Suureks saades loevad nad aga sama hästi kui tüdrukud. Seda kinnitas ka täiskasvanute oskuste uuring PIAAC.

«Kui võrrelda poiste keskmist lugemistulemust, siis Eesti poisid on koos soomlastega maailmas 14.−15. kohal,» lohutab Puksand. Ja meie poiste positsioon on võrreldes eelmise PISA-ga paranenud.

Haridus- ja teadusministeeriumi välishindamise osakonna nõuniku Maie Kitsingu sõnul on muretsemiseks siiski põhjust. Eeskätt põhjusel, et poistest 14,2 protsenti ei omanda baastaset (tüdrukud 4,2). Viienda ja kuuenda taseme saavutavad poisid samuti harvemini kui tüdrukud (poiste osakaal on 4,8, tüdrukutel 11,8 protsenti).

«Kolmandat taset loetakse arenenud riigi õpilastele vajalikuks tasemeks, aga meil ei saavuta seda koguni 42,6 protsenti poistest,» sõnab Kitsing. «Põhikooli lõpuks peaks lugemisoskus olema niimoodi käes, et see ei takista edasist teadmiste omandamist. Praegu peab aga gümnaasium või kutsekool tegema ära põhikooli töö. Kui 9. klassi lõpuks ei oska poisid hästi lugeda, mõjutab see nende eneseteadvust ja takistab valikute tegemist. Tasub mõelda, miks pürib gümnaasiumi poisse vähem kui tüdrukuid.»

Nutiseadmed appi

Kitsing meenutab, et PISA 2009, mille rõhk oli just funktsionaalsel lugemisel, tõi välja, et tulemus on seotud õpilaste suhtumise, käitumise ja õppimise metakognitiivsete strateegiatega ning esile tõsteti erinevat üldistamisoskust. Seega tuleks meil tõsta poiste sisemist motivatsiooni ja teha ka ilukirjandus poistele huvitavaks. Lugemist peaks nautima juba algklassides.

«Erinevuse vähendamiseks tuleb praegusest rohkem toetuda õpilaste huvidele, isiklikele vajadustele ja kogemustele,» lausub Helin Puksand, kes on uuringutes tuvastanud, et õpilased huvituvad väljaspool kooli hoopis teistsugustest tekstidest, kui koolis pakutakse.

«Põhikoolis on õpetajal suhteliselt vabad käed koolikirjanduse valikuks, seega saab lähtuda just õpilaste huvidest. Õpetajad peaksid mõtlema, mida nad saaksid teha, et poisid mõistaksid: lugemine on vajalik ja kasulik tegevus. Kindlasti saaksid õpetajad teismeliste poiste lugema motiveerimiseks kasutada praegusest rohkem arvuteid ja nutivahendeid,» soovitab Puksand. «HTM saaks toetada uuringuid, kus võrreldakse eri õpetamistavasid ja nende tulemuslikkust. Näiteks on nii mõnestki üliõpilas­uurimusest välja tulnud, et poisteklassis õppinud poiste keeleoskused on paremad kui segaklassi poistel. Seda teemat on vaja kindlasti põhjalikumalt uurida.»

Emakeeleõpetajate seltsi juhatuse liikme, Audentese erakooli õpetaja Anu Petermanni sõnul ootavad õpetajad pedagoogikateadlaste soovitusi, sest umbropsu, pelgalt arvamuste põhjal muudatusi tegema hakata ei ole õige.

«Et loomult püsimatud ning keskendumiseks rohkem aega vajavad poisid suudaksid rohkem areneda, on vaja praegusest rohkem eesti keele ja kirjanduse tunde,» arvab Petermann. «Tunnis jõutakse õppekava kuidagi läbida, nõuded on suured, rahulikult kinnistamiseks aega napib. Ei jätku aega igaühele selgitada, mida ta oleks võinud teisiti teha, ega kiita õnnestumiste eest.»

Emakeeletunnid peaksid toimuma rühmades, et saaks süveneda. Õpetajal oleks aega tegelda poistega ka siis, kui nad parasjagu korda ei riku. Siis on motivatsioon tundi tulla ning vajalikud raamatud läbi lugeda kindlasti suurem.

Emakeeleõpetajate hinnangul ei tohiks PISA testide valgusel hakata poisse tüdrukute arvelt rohkem arendama. Aega ja tähelepanu on väärt ikka kõik. Õpetajad peaksid tegema kõigi jaoks rohkem, ja siis jätkuks enam aega ka poistele.

Aabits kõigile jõukohaseks

Klassiõpetajate liidu esimees, Tartu Descartesi lütseumi õpetaja Küllike Kütimets ütleb, et poisid võiksid tüdrukutest aasta hiljem kooli minna, kuid paraku ei luba seda seadus.

Korrektiive vajab õppekirjandus. See ei arvesta eakohasust. Näiteks 1. klassi loodusõpetuse ja matemaatikaõpikute tekst on keeruline. Kui lapsel läheb liiga raskeks, kaob motivatsioon edasi liikuda.

Kütimets ongi mitu aastat lapsi oma metoodika järgi õpetanud. Ta võttis eeskujuks kahe riigi kogemused: Rootsist tekstide raskust arvestava lugemisindeksi, mida kasutatakse õppekirjanduse koostamisel, ja Uus-Meremaalt laste lugemaõpetamise nipid koostöös koduga. Tekstid on jaotatud kolme raskuskategooriasse ja paigutatud kõrvuti lehtedele. Nii saavad kõik üht ja sama teksti lugeda ja korraga arutleda. Õppimise tempo ühtlustub, keegi ei tunne end kehvemana. Kütimetsa metoodika järgi õppinud on jõudnud juba 8. klassi. Hiljuti valmis tal koostöös kahe õpetajaga aabits.

Õppekava tuleks aga veel õhemaks saada. Esimesele kooliastmele on pandud liiga palju tegevusi ja tuleb kiiruga kapata. Meie õpime nädalaga selgeks neli tähte, soomlased poole vähem. Kiirustamine ei meeldi just poistele.

Maie Kitsingu sõnul näitas PISA test ka seda, et meie õpilased ei naudi ilukirjanduse lugemist. Aga ajakirjade lugemises olime seitsmendal ja ajalehtede lugemises üheksandal kohal.

«Noorte lugemisharjumused on tõepoolest muutunud, kuid seda, et nad ilukirjandust ei loe, ei saa siiski päris väita,» väidab Helin Puksand. Ta on uurinud ka õpilaste lugemiseelistusi ja nägi, et ilukirjandust loetakse üsna palju. Ajalehtede ja ajakirjade eelistamine on seotud eelkõige sellega, et neid loetakse vabatahtlikult ja just neid tekste, mis huvitavad. Samuti võib ajakirjandustekstide eelistamist seletada nende lühidusega.

«Kui õpilased mõistaksid, kui palju nad tegelikult iga päev loevad, ei tohiks ka ilukirjandus enam nii hirmutav tunduda,» arvab Puksand.

Ka emakeeleõpetajaile teeb muret, et õpilased ei naudi lugemist.

«Kohusetundlik tüdruk teeb ära sellegi, mida ei naudi, poisse on oluliselt keerulisem meelitada,» arutleb Anu Petermann. «Ja miks peakski inimene tegema seda, mida ei naudi? Selle eest, et nad ei ole nõus tegema «mõttetut» tööd ega lugema «igavaid» raamatuid, ei tule poisse karistada, vaid hoopis kiita ning pakkuda neile midagi sobivamat.»

Emakeeleõpetajad on nõus pakkuma õpilastele raamatute osas suuremat valikuvõimalust, kuid õppekava seab oma piirangud. Ka raamatute kättesaadavus on kooliti erinev. Kui ikka ei ole raha osta raamatuid, saabki lugeda vaid seda, mis vanast ajast kogus olemas. Seega peaks koolidel olema palju suurem võimalus osta õpilastele uusi sobivaid ning neid huvitavaid raamatuid.

«E-raamatud ega lugerid ei ole lahendus, sest ka need maksavad ning tasuta kättesaadavate raamatute hulk on piiratud,» täheldab Petermann. Õpilased on öelnud, et lugerist lugeda on ebamugavam.

Ära ei tohi unustada kodu tähtsust. Kui kodus on palju raamatuid, lapsele on juba varases lapsepõlves ette loetud ja teda innustatakse, siis laps loebki.

«Ja üleüldse: millal me kuulsime, kuidas noorte seas populaarse inimese käest küsiti, mis raamatut ta viimati luges ja mis raamatud on teda mõjutanud?» küsib Petermann. «Kas teame, mis raamatuid loevad noorte arvamusliidrid? Ühiskonna suhtumine määrab ka õpilaste suhtumise ning kui palju lugev ja seda nautiv kaasõpilane, õpetaja või tuntud inimene ei ole eeskujuks, ei hakka meie noored lugemist nautima. Ei poisid ega tüdrukud.»

Avaldatud: 06. aprill

Õpetajate Leht