Kuidas aidata last lugema hakkamise teel


usin lugeja II

Laps, keda on vastumeelselt lugema sunnitud, kaotab väga tõenäoliselt lugemishuvi, tema lugemisoskus kannatab. Seetõttu tuleb last sel teel targalt toetada.

Lapsed hakkavad lugema erinevalt: kui lapse lugemise tee on sujuv, on ta rõõmuks vanematele ja õpetajale. Kui aga enne kooli või koolis tekivad lugemisprobleemid, võib see olla peavaluks nii lapsevanematele kui ka õpetajale. Siin tuleb mängu omavaheline koostöö, mis aitaks perel näha lapse arengut laiemalt. Õpetaja roll nõustajana on määrav, sest lapsevanemad ei pruugi teada, kuidas lugemine kujuneb.

Spetsialistid soovitavad hakata tegelema lapse lugemisega juba siis, kui laps sünnib. On palju teadlikke lapsevanemaid, kes juba varakult vaatavad lastega raamatuid, loevad ja jutustavad neile. Tähed saadakse ümbritsevast keskkonnast selgeks loomulikult (klotsid, raamatud, sildid, pealkirjad) ja laps hakkab tavaliselt enne kooli lugema. Tal on lugemishuvi, mis on lugemisoskuse arenguks väga oluline.

Keeruliseks muutub olukord siis, kui laps mingil põhjusel ei loe hästi või ei taha lugeda. Siin võivad vanemad teha mitu viga, mis lapse luge­mishuvi kuidagi ei toeta. On lapsevanemaid, kes asuvad last hoolega treenima. Nende motiiv on mure ja hirm, et lapsel tekib koolis probleeme. Lugemist peab harjutama, aga n-ö treenimise käigus loeb laps hirmust või lootusest saada selle eest mingit tasu. Tema aju ei õpi sisuliselt, ta täidab vaid täiskasvanu käsklusi. Laps, keda on vastumeelselt lugema sunnitud, kaotab väga tõenäoliselt lugemishuvi, tema lugemisoskus kannatab ja suure tõenäosusega ei võta ta tulevikus vabatahtlikult raamatut kätte.

On hulk lapsevanemaid, kes usaldavad haridussüsteemi ja loodavad, et lasteaed ja kool õpetavad nende lastele kõik vajaliku. Kui ilmnevad probleemid, võivad nad pahandada, miks spetsialistidest õpetajad last lugema ei «pane». Samuti võivad lapsevanemad olla segaduses, millal peaks laps lugeda oskama ja kas lugemise alla kuuluvad vaid juturaamatud või võib lugeda ka koomikseid ja tekste internetist. Siin saab just õpetaja anda infot, et lapsed loevad kõikjalt ja raamatud on vaid üks allikas.

Koolitaja ja õppejõuna olen kogenud, et õpetajad soovivad väga koostööalteid lapsevanemaid, kes oleksid valmis oma laste nimel pingutama. Lugemisnõustajana tean, et just õpetaja on see, kes saab peret toetada, sest vanemate emotsioonid võivad olla väga vastandlikud ja nad vajavad kõrvaltvaataja abi.

Õpetaja roll on hea nõustamine

Kõik algab sellest, kuidas näeb õpetaja oma rolli pere toetajana. Õpetaja saab alati valida armastuse või hirmu vahel. Hirmuga saab õpetaja öelda lugemisprobleemidega lapse perele välja kõik faktid, mida ta teab, ja hoiatada kõikide tulevikus tekkida võivate probleemide eest. Armastuse energia laseb õpetajal näha lapse ja pere muret laiemalt, kuulata asjaosalisi, näha lahendusi ja teha koostööd.

Õpetaja on sunnitud tegema koostööd kõikide peredega. See teeb töö keeruliseks, sest lasteaeda ja kooli võetakse vastu kõik: lastevanematel ei pea olema eelteadmisi pedagoogikast või suhtlemisest. Küll aga peab õpetaja olema professionaal: suhtleja, nõustaja ja kuulaja. Õpetaja peab teadma oma eesmärki: kas ta soovib teha lastevanematele selgeks nende puudused või anda jõudu ja olla olemas.

Hea nõustaja teab, millised on tema uskumused, hoiakud ja valmisolek kedagi kuulata. Õpetaja elukutse sisaldab pidevat suhtlemist, mis võib kurnata, aga kui inimene ise on väsinud ja tühi, ei saa ta midagi anda ega kedagi toetada. Pean nõustajana väga oluliseks eneseanalüüsi, et tunda spetsialistina oma jõuvarusid ja neid teadlikult täiendada.

Nõustamine ei ole nõuandmine. Nõustamine on täielik tähelepanu, kohalolek ja soojus. Suhtlejate vahel peab tekkima kontakt, usaldussuhe, et inimesed saaksid rääkida olulisest, anda tagasisidet ja üksteist kuulata. Kui õpetaja suudab kuulata hinnanguvabalt, aktsepteerides inimest, tema mõtteid, tundeid ja elustiili, alles siis algab võimalus teha koostööd. Kõige keerulisem on leida koostöötee just nende peredega, kes on kõige raskemad, eemalviibivamad, kurjemad või pretensioonikamad. Suhelda nendega headusega on ainus moodus last tõeliselt toetada.

Pean meie haridussüsteemi suurimaks arengukohaks kontaktis olemist, mis algab igas lastegrupis hommikuringiga ja lapsevanematega eesmärgistatud koosviibimiste korraldamisega. Iga inimene vajab isiklikku lähenemist, üksteisele otsa vaatamist, naeratamist, sooja hääletooni ja julgust eksida. Täiskasvanutena saame olla lastele eeskujuks ning õpetaja ja pere koostöö on lapsele näide inimestevahelistest suhetest.

Toetage lapsevanemate teadlikkust ja eneseusku

Lapsevanematele tuleb kohe esimesel koosolekul rääkida, kuidas lugemine kujuneb ja kuidas last lugemaõppimisel toetada. Küsida, kuidas nad ise on lugema õppinud ja kuidas eeldavad, et seda koolis tehakse. Uurida, mis on nende suurimad hirmud seoses lapse lugemaõppimisega. Kinnitada, et ka koolis lapsed alles õpivad lugemist ja õpetaja on igati toeks, et iga laps jõuaks oma tempos sorava lugemiseni.

Tutvustada tasub viise, kuidas teie lugemisega tegelete (ettelugemised, raamatureklaamid, raamatukogu külastamised jne), ja öelda, mida ootate kodult, et laps iga päev jõukohaseid tekste loeks. MTÜ Hoolingu lapsevanemate nõustaja ja koolitajana usun, et just vanemad on oma lapse parimad eksperdid. Lapsevanemate käest peab küsima, mis on nende laste huvid, et valida tekste ja raamatuid.

Kuna lugemiskontrollid võivad lapsevanematele seostuda negatiivsete tunnetega, mille nad võivad kanda üle ka lapsele, siis tuleks neile selgitada, kuidas tehakse lugemisest kokkuvõtteid. Võimalusel tasub vältida sõna «kontroll», sest teadliku õpetaja eesmärk ei ole laste lugemist vaid kontrollida. Eesmärk saab olla lapse lugemist toetada. Kontrollimine võib tekitada lastes pingeid ja hirmu, mis omakorda vähendab lugemishuvi ja -oskust.

Lugemisest kokkuvõtete tegemiseks võib kasutada grupitöid, kus lapsed peavad loetud raamatute põhjal lavastama etenduse, valmistama plakati, reklaami, esitluse, luuletuse räpi jne. Minu kogemus Eesti lugemis­ühingus töötades on, et just selline loovtegevus vähendab lastes pinget ja tõstab lugemishuvi ka neis, kes meelsasti ei loe.

Küsige lapsevanemalt, milline on nende peres raamatute lugemise ja arvuti kasutamise vahekord, püüdke neid kuulata eelarvamusteta ja aktsepteerides. Alles siis, kui usaldus on tekkinud, kõnelge, kui oluline on, et laps mängiks arvuti taga istumise kõrval ka õues, suhtleks teiste lastega ja loeks raamatuid. Lapsed ei oska oma meediakasutust reguleerida, meedia ületarbimine võib aga tekitada üliaktiivsust ja ärevust. Mida väiksem on laps, seda raskem on tal saadud infot töödelda, see aga tekitab keskendumise ja seoste loomise probleeme.

Võib jääda mulje, et tänapäeva lapsevanemad on väga teadlikud ja nõudlikud, kuid selle hoiaku taga võib olla ebakindlus ja vajadus tõelise kontakti järele. Lapsevanemad vajavad infot.

Lapse lugemise tee on lapse jaoks loomulik. Täiskasvanud lapse ümber saavad muuta selle konarlikumaks või siledamaks. Pere ja õpetaja koostöö võib olla imeilus ja jõuduandev. Mida õnnelikumad on täiskasvanud, seda õnnelikum on laps.

Autor MTÜ Hooling koolitaja ja eripedagoog-lugemisnõustaja, Eesti lugemisühingu koolitusjuht Maili Liinev

Õpetajate Leht

allikas http://arvamus.postimees.ee/2804366/kuidas-aidata-last-lugema-hakkamise-teel