Avaleht

                       “Ma kuulen ja unustan,

ma näen ja mäletan,

ma teen ise ja saan aru.”

Hiina vanasõna

 

Lapsevanema rolli täitmine nüüdisaegses ühiskonnas on muutunud üha keerulisemaks ja nõuab järjest enam vastavaid teadmisi. Edukus on tänapäeva ühiskonna tähtis väärtus, mille saavutamiseks nõutakse sageli juba väikelapselt võimatut, arvestamata lapse vanuselisi iseärasusi ja arengupotentsiaali. Igal arenguperioodil on oma arenguülesanded, mille täitmine on vajalik, et tagada lapse heaolu  kasvuaastail. See, mil määral lapse arengupotentsiaal realiseerub, sõltub paljuski ümbritsevast keskkonnast. Keskkonna loovad lapsele teda ümbritsevad inimesed – kodu ja pere, lasteasutused ja põhikooli esimene aste. Kõik, mis seal puudu jääb, pidurdab õpiedu, õpivalmidust, toimetulekut kogu elu jooksul. Parim viis lapse eeldustekohase arengu kindlustamiseks on talle hea arengukeskkonna loomine. Lapsepõlv kujundab kogu inimese elu, seetõttu on oluline, et tagatud oleks tema füüsiline, vaimne ja sotsiaal-emotsionaalne heaolu täiskasvanu poolt. Täiskasvanu peab lapsele looma turvalise kasvukeskkonna, soodustama igati lapse arengut nii otsese hoolitsemise kui mitmekesiste arendavate tegevuste näol. Kuna lapse areng on dünaamiline vajatakse tema erinevate eluperioodidel erinevaid teadmisi.

Laps, kellele antakse iga päev mõista sõnade ja tegudega, et ta on parim kõigist maailmast, saavutab laps kõrge enesehinnangu. Ta usub endasse, et teda armastatakse olenemata eksimustest.

Lapse üldiseks soodsaks arenguks on vaja armastust, lapsesse tähelepanelikku ja sõbralikku suhtumist kui ka sensoorset ja vaimset stimuleerimist.

Lapsed õppivad katse – eksituse meetodil. Täiskasvanu võib abi osutada vaid siis, kui on näha, et laps ei tule toime ülesandega. Last tuleb juhendada, abi ei tohi kujuneda ülesande ärategemiseks.

Iga laps on andekas ja väärtuslik. Laste ande avastamine on otseselt seotud täiskasvanu professionaalsusega. Jälgides lapse huvi, tema toiminguid ja õnnestumisi.

Lastevaheline konflikt on praktiline õppevahend

Konflikt on vältimatu ja hädavajalik sotsiaalsete oskuste/vilumuste arenguks. Vastastikuste probleemide lahendamine arendab last.

Konfliktide lahendamise võimalusi on mitmeid, igas kollektiivis on selle kohta ainuomased normid. Seni pole kahjuks keegi suutnud täiuslikult kirjeldada efektiivset konflikti lahendamise teed. Tähtis on meeles pidada, et karistada või kritiseerida tuleb lapse käitumist, mitte last. Kui last ei õpetata kodus ja lasteaias konflikte lahendama, jääb ta koolis hätta, sest seal ei ole õpetaja kogu aeg kõrval. Sellest saab alguse kooli­vägivald, kus üks ei oska oma agressiiv­sust talitseda, teine läbirääkimisi pidada ja konfliktile lahendust leida jne. Täiskasvanud peavad hoolitsema lapse enesekontrolli arengu eest, sest see on üks olulisemaid kooliks ettevalmistusi.

Liivi Org

Õpetajate Leht 27 august 2010

Pikemalt loe Õpetajate Lehest

http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3917

KUIDAS ÕPPIDA KIRJUTAMA?

Stabilo on koostanud kirjutama õppimise juhendmaterjali, mis on jaotatud nelja peatükki. Esimene peatükk räägib kirjutamisel esinevatest probleemidest tänapäevateaduse vaatepunktist. Teises peatükis räägitakse kirjutamisliigutustest. Kolmas peatükk on pühendatud vasakukäelistele ning viimane ehk neljas peatükk võtab kokku lapsevanemate rolli lapse kirjutama õpetamisel.

http://www.anobion.ee/stabilo-juhendmaterjal-kuidas-oppida-kirjutama/

Lasteaialaste sotsiaalset kompetentsust mõjutavad tegurid

Praeguses ühiskonnas on suur tähtsus suhetega seonduvatel teadmistel ja oskustel, sest need mõjutavad oluliselt laste toimetulekut koolis. Väär on ettekujutus, et kõik kooli tulevad lapsed on eakohaselt sotsiaalselt arenenud.

Arvatakse, et inimene areneb sotsiaalselt iseeneslikult. Kahjuks leidub suur hulk koolilapsi, eriti poisse, kellel on puudulike sotsiaalsete oskuste tõttu suhtlemisprobleeme. See võib olla ka praeguse suure põhikoolist väljalanguse põhjus. Kuna enamik lastest tuleb kooli lasteaiast, peaksid lasteaiaõpetajad pöörama rohkem tähelepanu just poiste kohanemisoskusele kollektiivis.

Kõne arengu soodustamine    

Lasteaiaõpetaja oluline ülesanne on lapse kõne arengu soodustamine – kõne on sotsiaalse suhtlemise vahend ning loob sotsialiseerumise ja sihipärase õppimise aluse. Kõne on ka lapse käitumise kujundamise vahend. Täiskasvanu kõnet kuulates õpib laps, kuidas palutakse, kiidetakse, tänatakse, kaasa tuntakse, kuulatakse ja andestatakse. Seega määravad täiskasvanu keelelise suhtlemise intensiivsus ja kvaliteet paljuski ära lapse kõne arengu. Emad räägivad juba beebitüdrukutega rohkem ja hellemalt kui sama vanade poistega, sest tüdrukud reageerivad sõnadele rohkem.

Vastavuses stereotüüpidega

Lapsed arendavad ettekujutusi iseendist ja vastassugupoole esindajatest vastavuses stereotüüpidega, mis osaliselt määravad viisi, kuidas nad näevad iseendid ja käituvad teiste suhtes. Pedagoogid ja psühholoogid on mures sooliste jm stereotüüpide pärast, sest need häirivad või takistavad inimesel oma saatuse või tuleviku kujundamist ega lase arendada isiksuse ja käitumise neid jooni, mis parimal viisil väljendaksid ja realiseeriksid andeid, oskusi ja potentsiaali. Täites mingit rolli, oodatakse teatud käitumist, see aga hakkab kahjustama suhtlemist. Juba viiendaks eluaastaks teadvustavad lapsed, et naissoo esindajatelt oodatakse õrnust, tundelisust ja emotsionaalsust, meestelt aga, et nad oleksid tugevad, agressiivsed ja domineerivad.

Eeldatakse ka, et poisid ei tohiks nutta ja oma nõrkust välja näidata, justkui peaksid nemad oma tunded maha suruma. Samuti on saanud tavaks mõtteviis, et poisid on sõltumatumad, enesekindlamad, edukamad, mitte kuigi emotsionaalsed ega vajagi eriti abi. Suhete loomise raskused mõjutavad ka lapse kohanemisoskust kollektiivis. Suhtlemisprobleemid tekivad sagedamini häbelikel lastel, kes pole eneses kindlad. Madala enesehinnanguga inimene võtab iga narrimist kui pilget.
Puudulikud sotsiaalsed oskused ning probleemsed sotsiaalsed suhted kaaslastega lapsepõlves ja nooruki­eas võivad täiskasvanueas tuua kaasa kohanemisraskusi (delikventne käitumine, kohanematus tööjõuturu ja sõjaväeteenistusega ning mitmesugused psüühilised probleemid).

Emotsionaalsed probleemid loovad pinnase puudulikule kohanemisvõimele, sellele järgneb vältimine ja tõrjumine. Sotsiaalset arengut takistavatest teguritest tähtsaim on agressiivsus. Tõrjutud lapsed oskavad vihjeid halvemini tõlgendada, nad suhtuvad teistesse eelarvamuslikult ja süüdistavad suhete ebaõnnestumises iseennast.

Täiskasvanu on eeskujuks

Enesevalitsus ja tahtejooned peavad avalduma ka täiskasvanu käitumises lapsega, sest täiskasvanu on talle eeskuju mudel. Lapse suunamine heateole, tänulikkusele, millestki loobumisele teise heaks täiskasvanu eeskujul pakub lapsele meeldiva kogemuse ja äratab temas soovi käituda samamoodi. Poiss tõlgendab vanemate huvipuudust tõrjumisena.
Peresisene suhtlemine õpetab poissi ütlema oma arvamust täiskasvanutele ja autoriteetidele sama vabalt välja kui eakaaslastele. See tõstab ta eneseusku. Kui esimestel eluaastatel on pojad emadega tihedates emotsionaalsetes suhetes, siis 6–7aastasena ning hiljem vajab poiss isa (mehe) toetust. On hädavajalik, et isa suhtleks, räägiks, kuulaks, paitaks vahel kas või põske. Paljud lapsevanemad usuvad, et parim viis õpetada poega end solvamiste ja pettumuste eest kaitsma, on teha ta nende suhtes ükskõiksemaks.
Tüdrukud loovad ka kasvatajaga hõlpsasti usalduslikke suhteid. Poiste rohked kontaktid teiste poistega ja vähesed kontaktid kasvatajaga tekitavad olukorra, kus kasvatajal on poisi tegevust raskem prognoosida kui tüdruku oma, kellele on tüüpiline olla näiteks silmsidemes kasvatajaga. Tüdrukutele antakse märku, et teiste tunnete vastu huvi tundmine on normaalne, ja tema loomupärast osavõtlikkust julgustatakse veelgi.
Täiskasvanudki julgustavad poisse ümbritsevat maailma uurima ning tundma õppima, nende riskivalmidust toetatakse. Sooline käitumine on suuresti õpitud. Tüdrukute juures hinnatakse enam sõltuvust, poiste juures omaalgatuslikkust. Sotsiaalseid oskusi võime defineerida kui oskusi suhelda teistega viisil, mis on kohane ja tõhus. Kohane viitab asjaolule, et käitumine ei eira sotsiaalseid norme, väärtusi ja ootu-
si – see tähendab, et sinu käitumisviisile ei vaadata viltu, ei anta negatiivset hinnangut. Tõhus tähendab, et tegija saavutab oma käitumisega sotsiaalsetes suhetes endale seatud eesmärgid.

Kooli minnes

Kooliminekuks peaks olema välja kujunenud sotsiaalne mõistmine: teiste inimeste tunnete ja mõtete mõistmine, teiste vaatenurgast aru saamine ja võime teiste seisukohti aktsepteerida; suhted eakaaslastega: oskus luua ja hoida suhteid eakaaslastega, koostööoskused, oskus suhelda vastassugupoolega; prosotsiaalne käitumine: abistamine, jagamine.
Kirjutise autor selgitas koolieelses rühmas välja põhjusi, mis võib mõjutada poiste ja tüdrukute sotsiaalset kompetentsust. Võrreldi madala sotsiomeetrilise staatusega lapsi soolisi erinevusi silmas pidades, valimi moodustasid kolm poissi ja kolm tüdrukut. Hinnangu enda toimetuleku kohta kollektiivis andsid valitud lapsed iseenda kohta intervjuude abil ja nende õpetajad pikaajalise vaatluse põhjal. Teades vaadeldavate laste kodust tausta, oli nende käitumisviiside põhjusi kergem mõista.

Poistel on raske

Selgus, et poistel esines kõneline mahajäämus, halb kuulamisoskus, esinemiskartus, oskamatus harjuda kaaslastega, toimetulek õppetööga. Mängus ei soovinud nad jagada mänguasju, olid agressiivsemad, eelistasid mängudes omasooliste seltsi ega arvestanud kaaslastega. Samuti ei tajunud nad oma käitumises ebakõla, ei tahtnud vabandada ega palunud ka täiskasvanu abi.

Soolisest stereotüüpsusest lähtuv kasvatus soodustab tüdrukute suhtlemisoskust ja emotsionaalset arengut. Täiskasvanud ei tohi suhtuda poistesse erinevalt kui tüdrukutesse, arvates, et poiss peab olema julge ja hingeliselt tugev. Samas on oluline nende sõnavara arendada, et nad suudaksid enda emotsioone sõnadesse panna ja vähem „kätega rääkida”. Turvalise seotusega lapsed saavad hiljem suhtlevateks ja elavaloomulisteks noorukiteks, kes on omaealiste seas populaarsed ning edukad.
Tulemustele toetudes võib järeldada, et poiste kohanemist kollektiivis mõjutavad nii sugu, kasvatus kui ka sotsiaalne ebakompetentsus.

 

Tiina Umbsaar, Turba Lasteaia õpetaja

Õpetajate Leht. 31. 08. 2007.

Laps tahab trenni

Kehaline koormus ei kasvata ainuüksi muskleid ja rammu, vaid soodustab ka mõttetööd.

Seitsmeaastastele lastele sobivad hakatuseks alad, mis arendavad kõiki lihasgruppe, koordinatsiooni ning osavust, näiteks pallimängud ja ujumine. Tüdrukutele sobivad ka rütmika ja iluvõimlemine, et areneksid tasakaal ning painduvus. Tennise ja vibu võiks jätta hilisemaks, sest need spordialad arendavad peamiselt üht kehapoolt. Muidugi on alasid, millega alustatakse juba enne kooli, näiteks judo või iluuisutamine.

Tuleb jälgida, et lapse koormus oleks mõõdukas ja treening mänguline. Vahel võivad ka andekad lapsed liiga kurnavast trennist tüdida. Või lähevad sportimisega nii hoogu, et ei märkagi, kui on endale liiga teinud. Ülekoormusele viitavad närvilisus, pidev väsimus, isutus ja unehäired.

 

Ala	Millal alustada?	Mida arendab?	Vastnäidustused
Ujumine	Igas vanuses; mida varem, seda parem	Koordinatsioon, painduvus, tasakaal	Epilepsia.
Uisutamine, iluuisutamine.	Alates 5. eluaastast.	Rütmitunne, painduvus, vastupidavus, koordinatsioon, tasakaal.
Võistlustants	Alates 5. eluaastast.	Painduvus, rüht, koordinatsioon, tasakaal, plastilisus.
Iluvõimlemine, rütmika.	Alates 5. eluaastast.	Painduvus, koordinatsioon, tasakaal.	Nakkuslikud nahahaigused.
Judo, maadlus jt võistluskunstid.	Poisid alates 5.-6. eluaastast, tüdrukud 7.-8. eluaastast.	Koordinatsioon, tasakaal, painduvus, vastupidavus, kogu lihaskond.	Nakkuslikud nahahaigused (mädavillid, herpes) ja tõsisem kaelatrauma.
Tennis, sulgpall	Alates 5. eluaastast	Koordinatsioon, kiirus, tasakaal.	Võib süvendada südame rütmihäireid.
Suusatamine	Alates 12. eluaastast.	Vastupidavus, koordinatsioon	Diabeet, astma.
Sportmängud (korv-, võrk-ja jalgpall, hoki)	Poisid alates 7.-9. eluaastast, tüdrukud soovitavalt pärast murdeiga.	Kiirus, koordinatsioon, osavus, jõud.	Arendab üht kehapoolt, ei sobi noorukiea luustumishäirete puhul ja südamehaigetele.
Aeroobika	Alates 12.-14. eluaastast.	Painduvus, koordinatsioon, vastupidavus, tasakaal.	Liigeseprobleemid.
Ratsasport	Alates 8.-9. eluaastast. (soovit. Poisid al.13. ja tüdrukud al. 14. eluaastast.)	Tasakaal, rektsioon, empaatia, enesehinnang, juhtimisoskus.	Skolioos, rühi-ja luustumishäire. NB! Traumaoht.
Poks	Alates 13.-14. eluaastast.	Kiirus, reaktsioon, tasakaal, koordinatsioon, vastupidavus.	Närvisüsteemi häired, peatraumad, epilepsia, teadvusekaotus.
Jalgratas võistlusspordina	Poisid al. 12 aastat, tüdrukud al. 13-14 aastat.	Vastupidavus, koordinatsioon.	Diabeet, astma

 

Suurte kehalist koormustega tasub eriti ettevaatlik olla murdeeas, mil organismis toimuvad suured muutused. Kui nooruk pole varem tõsisemat trenni teinud, võiks algul eelistada pigem vastupidavust arendavaid alasid, nagu suusatamine, jalgrattasõit ja ujumine. Ent ka nende puhul tuleks hoiduda liiga intensiivsest treeningust.

Kasvuperioodil esineb rohkem noorukiea vildakselgsust ja luustumishäireid (lülisamba, põlvedel, kannal). Nende puhul tuleks piirata alasid, mille juurde kuuluvad hüpped (kõrgushüpe, võrk-ja korvpall), kohased on suusatamine ja ujumine. Põlvehädade korral ei sobi jooksualad ja hüpped (sportmängud, küll aga ujumine ja rattasõit. Eriti hästi kõlbab ujumine bronhiaalastma, rühihäirete, sünnitraumade ja liigeseprobleemide korral.

Et hinnata lapse kehalisi võimeid ja koormustaluvust, tasub käia spordiarsti vastuvõtul. Eestis on selleks kaks võimalust. Tallinnas Spordimeditsiini Sihtasutuses ja Tartus Ülikooli Kliinikumi Spordimeditsiini Keskuses.

On väga oluline, et teie laps oskaks rõõmu tunda liikumisest ega unustaks end arvuti taha.

Allikad: Arst-õppejõud Agnes Mägi ning Eve Pihl Tartu Ülikooli

spordimeditsiini ja taastusravi kliinikust.

Lapse koolivalmidus liit- ning ühevanuste rühmas

Lähtudes hariduse tänapäevasest paradigmast, on väga vajalik pidada silmas lapse, vanema ja õpetaja võimalust õpi- ja kasvukeskkonda valida. Kui siia lisada ka praegune demograafiline ja majanduslik olukord, peab tõdema, et liitrühm on meie lasteasutustes omandamas kindlat kohta. Lasteaiarühmade komplekteerimisel on lasteaedade juhatajad sageli dilemma ees, kas moodustada juurde mõni liitrühm (2–7-aastastele) ning võtta sinna muidu kohata jäävad kaheaastased lapsed või jätta nad kohata (järjekorras on enamasti sõimeealised, sõimekohti aga napib). Ühest küljest on vanemad lasteaiakoha üle õnnelikud, kuid teisalt kohtab ikka mõtteviisi, et liitrühm võib olla, aga korraliku koolivalmiduse saavutamiseks tuleb laps hiljemalt aasta enne kooliminekut ühevanuste rühma panna.

 Loe edasi http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/1_22008/34-37.pdf

Haridus (2008) Nr 1-2

L e e K e r d e

Tallinna Männi Lasteaia juhataja

Millal on laps kooliküps?

Viimasel ajal rohkelt kõneainet pakkunud koolist väljalangemise peamine põhjus on toimetulematus – nii õppetöö kui ka sotsiaalsete oskuste osas. Toimetulematuse põhjus võib peituda koolitee edutul algusel, saavutamata kooliküpsuses. Lapsevanemad peaksid teadma, et lisaks lugemis- ja arvutamisoskusele on veel mitmeid aspekte, millega lapse kooliküpsuse väljaselgitamisel arvestada. Koolivalmiduse teemal vestles Koolieluga Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse üldhariduse õppekavade alus- ja alghariduse peaekspert Ene Kulderknup.

Millal on laps kooliküps? Milles lapse koolivalmidus avaldub?
Lapse kooliküpsusest rääkides mõeldakse selle all füsioloogiliselt programmeeritud protsesse, muudatusi, mis toimuvad ilma välise sekkumiseta. Sellest lähtudes läbivad kõik lapsed arengus ühesugused etapid, vahe on vaid protsessi ajalises kulus. Lapse füüsilist arengut jälgib ja hindab pediaater (füüsilise arengu aspekt).

Lapse arengule alles enne kooli algust tõsiselt tähelepanu pööramine küll õige ei ole. Arengu toetamine ning suunamine erinevaid arenguaspekte arvestades peab toimuma lapse sünnist alates ning siis jõutakse ka koolivalmiduse saavutamiseni. Koolivalmiduse saavutamiseks on vaja soodsat keskkonda, kus lapsel võimaldatakse pidevalt aktiivselt tegutseda.

Koolivalmidus on lapse valmisolek õpitegevuse  alustamiseks, milles eristatakse sotsiaalset, füüsilist ning vaimset aspekti. Koolivalmiduse selgitamisel tuleb arvestada kõiki arenguaspekte.

Psühho-füüsiline aspekt

Koolivalmiduse seisukohalt on oluline lapse tervis. Sellest olenevad lapse koormustaluvus ja töövõime. Laps peab taluma koolipäeva ja koolitee pikkust, jaksama kanda koolikotti.

Koolivalmiduse psühho-füüsiline aspekt sisaldab järgmisi näitajaid:
- lapse kehaline areng, liikumisaktiivsus ja vastupidavus;
- erutus- ja pidurdusprotsesside tasakaal, oskus valitseda oma liigutusi ja liikumist;
- motoorne areng – käelihaste tegevus ning mõningane käe ja silmade koostöö (viimane areneb välja esimese kooliaasta jooksul ja kindlustab motoorse kirjutamisvalmiduse – öeldu tähendab seda, et 1. klassis ei ole lapsed veel suutelised palju kirjutama, parem on rohkem joonistada, värvida, õpetada joonest kinni pidama jms);
- tervislik seisund (varased arengunäitajad ja viimasel ajal põetud haigused), samuti väsimuse saabumine ning vajadus tegevuse vaheldumise järele; väga oluline on teada lapse kuulmise ja nägemise taset.

Sotsiaalne aspekt

Sotsiaalse koolivalmiduse näitajateks on

·  motivatsiooniline valmisolek õppetööks, mis väljendub lapse soovis õppida, omandada uusi teadmisi,

·  täiskasvanu korraldustest, juhistest aru saamine ja täitmine,

·  kollektiivis kaaslastega arvestamine ning koos tegutsemise oskus,

·  püüdlus alustatud tegevust lõpuni viia,

·  kohanemisvõime,

·  toime tulemine eneseteenindamisega.

·  tahtelise käitumise elemendid.

Vaimne aspekt

Lapse koolivalmiduse vaimse aspekti oluliseks näitajaks on lapse õpetatavus, mis tähendab lapse võimet täita täiskasvanu juhendamisel mitmesuguseid ülesandeid. Kooliminev laps peab oskama kuulata ja kuulda, vaadata ja näha. See eeldab tähelepanu- ja vaatlusvõime teatud arengut: kuulata teiste juttu või vastust, reguleerida oma tegevust vastavalt nõuetele, oskust plaanipäraselt vaadelda esemeid ja nähtusi ning eristada nende omadusi (värvi, suurust, vormi, ruumi).

Kokkuvõtvalt kuuluvad koolivalmiduse vaimsesse aspekti

- vaatlusoskus (oskus kuulata, uurida, koondada tähelepanu ka igavamale tegevusele);
- tajude diferentseeritus ja mõtestatus (oskus eristada olulisi tunnuseid ebaolulistest);
- kujutlused ruumist (all, üleval, peal, kohal, ees, taga, kõrval, vahel) ja ajast (eile, täna, homme, nädalapäevade nimetused, aastaaegade tunnused);

- oskus järjestada esemeid suuruse, pikkuse, laiuse ja kõrguse järgi, s.o jada seaduspärasuste tunnetamine, võrdlemine ettepoole (paremale) ja samaaegselt tahapoole (vasakule), selleta on lapsel raske lahti mõtestada (mõista) häälikute järjekorda sõna kokkulugemisel ja naturaalarvude rea seaduspärasust;

- oskus anda esemetele, nende tunnustele ühine nimetus (üldnimede osakaal sõnavaras), jutustada oma lemmiktegevusest või sündmusest, pildi ja/või saripildi järgi.

Kõige tähtsam ei ole see, mida laps teab ja oskab, vaid see, kuidas ta oma teadmised ja oskused esile toob, kuidas neid kasutab, kuidas ülesande lahenduseni jõuab.

Mille järgi peaksid lapsevanemad lapsele kooli valima – kas tavakool või  erakool?
Kooli valimisel võiks esimeseks kriteeriumiks olla kodu lähedus, et kindlustada lapsele võimalikult lühike (ka ajaliselt), turvaline ja ohutu koolitee. Arvestada tuleks, et algklassi lapse koolipäev liigselt koormavaks ei kujuneks.

Oluliseks osutub kindlasti ka üldmulje koolist – hubasus, esteetilisus, kooli poolne avatus, suhtlemine, info jagamine jpm. Kõige olulisemaks kujuneb aga see,  kuidas esimene õpetaja tagab lapsele sujuva kooliellu sisseelamise ning kuidas korraldatakse koostöö lapsevanemaga.

Erakooli valides kaalutakse üldjuhul seda, kas seal pakutakse midagi niisugust, mida munitsipaalkool pole suuteline pakkuma.  

Kui laps pole seaduses määratud koolikohustuslikkuse eas veel koolivalmis – kas vanemad saavad ajapikendust taotleda?

Lapsevanem võib taotleda maakonna/linna nõustamiskomisjonilt lapse koolikohustuse täitmise edasilükkamist ühe õppeaasta võrra. Koolikohustuse täitmise edasilükkamise aluseks on lapse tervise seisund.

Vestles Kristi Kasper

Sotsiaalne küpsus ja koolivalmidus

Alusharidus on see lüli pidevhariduse süsteemis, mis peab olema tugev vundament kogu edasisele haridusteele. Tänapäeva aju-uuringud kinnitavad varajase ea arengu ja õppimise stimuleerimise vajadust. Oluline on laste hoid, õppimine ja sotsiaalne toetus.
 
Kolm kõige mõjukamat pioneeri eelkoolipedagoogika ajaloos, kelle ideed elavad ka praegu, on järgmised.

1. Friedrich Froebel (1782–1852), kes nägi perekonda kui esmast kasvatajat lapse elus. Froebel seadis eesmärgiks kasvatada vabu, mõtlevaid ja iseseisvaid inimesi, nende keha tugevdada, meeli harjutada, nende ärkavale vaimule tegemist anda, neid arukal viisil loodus- ja inimilmaga tutvustada ning nende südant ning tundmust harida. Ta väitis, et laps peaks kasvama nagu viljapuuaias hoolsa kogenud aedniku hoolitsuse all kooskõlas loodusega. Froebeli algatusel avatigi 1840. aastal nende eesmärkide täitmiseks esimene lasteaed, milles ta nimetas vabatahtlikul aktiivsusel põhinevat lapse terviklikku kasvamist arendavaks-kasvatavaks inimese kujundamiseks. Ta pidas oluliseks mängu, milles nägi vahendajat looduslike, hingeliste, emotsionaalsete ja intellektuaalsete jõudude vahel.

2. Maria Montessori (1869–1952) nimetas koolieelset iga isiksuse tekkimise perioodiks, mil laps vajab armastust, kaitset, iseseisvat tegutsemist ja sotsiaalseid suhteid. Last iseloomustab absorbeeriv meel, mis imeb endasse kõike ümberringi toimuvat; ta kuuleb, näeb, haistab, kombib ning alles seejärel jõuab kogetu tema teadvusse. Absorbeeriva meele kaudu kohaneb laps ümbritseva keskkonnaga. Sellel perioodil omandatakse keel, iseseisvuvad liigutused, reguleeritakse aistinguid, õpitakse häid kombeid.

 3. Rudolf Steiner (1861–1925) pidas sotsiaalseks põhiküsimuseks iga inimese võrdset õigust saada haridust ja kasvatust. Koolieelses eas on laps nagu käsn, mis imeb endasse välismaailma, ja toimib nii, nagu näeb toimivat ümbritsevaid inimesi. Ka Steiner väidab, et lapse põhitegevus on mäng. Igasugune õpetamine, mis ei ole seotud matkimise ja mänguga, on tulutu ja toob oodatud kasu asemel edasisele arengule kahju. Kasvamisel ja õpetamisel ei tohi teha midagi enne õiget ajahetke, mida peab oskama märgata. Kõike, mida lapsele õpetatakse, tuleb teha kunsti abil, mõjutades nii lapse tundeelu.

Kümme olulist põhimõtet

Tänapäeva uurijad Bruce ja Meggitt pakuvad kümmet olulist eelkoolikasvatuse printsiipi.
1. Parim viis valmistada lapsi ette nende täiskasvanueluks on anda neile seda, mida nad lastena kõige rohkem vajavad (anda neile lapsepõlv).

2. Lapsed on inimesed, kellel on tunded, ideed, suhted teiste inimestega ja kes peavad olema kehaliselt, vaimselt, moraalselt ja hingeliselt terved.

3. Õppeained, nagu matemaatika ja kunst, ei või olla eraldatud: väikesed lapsed õpivad integreeritud viisil (üldõpetuse põhimõttel).

4. Lapsed õpivad kõige paremini siis, kui neil on lubatud teha vigu, otsustusi, valikuid ja olla respekteeritud kui autonoomsed õppijad.

5. Enesedistsipliin on väga oluline. Biheivioristlik tasude süsteem toimib vaid lühiaegselt.

6. On olemas kindlad ajad (sensitiivsed perioodid), millal lapsed õpivad kõige efektiivsemalt.

7. Lapseeas antakse õppimisele start.

8. Kujutlusvõime, loovus ja sümboliline käitumine (lugemine, kirjutamine, joonistamine, tantsimine, muusika, numbrid, algebra, rollimäng ja jutustamine) arenevad ja ilmuvad esile, kui tingimused on soodsad.

9. Suhted nii täiskasvanute kui ka teiste lastega on lapse arengus keskse tähtsusega.

10. Kvaliteetne kasvatus koosneb kolmest asjast: laps, kontekst, milles ta õpib, teadmised ja arusaamine, mida laps õpib.

Õppimisvalmiduse kujunemine

Tähtsal kohal on esiõpetus – sisuliselt kooliks ettevalmistus. Kooliks ettevalmistamine ei ole mõistlik kampaania korras aasta enne kooli, vaid kestab lapse sünnist alates kuni kooli astumiseni. Tänapäeval nimetatakse kooliks ettevalmistust õppimisvalmiduse kujunemiseks. Uuringutest on teada, et lapse kognitiivne areng on kõige intensiivsem esimesel viiel eluaastal, veelgi olulisemad on esimesed kolm eluaastat, mil laps on keskkonna stiimulitele kõige vastuvõtlikum.

Õppima peab mängu kaudu, mis on koolieelse lapse põhitegevus. Et laps areneb tormiliselt just enne kooli, peab lasteaed olema haridusasutus, kus töötavad kõrgtasemel asjatundjad, kes toetavad lapse arengut ja nõustavad vanemaid. Üleminek lasteaiast kooli peab olema sujuv, mis eeldab kooli ja lasteaia head koostööd. Et probleemid koolis on oluliselt seotud vajakajäämistega alushariduses, tuleb rõhutada lasteaia ja kodu koostööd. Edaspidi on vaja oluliselt paremini organiseerida lastevanemate koolitust, mida teeb lasteaed kui nõustamiskeskus, kus töötavad lisaks õpetajatele alushariduse pedagoogid-nõustajad, eripedagoogid, psühholoogid ja teised haridusvõrgustikku kujundavad asjatundjad. Kui majanduslikel kaalutlustel pole võimalik igast lasteasutusest sellist keskust kujundada, siis vähemalt igas vallas peaks taoline keskus olema.

Sotsiaalne toimetulek

Koolivalmidust (kehaliste, emotsionaalsete, sotsiaalsete ja kognitiivsete oskuste kombinatsiooni) mõjutavad eelkõige lapse kodu ning lasteaed. Edaspidi on oluline kodu ja kooli koostöö. Mitte ainult vanemad ei pea teadma, mida nende lastelt oodatakse, vaid ka õpetajad peavad teadma, mida vanemad neilt ja oma lastelt ootavad. Olulised on lapse ealiste iseärasuste arvestamine ning head pärilikud eeldused.
Suhetes tagab edu isiksuse sotsiaalne küpsus – oskus tulla edukalt toime erinevates olukordades, olla kodanik. Toimetulek oleneb inimese pädevusest. Sotsiaalne kompetentsus tähendab käitumise iseseisvust, sotsiaalsete situatsioonide analüüsimise oskust ja eetiliselt sobiva käitumise valikut ning see rajaneb kõlbelistel väärtustel. Vaja on otsustus-, koostöö- ja juhtimisvõimet, võimet teha tähelepanekuid, olla sõltumatu. Sotsiaalse kompetentsuse juures täheldatakse nii kognitiivset kui ka sotsiaalset dimensiooni. Seega iseloomustavad sotsiaalset pädevust teadmised suhtlemise normidest ja oskused orienteeruda sotsiaalsetes situatsioonides. Sotsiaalse kompetentsuse struktuuris eristatakse kolme dispositsiooni: kognitiivne iseloomustab taju iseärasusi, sotsiaalseid ootusi ühiskonnas; reflektiivne näitab keskkonna ja isiksuse minapildi vastastikust suhet; stimuleeriv on indiviidi tegelik käitumine situatsioonis, mille kaudu saab sotsiaalne kompetentsus teistele nähtavaks.

MARIKA VEISSON,

TPÜ professor Reede,

Õpetajate Leht 20. juuni 2003

Nr 25-26

Paindlik lähenemine perede toetamisele

Järgnevas artiklis on välja toodud arvamused, mis puudutavad lasteaiarühmi, kus viibivad eri vanuses lapsed.

 Koolieelse lasteasutuse seaduse­muudatus annab võimaluse komplekteerida lasteaiarühmi ka eri vanuses lastest.

Pärje Ülavere, Tallinna alushariduse juhtide ühenduse esimees:
„Paindlik lähenemine eelkooliealiste lastega perede vajadustele on levinud kogu Euroopas, eriti Põhja­maades. Näiteks peetakse heaks, kui ühe pere lapsed saavad käia samas lasteaias ja rühmas.

Eri vanuses laste rühmas arvestab õpetaja nii eri vanusegruppide kui ka igaühe individuaalsusega. Laste sotsiaalse ja emotsionaalse arengu seisukohalt on tähtis, et nad saavad suhelda ka nooremate ja vanemate rühmakaaslastega. Nii õpitakse teisi märkama ja aitama, arvestama mängukaaslaste soove ja vajadusi.

Tallinna ülikooli üliõpilaste tehtud uuringud on näidanud nii lapsevanemate kui ka liitrühmade õpetajate rahulolu laste igakülgse arengu ja vastastikuse õppimiskogemusega.”

Anne Kikas, Pelguranna lasteaia juhataja:

„Olen 45 aastat lasteasutustes töötanud, nii ühevanuste lastega kui ka liitrühmades. Laste arengut silmas pidades on võrdlus liitrühma kasuks. Liitrühmas on kodusem tunne. Kuna meie lasteaia kõigis rühmades on erivanused lapsed, on lastele lähenemine väga individuaalne. Vähenenud on kohanemisraskused, kuna suuremad lapsed aitavad väikeste kohanemisele kaasa. Lastevahelised suhted on väga head. Erivanuste laste rühmas saavad koos olla õed-vennad, peretuttavate ja sugulaste lapsed, mis aitab lasteaiaga kohaneda ja vähendab haigestumist lasteaiastressi. Õpetajal on liitrühmas mõnevõrra raskem, aga hea pedagoog tuleb toime nii ühe- kui ka erivanuste lastega. Sellise rühma puhul on ka lapsevanemad omavahel tuttavad ja räägivad lasteaia tegemistes märgatavalt aktiivsemalt kaasa.”

Helen Mets, lapsevanem:

„Olen väga rahul, et panin lapse Pelguranna lasteaia liitrühma. Ei ole kuulnud, et tal oleks mingeid probleeme vanemate või nooremate lastega. Arvan, et laps areneb liitrühmas paremini nii kehaliselt, sotsiaalselt kui ka vaimselt, omandab suurema iseseisvuse ja tööharjumused, saab hea õppimisoskuse ja koolivalmiduse.”

Allen Vähi ja Birgit Mikson, Tallinna Linnupesa lasteaia õpetajad:

„Tähtis on õppimine mitte vaid täis­kasva­nult, eeskujuks on ka suuremad lapsed. Näiteks riietumisel innustab lapsi pigem see, et teised saavad hästi hakkama, kui see, et õpetaja utsitab. Liitrühmas õpivad lapsed paremini ka üksteisega arvestama. Suuremad tunnevad väiksemaid aidates ennast vajalikuna.

Liitrühm on nagu üks suur pere. Hea oleks, kui see oleks mitme rühmaruumiga ja avarates ruumides. Lapsi võiks liitrühmas olla maksimaalselt 20. Rühmas võiks olla korraga rohkem kui kaks töötajat, et kõigi mure saaks kuulatud ja rõõm jagatud.”

Õpetajate Leht, 26 veebruar 2010

PEAASI, ET LAPS OLEKS RÕÕMUS

Järgnevas artiklis jagab Marika Arens oma kogemus ja vaateid, mida ta on pidanud tähtsaks  töötades liitrühmas õpetajana.

 Marika Arens ei sea eesmärgiks palju ju ruttu selgeks õpetada. „Lapsele peab andma ülesande, millega ta hakkama saab, siis tunneb ta oma tegevusest rõõmu ja kogeb eduelamust.  Milleks kiirustada, kui kogu elu on veel ees. Teadmised tulevad mängides, joonistades, meisterdades tasapisi. Vanemad tähtsustavad liiga tulemust. Kurvastavad, kui nende lapse joonistus pole sama ilus kui teiste oma. Olen siis küsinud, kas kõige tähtsam ei ole mitte see, kui õnnelik ja rõõmus nende laps seda pilti joonistades oli. Liiati pole lapsed ühtmoodi andekad. Neile, kes on käeliselt väga kõvad tegijad, ei taha luuletused kuidagi meelde jääda.”

Kartused on liiast
Õpetaja ütleb, et kuigi tal läheb liitrühmaga juba viies aasta, õpetavad lapsed talle iga päev midagi juurde. Peab suureks vedamiseks, et laste vanusevahe ei ole liiga suur – nii on lastel parem ja õpetajalgi kergem. Liitrühm õigustab end siis, kui vanemaid lapsi on väiksematest rohkem. Vastupidine olukord võib mõjuda vanematele lastele pidurdavalt.
Vanemate hirm liitrühma ees pole Marika Arensi sõnul põhjendatud. „Võib-olla on see tingitud meie koolisüsteemist – ühes klassis õpivad ju ühevanused lapsed,” oletab ta. „Muretsemiseks pole põhjust. Meil on kokkuhoidev pere. Üksteisest hoolimist on just tänu sellele rohkem, et koos on eri vanuses lapsed. Vanemad annavad noorematele eeskuju.”
Õpetaja sõnul pole vaja karta ka seda, et keegi õpetamata jääks. Ta korraldab oma töö nii, et vanemad saaksid raskemaid, nooremad kergemaid ülesandeid. Ühele lauale paneb näiteks lihtsamad, teisele keerulisemad pusled. Suuremad meisterdavad tammetõrudest ja kastanimunadest loomi, väiksemad torgivad pihlakamarju nööri otsa. Vahel sobib ka sama ülesanne. „Lasin kõigil lastel näidise eeskujul punase, kollase ja rohelise fooritule õigesti paigutada. Said hakkama küll. Neljane tunneb värve ja oskab neid kasutada. Kahene veel ei tunne, aga oskab leida eeskuju najal samasuguse.”
Individuaalseks tööks leiab võimaluse hommikuti, kui kõik lapsed pole veel kohal, või pärast lõunast magamist. Kõik olenevat töö planeerimisest.

Abiks ikka
Suuremad õpivad väga ruttu väikeste aitamise ära. Et õue minnes ei tuleks pikalt oodata, on nad varmad abitumate nööpe ja lukke kinni panema. „Väikestele meeldib suuremate seltskond. Nad tunnevad end seal turvalisemalt. Kaheaastasel on suurema suhtlemiskogemusega nelja-aastasega lihtsam olla. Suurem oskab väiksemat hoida ja lohutada.
Kui aeda tulevad uued väikesed, on nad hästi abivalmis: mina juba tean, tule, ma näitan sulle ka. Uustulnuk ei tea veel, et mänguasjad on kõigi jaoks. Nelja-aastane oskab selle talle rahumeelselt selgeks teha. Ka õues liivakastis ei mõista väikesed algul midagi peale hakata. Teadjamad otsivad liiva sest kullakive, teevad kooke ja peagi on ka noorematel mäng selge.”
Mängu ja mängukaaslase valivad lapsed õpetaja sõnul ise. „Huvitav on vaadata, kuidas nelja-aastane poiss mängib kaheaastasega, ühel on suur, teisel väike auto. Või kuidas väiksem ehitab klotsidest tee, suurem tee juurde boksi või garaaži. Tüdrukud mängivad nukunurgas poodi või kohvikut, panevad nukke magama. Nelja-aastased on poemüüja või ettekandja, väiksemad ostja või kohvikulise rollis. Kui üks laps jääb väga mingisse mängu kinni, ketrab üht ja sama rolli, pakun talle mingi muu variandi, et ta õpiks eri võimalusi nägema.”

Kord peab olema
Õpetaja sõnul ei osata paljudes kodudes last mängima suunata. „Antakse mänguasi kätte ja sellega asi piirdub. Kui ostetakse uus asi, tuleks lapsele näidata, mida sellega teha saab.”
Õpetaja ei poolda levinud tava panna kõik mänguasjad ühte kasti. Siis laps ei sorteeri oma asju, vaid paneb need lihtsalt jalust ära. Mänguasjade kindla süsteemi järgi paigutamine arendab süsteemset mõtlemist. „Kui palun lastel mänguasjad ära panna, ei kuluta nad aega sihitult mööda tuba jooksmisele. Kõik teavad, kus on mingi mängu koht. Ja kui väiksemad ei teagi, tulevad suuremad neile kohe appi.”
Marika Arens ütleb, et lasteaias õpetatu jõuab varem või hiljem koju. Lapsed, kes ei osanud koduses mänguasjade virvarris orienteeruda, panevad nüüd sealgi autod „garaaži” ja nukud voodisse.
Õpetaja ütleb, et kui laps pole aeda tulekuks valmis, ei oska potil käia, lusikaga süüa, tassist juua, on vanemad oma töö tegemata jätnud. Õpetaja sõnul kulub sööma-jooma õpetamiseks nädal või paar. Potil käimise saab laps aias selgeks kolme-nelja kuuga. Vahel tuleb kogeda ka tagasilangust. Pikalt haige laps harjub kodus jälle mähkmeid kandma ja õpetajal on vaja taas otsast alustada. „Tahaksin oma töös rohkem kodu toetust tunda.”

Pole lasteaiaks valmis
Tihti lapsevanem ei teagi, mida ja kuidas oma lapsele enne lasteaeda minekut õpetada. Puudub koolitus, kuidas last lasteaiaks ette valmistada.
„Vanem ei oska anda lapsele signaali, et tal on aias tore, sest seal on palju lapsi ja mänguasju ning õpetatakse asju, mida ta kodus teada ei saaks. Vahel pole ema ise valmis last aeda andma. Mul nutsid ema ja poeg mõlemad riietusruumis. Pidin nad koju tagasi saatma, ei saa ju last vägisi ema juurest ära võtta. Aasta pärast tulid tagasi, siis läks kõik ilusti.”
Õpetaja peab heaks märgiks, kui vanem söandab murega tema juurde tulla – koos leitakse parim lahendus.

Autor: Sirje Tohver

Õpetajate Leht, 2. oktoober 2009