Avaleht

Laps, kellele antakse iga päev mõista sõnade ja tegudega, et ta on parim kõigist maailmast, saavutab laps kõrge enesehinnangu. Ta usub endasse, et teda armastatakse olenemata eksimustest.

Lapse üldiseks soodsaks arenguks on vaja armastust, lapsesse tähelepanelikku ja sõbralikku suhtumist kui ka sensoorset ja vaimset stimuleerimist.

Lapsed õppivad katse – eksituse meetodil. Täiskasvanu võib abi osutada vaid siis, kui on näha, et laps ei tule toime ülesandega. Last tuleb juhendada, abi ei tohi kujuneda ülesande ärategemiseks.

Iga laps on andekas ja väärtuslik. Laste ande avastamine on otseselt seotud täiskasvanu professionaalsusega. Jälgides lapse huvi, tema toiminguid ja õnnestumisi.

Kuidas kasvavad head lapsed?

Iga laps on olemuslikult hea, lugupidamist ja vanemate usaldust vääriv isiksus kõigega, mis temas leidub. Laps ei ole vanemate ega õpetajate vaenlane, ta ei taha neile halba, küll aga vajab tähelepanu ja sekkumist, kui teeb halbu tegusid ja käitub valesti.

Kui lapsevanem ja õpetaja kasvatavad last tema isiksust kahjustamata ja tema enesehinnangut madaldamata, sirgub tasakaalukas ja heade iseloomu­omadustega täiskasvanu.

Halval käitumisel on põhjused

Lapse halb käitumine kodus võib väljenduda valimatus sõnavaras, korralduste eiramises, agressiivsuses, mis mõnikord saab alguse näiliselt pisiasjadest. Vahel on tegemist ka eemaldumisega pereliikmetest, nende tõrjumise, tõrksuse ja enesessetõmbumisega. Probleemne käitumine koolis avaldub nii tunni segamises kui ka laste omavahelistes suhetes esineva norimise, vägivalla, pahanduste korraldamise ja intrigeerimisega. Sageli kaasneb sellega ka ebaregulaarne osavõtt koolitööst kuni täieliku koolist puudumiseni.
Halva käitumise üks tõsisemaid põhjusi on psüühiline väärkohtlemine: lapse ignoreerimine ja tõrjumine, pidev mõnitamine ja alavääristamine, vaimne vägivald. Kui füüsiline vägivald ladestub negatiivse mõjurina lapse alateadvusse ja on eeskujuks ag­ressiivse käitumismudeli tekkimisel, siis psüühiline väärkohtlemine kahjustab isiksust tunduvalt enam. Sellega kaasneb ka pidev tunnustusvajadus, soov iga hinna eest tähelepanu pälvida, sest enesehinnang on väga madal.
Lapse halva käitumise põhjuseks võivad olla ka õpiraskused, halb kasvukeskkond, turvaruumi häirumine, psüühikahäired.

Kolme jalaga taburet

Lapse kasvatamise ja toetamise eeltingimus on hoolivus nii kodus, koolis kui ka ühiskonnas. Hoolivus toimib koostöös ning toetub püsivale heasoovlikkusele ja lugupidamisele lapse isik­suse vastu. Piltlikult öeldes istub ­laps kolme jalaga taburetil, mille üheks jalaks on lapsevanemad, teiseks kool ja kolmandaks muud tugisüsteemid, sh huvitegevus. Kolme jalaga taburetil ei saa istuda, kui üks jalg on lühem või puudub hoopis.
Vanemad peaksid olema järjekindlad ja rahulikud ning nõudmistes teiste pereliikmetega kokku leppima. Lapsele ei tohi lubada liigset vabadust – see võtab temalt turvatunde. Asju tuleb arutada ja otsustada koos lapsega, seades kindlad piirid ja kontrollides nendest kinnipidamist. Lapsevanem ei tohi samuti üle piiri astuda – lapse peale karjuda, teda raputada ega lüüa, valimatut sõnavara kasutada. Lapse kasvatamine tähendab ka pidevat enesekasvatust.
Lapse päevakavas võiks olla mõni rutiinne, kindlal kellaajal toimuv tegevus. Olgu selleks siis õppimine, õues käimine, arvuti kasutamine või teleri vaatamine. Rutiin loob turvatunde.
Kindlasti ei ole õige panna lapse õlule majapidamist, väiksemate õde­de-vendade hooldamist, oma elu täielikku korraldamist, kuni selleni, et 5.–6. klassi lapsele antakse kätte nädala toiduraha, mille eest ta peab ostma nii õhtu- kui ka hommikusöögid. Lapsed ei suuda täiskasvanu rolli kanda, kuigi võivad olla suhteliselt iseseisvad.

Probleemid ei lahene iseenesest

Last õppimises toetades tuleks jälgida ja kontrollida koduülesannete täitmist. Lapse eest ülesandeid ära teha ei tohi, sest see ei aita teda. Ja kellele õpetaja sel juhul hinde paneb? Millegipärast on töövihikute täitmine eriti vanavanemate meelistegevus. Kodutööd tehku ikka laps ise.

Õpetaja suulisi ja kirjalikke märkusi tuleb võtta tõsiselt, sest need ei ole mõeldud vanema kiusamiseks – keegi ei taha ju lapsele halba. Märkusega juhitakse vanema tähelepanu probleemile, et tõsisemaid probleeme ennetada. Püsivate õpiraskuste ja tõsiste käitumisprobleemide korral ei tohiks karta pöörduda klassijuhataja või koolis töötavate spetsialistide poole. Soovitust pöörduda nõustajate või arstide (nt psühhiaatri) poole tuleb kindlasti täita – sellest on lapsele ja vanemale suur abi. On lühinägelik oodata, et probleem niisama möödub. Püüe hiljem vigu parandada ei toimi.
Alati võib paluda luba viibida oma lapse tundides, kas või selleks, et saada aimu, miks ta koolis seda ei oska, millega kodus hakkama sai. Alati tuleb lähtuda lapsest ja tema muredest, mitte vanema ootustest-lootustest, kujutlustest ja prestiižist.

Töö pole karistusvahend

Et last töötamises toetada, tuleb teha majapidamistöid koos temaga, õpetada teda toime tulema ja tehtust rõõmu tundma. Pole õige kasutada tööd karistusvahendina või maksta selle eest tasu. Kui lapsel on kaugem eesmärk – koguda raha jalgratta ostmiseks –, võib suurema töö eest anda talle teatud summa, mitte aga tasustada iga liigutust. Hinnete eest rahapreemia maksmine on samuti väär. Hinne ise ongi vääriline tasu. Pigem võiks last tunnustada kontserdipileti või ühise ettevõtmisega.

Kõige tähtsam on positiivsuse toetamine lapses – nii annab vanem lapsele elujulguse. Iga laps on väärt vanema sellealaseid jõupingutusi.

Laps tuleb alati ära kuulata, nõu anda, lasta tal endal valikuid teha, kuigi valikuvariante võib aidata leida. Mitte kunagi ei tohi lapse kallal näägutada ega teda mõnitada. Vanem, kes mõnitab oma last, mõnitab tegelikult iseennast.

Tuleb jälgida lapse eelistusi ja võimeid ning leida võimalusi nende arendamiseks. Varakult tuleb mõelda sellele, kes lapsest saab, et panna alus hilisemale kutsevalikule.

Õige on toetada lapse tugevaid külgi juba algklassides.

Tundkem rõõmu lapse edusammudest ja arengust, rääkigem talle igast heast asjast, mida tema juures märkame. Nii kujundame positiivset enesehinnangut ja toimetulekuoskust.

Pereväärtuste konverentsi „Head lap­sed, need kasvavad…” ettekanne.

Õpetajate Leht (Reede, 20. November 2009)

Autor: Ruuda Lind, Ristiku põhikooli õppealajuhataja

Suhete ja enesehinnangu kujunemine liitrühmas

Laste vanemad suhtuvad tihti liitrühmadesse skeptiliselt. Nooremate emad – isad kardavad, et vanemad lapsed kiusavad väiksemaid, koolieelikute vanemad muretsevad, et nooremate eest hoolitsemise kõrval pööratakse õppimisele vähe tähelepanu ja laps ei saa kooliküpseks.

Koolivalmidusel on paraku mitu tahku ja sotsiaalne küpsus, enesekindlus ja adekvaatne enesehinnang kuuluvad vaieldamatult nende hulka. Sotsiaalsete oskuste omandamine on just liitrühmas suurepärane võimalus.

Õpetaja ja vanema ettekujutus lapsele kasulikust ja arendavast keskkonnast ei pruugi üldse kattuda. Kasvandiku arengut kodule sobimatus suunas põhjendatakse aeg-ajalt rühmakaaslaste ebasoodsa mõjuga, seda eelkõige neis peredes, kus lasteaia arvates vanemad on osa oma ülesannetest täitmata jätnud.

Grupi arengust ülevaate saamiseks on alljärgnevalt tutvustav materjal sotsioloogia, täpsemalt sotsiomeetria – alase kirjandusega ja ajakirjanduses ilmunud teemakohaste artiklitega.

Alljärgnevalt mõned nopped sellest – ehk tõuseb kasu teistelegi.

1.GRUPP

1.1 Grupi mõiste ja tunnused

“Grupp on üksus, milles on vähemalt kaks inimest, kes mõlemad üksteist vastastikku mõjutavad ning on sellest mõjust teadlikud” (Nõmm, Valgmaa 1995, 9) Sotsioloogia jaotab gruppe suuruse ja sidemete tugevuse järgi grupi liikmete vahel.

1. Esmased grupid.

• Perekond

• Sõpruskond

Suhted gruppides on lähedased ja isiklikud, annavad liikmele esmase sotsiaalse kogemuse. Suhtlemine liikmete vahel on avatud ja soodustab isiksuse arengut.

2. Teised grupid.

• Geograafiline (küla, linn, regioon)

• Kultuuriline (rass, etnilised grupid)

• Ühing, liit (kool, kirik, parlament)

Suhted gruppides on ebaisikulisemad, vahel ka formaalsed. (Nõmm, Valgmaa 1995, 6-10)

1.2 Grupi struktuur

1. 2. 1. Positsioon. Staatus. Normid

Igal liikmel on grupis kindel asend ehk positsioon. Igale positsioonile on grupp omistanud teatud väärtuse e. staatuse sotsiaalses hierarhias. Mida suurem on grupp, seda enam on üks või teine positsioon väärtustatud. Eristatakse:

• Üldtunnustatud staatust (riigi president, asutuse juhataja)

• Ühe grupi poolt hinnatavat staatust (poistekamba pealik)

Staatusega kaasneb alati võim ja teatud privileegid. Inimese staatus ilmneb tavaliselt mitteverbaalsetes suhtlemisvahendites (silmavaade, žestid, hääletoon) ja on edasises suhtlemises määrav, kuna toob kaasa normid. Normid keelavad või väärtustavad teatud käitumismudeli grupis. Normi rikkumisele järgneb kas karistus (koolist välja heitmine) või aktsepteerimine (“Olgu see viimane kord!”).

Esmased grupid valivad tavaliselt aktsepteerimise, teisesed karistuse. Kui grupis on väga jäik sotsiaalne kontroll ja norme üldse ei rikuta, täidavad liikmed vaid oma sotsiaalset rolli. “Roll on normidega heaks kiidetud toimingute süsteem, mida oodatakse teatud sotsiaalse staatusega inimeselt (õpetaja õpetab, vanaema jutustab muinasjutte)”. (Nõmm Valgmaa 1995,15)

1. 2. 2 Levinumad grupiliikmete rollid

Sotsiaalsele rollile lisandub alati grupi liikme roll, mida iseloomustab samuti kindel käitumismudel. See roll võib olla grupi poolt peale surutud või gruppi mõjutades iseseisvalt omandatud.

1. Probleemi lahendamisele suunatud rühma liikmed:

• Algataja – pakub alati uusi lahendusi ja võimalusi

• Infokoguja- arvestab kõigi arvamusega, otsib asjakohast infot

• Loots – näitab kõrvalekaldumist probleemist, teeb vahekokkuvõtteid

• Viimistleja- püüab arutleda, kuidas grupi otsus reaalsuses võiks rakenduda. Teeb vahekokkuvõtteid.

• Koordinaator- eristab isiklikud suhted lahendatavast probleemist.

• Tehnik -täidab rutiinseid kohustusi, jagab materjale, koristab ruumi

2. Grupis osalejate arengut soodustavad rühma liikmed:

• Julgustaja-toetaja- suhtleb kõigiga soojalt, aktsepteerib pakutud ideid

• Harmoniseerija- tahab, et kõik saaksid omavahel hästi läbi, maandab pingeid

• Kompromissisobitaja- hea enesekontrolliga, tunnistab oma vigu ka siis, kui tal on kõrge staatus.

• Kaasatulija – passiivne, kuid sõbralik ja grupikeskne, järgneb teistele.

Rühma liikmed, kes ei ole koostööst huvitatud:

• Agressor- ründab nii kaaslasi kui lahendatavat probleemi, läheb sageli isiklikuks.

• Blokeerija- püüab gruppi teemast kõrvale kallutada, vastandub vastandumise pärast.

• Kiidukukk- püüab tähelepanu iga hinna eest endale tõmmata, naudib enda esinemist.

• Pastor- peab pikki monolooge, kus jutlustab isiklikke mõtteid ja tundeid, on pealetükkiv.

• Kloun- tõmbab naljatamisega endale tähelepanu. Lülitab end demonstratiivselt ühistegevusest välja.

• Domineerija- püüab saavutada kontrolli läbi kamandamise, annab kategoorilisi hinnanguid.

• Abiotsija- püüab teadlikult tähelepanu sellega, et on ebakindel ja saamatu, äratab kaastunnet.(Nõmm Valgmaa 1995,14-17)

1.3 Grupi arenguetapid Kujunemine. Konflikt. Ühtekuuluvus. Koostöö.

Hea sisekliimaga grupp läbib kõik arenguetapid. Arengu käigus kujuneb grupi “oma nägu”. Järgnevalt igast arenguetapist lähemalt.

Kujunemine.

Kujunemisfaasis on suhted pealiskaudsed, arvamus kaaslastest ja emotsionaalne lähenemine kujuneb pikkamisi, kui grupis kehtivad normid lubavad, kujunevad “tõrjutud” ja “patuoinad”. Selguvad positsioonid, staatused ja rollid. Osa gruppe jäävadki kujunemisfaasi.

Konflikt.

Konflikt on grupielus vältimatu ja loomulik. Selgitatakse kellega lähemalt suhelda, kujunevad usaldusel põhinevad suhted. Kontrollitakse ja jälgitakse üksteist, suhted on rollilised, see tekitab pingeid. Kui grupijuht ja liikmed suudavad valupunkte analüüsida ja need lahendada, järgneb ühtekuuluvus ja koostöö.

Ühtekuuluvus.

Tekib emotsionaalne seotus – kujuneb grupi “oma nägu”. Väärtustatakse paindlikkus, teistega arvestamine.

Koostöö.

Tekib huvi üksteise isiksuslike võimete vastu, nauditakse koos olemist ja ühiselt saavutatud tulemusi. (Nõmm Valdmaa 1995,18-21)

Grupi areng on tsükliline, konfliktifaasi läbitakse erinevatel põhjustel korduvalt.

1.4 Grupi võtmeisikud Staar. Liider. Tõrjutu ja “patuoinas”. Juht.

Staar on isik, kellega on seotud esmajärjekorras kõrgenenud emotsionaalsus. Kaaslased peavad teda julgeks, salapäraseks ja tugevaks. Ta on seltskonna hing ja temaga ei hakka kunagi igav.” (Nõmm Valgmaa 1995, 23). Staari põhieesmärk on enese eksponeerimine, ta ei juhi gruppi, kuid võib tekitada ühtekuuluvustunde. Üsna tihti meeldib staarile olla kaaslaste poolt valitud, kuid ta ise valib üksikuid. Erinevalt staarist suudab liiderorganiseerida tulemuslikku koostööd ja suunata gruppi eelkõige isiksusliku jõuga, mitte argumentidega.

Liider kehastab mingit sümbolit või ideaali, kellega tahetakse sarnaneda.

Tõrjutu ignoreerimise põhjus võib olla mingi väline tunnus või puue (prillid, kehakaal, kogelus) või isiksuslikud omadused (andekus grupis, kus kehtib normina halb õppeedukus). Tõrjutu vajadused ei kattu grupi teiste liikmete vajadustega.

“Patuoinad” on liikmed, keda tihti süüdistatakse selliste ülesannete läbikukkumises, millega nad üldse seotud ei ole (perekonnas üsna tihti lapsed). Tõrjutute ja “patuoinaste” olemasolu viitab tugevale sotsiaalsele normeeritusele grupis ja on otseselt seotud juhi isikuga, näidates tema võimetust suhete koordineerimisel. Tõrjututega grupp ei ole jõudnud ühtekuuluvusfaasi.

Juht on väljakujunenud isiksus, kes aktsepteerib nii ennast kui teisi. Ta oskab situatsioone analüüsida, kasutades grupilt saadud tagasisidet, on koostööst huvitatud, suudab suunata ja kontrollida ühistegevust. Juhti tajutakse alati sotsiaalse kontrolli kandjana.

1.4.1 Juhi tüübid

Autoritaarne juht

• Määrab ainuisikuliselt tegevusviisid, töövormid ja eesmärgid, infot edastab ebapiisavalt

• Ei osale ise grupi töös, annab tegevusele kriitilise hinnangu. Väldib lähedussuhteid rõhutades sotsiaalset staatust.

• Hoiab gruppi kujunemisfaasis

• Grupi liikmete vahel puudub ühtekuuluvus ja koostöö, levinud on apaatia ja agressiivsus, puudub motivatsioon. Grupis on “tõrjutud” ja “patuoinad”

Demokraatlik juht

• Töövormid ja –viisid selguvad vaba arutelu käigus, info on kõigile kättesaadav

• Osaleb töös grupi liikmena, koordineerib liikmete omavahelisi suhteid. Hinnangulisus puudub, tagasisides lähtub tööst, mitte inimesest. Talub kriitikat.

• Grupp on ühtekuuluvuse ja koostöö faasis.

• Tegevuses valitseb ühtekuuluvus, suhtlemine on avatud.

“Las minna” juht

• Laseb kõigel minna isevoolu teed, infot väljastatakse, kui keegi küsib.

• Ei koordineeri tööd ega liikmete omavahelisi suhteid, hinnangu annab spontaanselt, ei väärtusta tehtut.

• On igas olukorras sõbralik.

• Grupp on kujunemisfaasis.

• Liikmed ei saa aru oma kohast grupis ega ülesannetest, puudub saavutusvajadus.

Grupijuhi suhtes võib tekkida agressiivsus. Juhi isiksus määrab juhtimisstiili, see paneb aluse mikrokliimale tervikuna. Grupi edukus sõltub isiklikest suhetest, kommunikatsiooni avatusest ja koostööoskustest. Grupi edukuse eest vastutab alati juht (Nõmm Valgmaa, 1995).

Grupiprotsessid lasteaiarühmas

Lasteaiarühm läbib kõik eelpoo lnimetatud arenguetapid, kusjuures kolme- kuni viieaastastel on põhiülesandeks sotsiaalse kogemuse ja rühmas kehtivate normide omandamine, edaspidi muutub järjest olulisemateks ka kooliks vajalikud teadmised ja oskused. Kolme- kuni nelja-aastastele lastele on tähtis mängida teiste hulgas, suheldes võrdselt mõlemast soost lastega, alates neljandast – viiendast eluaastast eelistatakse omasoolisi sõpru. Kuue-, seitsmeaastaste jaoks muutub oluliseks grupiliikmeks olemine, areneb eneseusaldus ja ühtekuuluvustunne (Puhk 2003). Kujunemisfaas vältab üks kuni kaks kuud (september, oktoober). Seda aega võib nimetada “ämblikuvõrgu perioodiks”, kuna õpetaja ja laste, õpetaja ja vanemate ning ka laste omavahelised suhted on väga haavatavad. Sel perioodil tehtud vigu on raske heastada, sest vastastikune usaldus on alles tekkimas. Kujunemisperiood annab teist aastat rühmas olijatele võimaluse esineda julgustaja, harmoniseerija, kompromissisobitaja ja algataja rollis, uued lapsed on kujunemisfaasis tavaliselt kaasatulijad. Selline vanuseline struktuur ei soosi agressorite teket, kui rühmas füüsilist ja vaimset vägivalda järjekindlalt taunida. Jälgida tuleb, et vanemad lapsed ei domineeriks ja kiidukukena oma kogenuma staatust ei rõhutaks. Õpetaja peaks sel etapil käituma kui kogenum grupiliige, enese autoritaarne kehtestamine toob ainult kahju. Autoritaarsena tuleb end aeg-ajalt kehtestada grupi konfliktifaasis, seda enamasti kõikelubava kasvatusstiiliga harjunud laste puhul, kellel normidele allumise kogemus tihti üldse puudub. Ühtlasi on lahkhelid märgiks, et esmane kohanemine on möödas ja laps julgeb seatud raamide järjepidevust kontrollida. Ühtekuuluvus- ja koostööfaasi jõudmine kestab keskmiselt kolm kuud (tavaliselt novembriks). Selleks ajaks on välja kujunenud hoolivad ja lähedased suhted, vanem grupp lapsi on omaks võtnud vanema õe või venna rolli end noorematele liigselt peale surumata. Järgmine konflikt tekib reeglina kevadel (aprillis), selle tingib väsimus ja nooremate laste iseseisvumine, taas toimub muutus rollijaotuses. Koosseisu iga-aastane muutus võimaldab vältida rollide kinnistumist – nooremad lapsed tõusevad vanemate lahkudes kõrgemale positsioonile ja saavad omakorda väiksemate abistamise kogemuse. Kui juht (õpetaja) pidevalt grupi arengufaase analüüsib ja häirivad olukorrad lastega läbi arutab, on koostöö edukas.

KUIDAS KUJUNEB ENESEHINNANG

Enesehinnang on sisemine enesekindlus, sellest oleneb, kui palju inimene elus saavutada suudab, kui väärikalt oskab kaotada ja olla keskpärane. Lapsel ei ole autonoomset enesehinnangut, selle kujundab ümbritsev maailm. Võtmeisikuteks on vanemad, nende hoiakutest ja hinnangutest sõltub suuresti, kas laps kasvab “ennastjaatavaks” inimeseks või peab endas asjatuid hirme ületama. (Arme 1999)

Terve enesehinnanguga laps usub:

• Et inimesed, kes on talle tähtsad, hoolivad temast

• Et tal läheb hästi

Terve enesehinnanguga inimene usaldab ennast ja teisi, on ettevõtlik.

Laps, kellel on liiga kõrge enesehinnang:

• Hoidub ettevõtmistest, milles ta ei ole kõige parem

• Tal puudub tegutsemisjulgus

• Ei räägi halbadest asjadest

• Arvab, et tema ebaõnnes on süüdi teised (Siidirätsep 2001).

Toivo Niiberg (2001) väidab, et varases lapseeas on kõrge enesehinnang loomulik, ka ei ole last kuni jonnieani võimalik “üle hellitada”, küll aga edaspidi. Artiklis “Ennast kiitmast ma ei väsi” toob Niiberg esile kaks peamist eneseimetluse tekkepõhjust:

1.Alandamine, mille puhul kõrge enesehinnang on kantud protestist, kiivusest ja kättemaksust. Alandusi kogenud inimese tundeelu areneb puudulikult, ta ei tule toime negatiivsete emotsioonidega, asudes täiskasvanuna lammutama head, millest ise on ilma jäetud.

2. Hellitamine, mille puhul lapsel ei ole vaja oma tuleviku pärast muretseda, kuid ta ei õpi ka vastutama. Lahendust näeb Niiberg laituse ja kiituse tasakaalustamises, kusjuures arvustada tohib lapse tegu, mitte isikut. Laps peab maast-madalast tajuma, et igal teol on tagajärg. Lahutades kasvatuses vabaduse vastutusest sooritavad vanemad ühiskonnaohtliku teo. (Lehtovaarad 2000)

Madala enesehinnanguga laps arvab:

• Et peab palju saavutama, et talle olulised inimesed temast hooliksid

• Vaatamata sellele, et tal läheb hästi, on teised ikkagi edukamad

• Et tema käes ebaõnnestuvad kõik asjad (Siidirätsep 2001)

Mida nõrgemal alusel kellegi eneseusaldus püsib, seda sõltuvam on inimene välistest teguritest. Laps ei vaja ainult saavutusi, oluline on kogeda õnnestumisi ka suhetes. Just selles vallas pettumusi üle elanud inimene on madalale enesehinnangule kõige lähemal. (Väljaste)

Peretüüp ja enesehinnang.

Eelnevast selgus, et kõige kaalukam roll lapse enesehinnangu kujunemisel on vanematel. Lapsel on õigus saada kasvatust, et õppida tundma ühiskonnas kehtivaid norme ja seda eeskuju ning sõbraliku nõuande kaudu. Laps peab saama olla “tema ise”, teda tuleb aktsepteerida “täielikult, tervikuna ja tingimusteta”, koos kõigi vooruste ja puudustega. (Palonheimo 2002, 28)

Järgnevalt erinevate kasvatusstiilide mõjust lapse enesehinnangule.

Optimaalne kasvatusstiil

Vanemad on hoolivad ja tähelepanelikud, lapsele jäetakse piisavalt otsustamisruumi. Laps kujuneb tõenäoliselt tasakaalustatud hingeelu ja normaalse enesehinnanguga inimeseks. (Siidirätsep 2001) Juhindutakse sellest, mis lapsele kasulik, kasvatus on suunatud lapse arendamisele ja õpetamisele. Last julgustatakse endale teadvustama tundeid teiste inimeste vastu. (Houghton 2000, 85)

(Kõike)lubav kasvatusstiil

Vanemate ja lapse vahel on väga tugev hingeline ja emotsionaalne side, kuid kontrolli on vähe ja piirid lubatu ja keelatu vahel on ebaselged. Laps on kõrge enesehinnanguga, kuid võib hätta jääda, kuna tunneb vaid maailma päikeselist poolt. (Siidirätsep 2001)

Lubav kasvatusstiil

Soodustab lapse muutumist isekaks ja tujukaks, enesekontrollivõime ei arene, ta ei suuda teistest inimestest lugu pidada. (Houghton 2000, 86)

Tundetu kontrollimine

Lapse ja vanema vahel ei kujune emotsionaalset suhet, kuid kontroll on range ja kindlakäeline hõlmates kõiki lapse valikuid. Laps on tõenäoliselt madala enesehinnanguga, ei usalda ennast ega teisi, ei suuda luua lähisuhteid.

Hooletusse jättev kasvatusstiil

Emotsionaalne side lapse ja vanema vahel puudub, puudub ka huvi ja kontroll tema tegevuse üle. Lapsel on tõenäoliselt suhtlemis- ja kohanemisraskused, suutmatus negatiivsete emotsioonidega toime tulla. (Siidirätsep 2001)

Lapsevanema rolliga kaasneb võim määrata teise inimese elu, samas lasub vanemal vastutus selle eest, et lapsest kujuneks elujulge ja positiivne inimene. Maija ja Jorma Lehtovaara on artiklis “Laps ja võim” (2000) öelnud järgmist: “Täiskasvanu ja lapse vahelist võimusuhet ei suuda me kunagi lõplikult kaotada. Seda ei ole vajagi, kuivõrd siiras ja avalik võim on oma põhiolemuselt positiivne. Avalik ja lapse heaks toimuv võimukasutus, kus täiskasvanu tunnistab oma vastutust kasvatajana, võib aidata saavutada lapsel võimu oma elu puudutavate asjade üle otsustamiseks ja vastutustundlikuks iseseisvaks suhteks omaenese ellu.”

LASTEAED ENESEHINNANGU KUJUNDAJANA

Rühmakaaslaste vahel kujunevad sõbrasuhted, lapse arendamine toimub tihedas kontaktis tema perega, seetõttu võib lasteaia liigitada ka esmaste gruppide hulka (vt. 1.1). Optimaalse kasvatusstiiliga perede lapsed kohanevad rühmas valutult, omandades vaevata kõrge staatuse, kuid on vanemaid, kes lapse arengut toetada ei taha või ei oska (vt. 2). Brenda Houghton (2000, 79) mainib Headstart programmi, mille raames anti Ameerikas probleemsetest peredest lastele eeskujulik lasteaiakasvatus. Need lapsed:

• Pääsesid paremini kolledžitesse

• Leidsid paremini tööd

• Vähesed läksid kuritegelikule teele

• Nende abielud kestsid keskmisest kauem

• Nad olid ka kokkuvõttes õnnelikumad

Lasteaias on ebastabiilsetest peredest lastel võimalus kogeda kodust erinevat väärtuste mudelit. Muutes lapse hoiakuid kujundame ja õpetame kaudselt ka vanemaid. (Randmann 2003)

Oma eeskujuga võib õpetaja vanemani viia teadmise, et arukas kasvataja:

• Otsib õpetlikke hetki

• Meenutab lastele voorusi

• Kiidab lapse pingutusi

• Peegeldab lapse andeid

• Ootab lapselt vastutust

• Aitab tal katsumustega silmitsi seista

• Parandab last, kui ta eksib

• Näitab lapsele, mida ta suudab teha, selle asemel, et öelda, mida ta ei suuda.

Lasteaias on võimalik õpetada last lõõgastuma, elust rõõmu tundma ja iseendast lugu pidama, andes positiivse tõuke kogu tema edaspidisele arengule. ( Puhk 2003)

Õpetajal tuleb liitrühmaga tegeledes meeles hoida, et lapsed on vaid kord elus kolmesed, neljased…, seitsmesed… Kui nooremal lapsel on võimalik vajalikud oskused omandada ka vanemaid kaaslasi jälgides – matkides, siis vanemate laste eeskuju ja uute teadmiste andja on õpetaja. Seetõttu ei tohi nende arengu arvelt kompromisse teha. Kui õpetaja on grupijuhina tasemel ja ka vaimset arengut väärtustab, ei ole ka lapsevanematel põhjust muretseda. Suhete lihvimine pakub suurimat rahuldust. Võimalus näha, kuidas nii mõnestki pardipojast luik kasvab, korvab panustatud energia.

Autor: Katrin Kamarik

Tallinna Komeedi Lasteaia õpetaja

Algallikas: Lasteaed.net, 18.04.2007

Väikelapse arendamine käelise tegevuse kaudu

Käelise tegevuse kaudu arenevad lapse tunnetuslikud ja loomingu­lised võimed ning ta omandab hulga vajalikke oskusi.

Olen pika tööaja jooksul märganud, et täiskasvanud ei oska väärtustada sõimeealiste laste kunstiloomingut, sest nad ei leia piltidelt tuttavaid objekte. Eriti kahju on kuulda noorte emade-isade hinnangut lapse pildi kohta: “No mida sa siia sodinud oled!” Enamasti kiidetakse heaks pilt, mille on valmis joonistanud õpetaja ja laps on teinud vaid seelikule triibud või vihmapilvest veenired. Minu arvates on hoopis olulisem lapse enese mõte ja teostus, sest mäng värvidega arendab loovust.

Laste kujutav looming saab kuns­tilis-loomingulise iseloomu teadmiste, oskuste ja vilumuste kasvades. Kunstimeele esimesed suunajad on kodu ja loodus. Loodusest saadud ela­mused on kunsti põhielemendid: tundmused ja ilu tajumine. Looduses arenevad värvi-, vormi- ja helitaju. Valguse ja varju mäng ning looduse rütmid annavad ainet mõtlemiseks ja eneseväljenduseks. Kunstiga tegelemine aga pakub lastele rõõmu, põnevust ja rahulolu.

Laps suudab pliiatsit käes hoida ja sellega tegutseda pooleteise aasta vanuselt, aga ta ei oska kohe märgata, et pliiats tekitab joone. Pliiatsi korduval kasutamisel näeb laps oma “töö” tulemust – kriipsukesi.

Teisel eluaastal on mõistlik lapsele tutvustada paberit vältimaks kriipselduste tekkimist sobimatule pinnale. Teine eluaasta ongi nn kritseldamise periood. Laps märkab, et tema käe liigutamise tulemusena jääb paberile jälg. Hea oleks lapsele muretseda sobivad töövahendid, et ta harjuks hoidma pintslit-pliiatsit õigesti käes. Mõnusad on Lyra Colorsi jämedad pliiatsid ja kolmetahulised pliiatsid. Last võiks innustada tõmbama erinevaid jooni: pikki, lühikesi, kõveraid, sirgeid, lainelisi või siksakina kulgevaid.
Lapse kunstitööd näevad hoopis rõõmsamad välja, kui on kasutatud erksaid värve. Eriti tänuväärsed on Lyra ja Yovi näpuvärvid. Lastele pakuvad rõõmu ja naudingut mängud. Vahva on värvidega mängida peitusemängu: on suur valge paber ja valge värv tahab peitu pugeda teiste värvide taha – laste ülesanne on valge värv ära peita võimalikult paljude värvitoonidega. Lapsel on naudingut pakkuv tegevus ja õpetaja on mängu abil suunanud lapsi katma paberi kogu pinna. Nii õpivad lapsed tundma ka värvusi.
Paber on laste käelise tegevuse aren­damisel väga tänuväärne materjal. Paberi abil saab mängida kuulamismän­ge, paberit saab ribastada, kortsutada, visata, puhuda jne.
Alla kolmeaastaseid huvitab tegevus ise, mitte töö tulemus. Neid tuleb tegutsemisel pidevalt ergutada ja julgustada, siis saab laps rahulolutunde. Lapse iga tööd tuleks vaadata ja imetleda koos temaga. Vaadata nii, et laps näeks selles kunstitöös midagi, mõelda koos lapsega nii, et ta aru saaks.

Väikelapse peenmotoorika arengus on väga oluline voolimine. Laps tutvub voolimismaterjali niiskuse ja plastilisusega. Savitüki plastilisus tekitab temas soovi muuta selle kuju, pigistada ja muljuda seda. Juhuslikult vajutatud lohuke annab voolingule sellise vormi, mis tuletab lapsele meelde tuttavat eset või selle mingit osa, ning laps rõõmustab ootamatult tekkinud kujundi üle. Edasisel tegutsemisel jälgib ta juba tähelepanuga voolingu muutuvat vormi ning on valmis selles ära tundma tuttavat eset. Tegevus muutub sihipärasemaks: kaks kokkupandud savitükki võivad lapsele meelde tuletada elusolendit, kellel on keha ja pea. Täiskasvanu suunamisel saab lisada jalad ning saba. Valmis kujundiga võib mängida.

Sõimeealiste voolimismänguks sobib hästi omavalmistatud voolimistaigen, mis on mõnusalt pehme. Taignat on lihtne teha ja materjaligi ei kulu palju: 2 klaasi jahu, 1 klaas peensoola, 2 spl sidrunihapet, 1,5 spl toiduõli. Kõik see tuleb segada 2,5 klaasi keeva veega. Värvitooni saamiseks lisada toiduvärvi. Sobib ka Yovi mesilasvahaga plastiliin, mida on saada säravates värvitoonides ja mis ei määri käsi. Plastiliin tuleb enne laste kätte andmist soojendada või pehmeks mudida.

Kogu loomisprotsess peab olema mänguline. Kunstitegevuste puhul on kõige olulisemad saadud kogemused, elamused, rõõm ja rahulolu, võimalus väljendada oma maailmanägemist. Tähtis on ergutada käelise tegevuse kaudu lapse loovust, uudishimu, ku­jutlus- ja algatusvõimet.

Allikas: Tiiu-Tea Aus (2005, 4. november) Õpetajate Leht

Sõimerühma mineva väikelapse vanematele

Lapsevanem küsib:

Plaanin oma kaheaastast last sügisest sõimerühma panna. Tahaksin rohkem teada sõimerühmas toimuvatest õppetegevustest- või on sõimerühmas pigem nii, et on rohkem laste järele vaatamine ja tegevusi vähe? Millised tegevused on?
Kas tõesti tuleb muretseda ka lapse n.-ö. turvalisuse pärast (hammustamine, teise lapse löömine või et mu enda laps võib kedagi hammustada või lüüa)? Kuidas õpetajad olukorra ikkagi lahendavad? Minu laps küll tavaliselt enam püksi ei tee, aga vahel võib seda juhtuda, eriti keskkonnavahetuse pärast-kuidas õpetajad ja abid sellesse suhtuvad?

Üldist

Kuna lastead on haridusasutus, toimuvad seal igas vanuserühmas lastele õppetegevused. Soovitan läbi lugeda Koolieelse lasteausutuse riikliku õppekava, et saada ülevaadet lasteasutustes toimuvast. Ka sõimelastel on muusikatunnid, kunstitunnid, tehakse teatrit ja loetakse muinasjutte ning mängitakse mänge. Laste põhitegevus sõimerühmas ongi mäng ja kõike uut omandatakse mängu kaudu. Kindlasti on lasteaias laste järele vaatamine ja õpitegevuste läbiviimine usaldatud oma ala parimate asjatundjate hooleks. Muretseda lapse turvalisuse pärast pole vaja, küll aga võib teadmiseks võtta, et väiksemaid konflikte tuleb suuremas lastekollektiivis ikka ette. Teie laps õpib seal eluks väga vajalikke ja olulisi sotsiaalseid oskusi, mida ta kodus õppida ei saa. Konflikte lahendatakse ka lasteaias nagu tavaeluski: rääkimise, veenmise, selgitamisega. Probleemi lahendamisse kaasatakse vajadusel ka lapsevanemad. Üheskoos suudetakse palju! Kindlasti vahetavad õpetajad teie lapse pükse, aitavad riietumisel ja söömisel, on igati toeks. See on nende töö ja oma töösse suhtuvad lasteaiaõpetajad täie tõsidusega.

Kodune ettevalmistus

Lapsevanemal, kes soovib oma last lasteaeda tuua, oleks hea esmalt ise lasteaeda külastada ning seal oma lapse tulevaste õpetajatega vestelda. Soovitatav on tutvuda lasteaia päevakavaga, et ka kodus last pisut harjutada päeva olulisi toiminguid umbes samal ajal tegema. Millal on lasteaias hommiku- ja lõunasöögi ning õhtuoote aeg, mis kellast mis kellani lapsed päeval magavad.

Kindlasti on soovitatav ka kodus panna laps päeval võimalikult samal ajal magama kui lasteaiaski (enamasti on lasteaias lõunauinak kella 13.00- kuni 15.00-ni). Nii on üleminek kodunt lasteaeda lapsele vähem traumeeriv. Esialgu ei mõista laps, miks lasteaias on palju asju teisiti. Miks ta peab lasteaias üldse magama, kui ta kodus pole kunagi lõunatunnil maganud või on harjunud magama hoopis teisel kellaajal. Vanemad saavad siin oma last väga palju aidata.

Hea oleks ka, kui väikelast harjutataks potil käima ja lihtsamaid eneseteeninduse toiminguid (riietumine, söömine) ise tegema või selles tähtsas töös algatust näitama. Laps, kes on mõnikord enne lasteaeda toomist olnud kas lapsehoidja või vanaema juures, kohaneb lasteaiaga lihtsamini – tal on juba olemas ema-äraoleku-kogemus.

Lasteaiaga kohanemine

Iga laps kohaneb lasteaiaga ja emast eemalolekuga erinevalt. Pole olemas täpselt ühte aega, mille jooksul kõik lapsed on selleks valmis. Keskmiselt peaks see raske töö tehtud saama 2-3 nädala kuni kuu ajaga.
Lapse lasteaiaga kohanemisel on soovitatav, et ema või isa tulevad esmalt koos lapsega lasteaeda teiste laste juurde mängima. Siis näeb laps ka oma tulevasi mängukaaslasi ja tutvub õpetajatega. Igal lapsel on lasteaiaga kohanemisel erinev aeg. Mõni kohaneb kiiresti, teisel läheb mitu nädalat või isegi kuud, enne kui ta on nõus pikemat aega ilma emata olema. Alguses on soovitatav emal ainult korraks (1 tund) lapse juurest ära käia ja teda teistega koos mängima jätta. Kui laps on rahulik ja kõik tõrgeteta sujub, võib lapse juba terveks hommikupoolikuks lasteaeda jätta. Tõsine katsumus on lapse jaoks lasteaias ilma emata magamine. Seda võib proovima hakata alles siis, kui laps hommikupoolikul mängu ajal rõõmus ja rahulik on. Kui laps lõunauinakuga lasteaias ilusti hakkama saab, on soovitatav talle kohe peale magamist järgi tulla (umbes kella 15.00 paiku). Ja alles peale kõiki neid kohanemisi võib lapse “pikaks päevaks” lasteaeda jätta. Siinjuures tuleb siiski jälgida, et päev liiga pikaks ei kujuneks. 10 tundi (8-st 18-ni või veelgi kauem) on väikese lapse jaoks liig.

Laps käib lasteaias

Kui laps on juba lasteaiaeluga harjunud, toovad vanemad ta tavaliselt 5 päeval nädalas lasteaeda. Soovitatav oleks lapsele võimaluse korral üks päev nädalas “vabaks anda”. Lapse tundlik närvikava vajab samuti puhkust. Hea oleks ka, kui lapse päevad lasteaias ei kujuneks liiga pikaks (8-10 tundi). Nii võib laps muutuda nutuseks ja närviliseks, kergesti haigestuda. Säästkem lapsi!

Lapse riietusest lasteaias

Lapsele on soovitatav lasteaeda selga panna võimalikult naturaalsest materjalist riided, et ta keha saaks hingata. Teine oluline omadus lasteaialapse riietel on nende kergesti selgapandavus. Esialgu pole vaja nööpe, lukke, pandlaid! Nendega ei saa laps ise hakkama ja tal tekib riietumisega negatiivseid kogemusi. Samuti pole lasteaias soovitatavad väga tugevasti üle pea käivad pluusid-kampsunid. Nende selgapanek ja äravõtmine teevad lapsele haiget! Tark lapsevanem paneb lapsele selga lihtsalt üle pea käivad või eest kinnitatavad pluusid-kampsunid ja kummipaelaga ümber keha olevad seelikud-püksid. Nii saab laps ISE oma riietumisega hakkama ja see tegevus hakkab talle meeldima.

Magamisriiete valiku osas on erinevates lasteaedades erinevad soovitused. Hea oleks siiski magamise ajaks mänguriided seljast võtta ja kasvõi T-särk selga panna. Magamisriiete valik lasteaias sõltub ka magamisruumi temperatuurist ja aastaajast.

Lasteaia sisejalatsid olgu mugavad – lahtise varbaosa ja kinnise kannaga, soovitatavalt jalatalda toetavad. Nii saab jalg “hingata” ja kujuneval jalalabal on õige tugi olemas. Täiesti kinnised jalatsid on palavad ja umbsed (tennised). Samuti ei sobi lasteaeda turult ostetavad plastmass-sandaalid või kinnised kõrgema kontsaga kingad (mida tüdrukud teatud vanuses väga kanda tahavad). Hea pole lapsel ka susside-kingadega, mis kanna tagant lahti ja hoopis kinnitamata on. Hea oleks, kui sisejalatsid oleksid kinnitatavad takjakinnisega (laps saab nendega ise hakkama).

Õuejalanõud olgu ilmale vastavad.

Ühine soovitus nii toa- kui õuejalatsitele on – jalanõu olgu lapsele PARAS. Mitte liiga suur ega liiga väike. Väikest saabast või kummikut on väga raske lapsele jalga aidata ja jälle jääb lapsel riietumisest negatiivne kogemus.

Sama soovitus – riie olgu lapsele paras – kehtib ka õuekombinesooni-jope-pükste puhul.

Soovitatav oleks lapse riietusesemete sisepinnale teha märk (lapse nimi, nimetäht), mille järgi just oma lapse riided ära tunnete. Muidu on segiajamine võimalik, sest tihti on lastel seljas sarnased riided.

Kodused mänguasjad lasteaias

Koduste mänguasjade kaasavõtmise-soovitused on igas lasteaias erinevad. Hea oleks, kui lapsevanem enne õpetajalt küsiks, missugused kombed just selles lasteaias ja rühmas on. Väikelastele oleks soovitatav lasteaiaga kohanemise ajaks lasteaeda kaasa anda kodune kaisuloom, mis on unetunnil toeks ja julgustuseks asendamatu.

Maiustused lasteaias

Iga lapsevanem soovib oma lapsele parimat. Tihti antakse lapsele lasteaeda kaasa maiustusi. Mõnikord ei raatsi laps neid teistega jagada ning sööb üksi või jagab 1-2 sõbraga, teised ümberringi kurvastamas. Kõik lapsed ei tohigi kõiki maiustusi allergia tõttu süüa. Nii teeb väike kommikarp lasteaias palju segadust.

Hea oleks, kui lapsevanem, kes soovib lasteaeda maiustusi tuua, sellest eelnevalt rühma õpetajale räägiks või maiustused õpetaja kätte annaks. Pärast hommikusööki saaks siis laps ise teisi kostitada.

Enamasti on ka maiustuste toomisel igas lasteaias ja rühmas omad tavad. Ei eksi lapsevanem, kes enne rühma õpetajalt nõu küsib. Kindlasti ei sobi lasteaeda näts.

Laps ja piirid

Iga laps vajab piire. Siis ei tundu ümbritsev maailm talle nii hirmutav. Lapse piirideks on vanemate keelud ja käsud. Kuigi väikesele lapsele on vanemal väga raske midagi keelata, on hea, kui tal on lasteaeda tulles tuttavad mõisted: ei tohi, tule siia, räägime tasem, ära tee teistele haiget jne. Lapsele on suur šokk, kui talle pole kodus vanemate poolt piire seatud või nende täitmist tähtsaks peetud, aga lasteaias see enam nii pole. Siis peab õpetaja hakkama ise piire seadma ja lapsele jääb ebameeldiv kogemus kurjast võõrast tädist, kes ei luba kõike seda, mida ta kodus varem tohtis.

Haige laps

Haige lapse koht (ka köhas ja nohus oleva) ei ole lasteaias. Siin on palju lapsi, keda köhiv ja aevastav laps nakatada võib. Hoolitsev pere jätab haige lapse koju ja ravib ta terveks. Hea on lapse haigestumisest ka lasteaeda teavitada.

Kui teie laps lasteaias haigestub, teatab lasteaiaõpetaja sellest teie antud telefonil teile koheselt. Kui õpetaja on teile lapse tervise pärast helistanud ja teil lapsele järgi tulla palunud, siis tehke seda esimesel võimalusel. Haigel lapsel on oma kodus ja oma vanematega kõige parem paraneda. Laps vajab siis rahu ja vaikust, mida lasteaias kusagilt võtta pole.

Veel soovitusi

* Igas lasteaiarühmas on ka lastevanemate koosolekud, millest igal perel on soovitatav osa võtta. Kõik ikka lapse heaolu nimel.

* Enamasti on lasteaedades rühma esikus teadetetahvlid, millel on hea iga päev silm peal hoida. Need teated on mõeldud just emadele-isadele. Vaadake, lugege ja saategi teada kõike, mida vaja!

* Kui vahetate töökohta või muutub kodune aadress või telefoninumber, siis palume sellest kohe ka lasteaiaõpetajat teavitada!

* Vajadusel ja otstarbekusest tulenevalt annab lasteaiaõpetaja oma ala kogenud spetsialistina nõuandeid ja soovitusi lapse arengu paremaks kulgemiseks. On hea, kui vanemad nendega arvestavad. Õpetaja lähtub alati lapse arengust ja tema huvidest. Ikka nii, et lapse huvid on esiplaanil.

* Hea oleks, kui lasteaeda tuleval sõimelapsel oleks harjumus ise käia ja jalutada. Enamasti sõidab väike laps lapsevankri või ema-isa autoga. Lasteaias aga peab ta ISE käima, sest õpetajal pole lihtsalt nii palju käsi, et kõiki sülle võtta. Siis on lapsel ehmatus suur, kui ta ise peab koos teistega jalgsi käima. Uskuge, iseseisev käimine on nii mõnelegi lapsele probleemiks, mis päeva probleemseks või kurvaks muudab. Teie saate teda aidata.

* Igal nädalal panevad rühma õpetajad välja laste kunstitööd.

Tutvuge, vaadake, tunnustage last! Laps on selle üle väga õnnelik ja uhke!

Kindlasti on lasteaias veel palju erinevaid traditsioone ja õpetajatel soovitusi, millega lapsevanematel on hea tutvuda.

Küsige ja teile vastatakse!

Allikas: http://www.koolieelik.ee/page.php?id=1540

LAPS LÄHEB LASTESÕIME

HARJUMINE TAHAB AEGA JA KANNATUST

Sügise saabudes valmistuvad paljud emad viima oma väikelast esimest korda lastesõime. Emale, kes on olnud pidevalt koos oma väikese põnniga, on see suur muutus. Muidugi ka mure, kuidas laps harjub uues keskkonnas, kus on võõrad täiskasvanud ja palju teisi väikelapsi.

Iga laps kohaneb isemoodi Võib öelda, et iga laps kohaneb lasteaiaga väga individuaalselt. Üks jääb hommikul aeda rahulikult, teine võib kuude viisi iga päev nutta. Kõige levinum on käitumine, kui laps mõned päevad aeg-ajalt nutab, kuid harjub paari nädalaga kenasti. Enne lasteaeda tulekut tuleks lapsele rääkida, mida seal tehakse, ning luua positiivne hoiak.

MÕNED SOOVITUSED

Lapse lasteaiaga harjutamiseks tuleks varuda piisavalt aega. Harjutamisel on kaks etappi: algul laps harjub olema lasteaias ilma emata ega nuta enam, mängib, sööb ja on harjunud õpetajaga; teisel etapil laps magab lasteaias. Magamist on mõttekas planeerida siis, kui esimene etapp on läbitud. Lapsele on võõras kohas magamine raske, sest ta on seni maganud kodus ema läheduses, lasteaias on aga kõik uus. Et magamine on turvalisusega seotud, peaks laps olema harjunud üksi lasteaias olema. Väga oluline on, et last on harjutatud kodus üksi voodis magama. Laps, kes kodus ema kaisus magab, ei harju kergesti, nutab palju ega lase ka teistel magada. Soovitan tulla koos lapsega lasteaeda, tutvustada teda õpetajate, lasteaiaruumi ja teiste lastega. Esimestel päevadel on lapsel väga palju muljeid, mistõttu ta väsib kiiresti ja võiks olla lasteaias kuni pool päeva. Seejärel võiks hakata last harjutama natukeseks üksi jääma, öeldes, et ema läheb näiteks poodi. Paljudel vanematel tuleb arvestada, et laps alguses nutab. Esimese nutu peale tagasijooksmine ainult kinnistab lapsele, et nutuga saab ta ema tagasi. Iga korraga tasub üksiolemise aega pikendada, kuni laps suudab juba lõunani üksi jääda. Seejärel on loogiline samm laps ka lõunauinakule jätta. Lasteaeda magamajätmist on vaja hakata varem ette valmistama. Esmalt harjutada laps üksi voodis magama, samas pidevalt rääkida, et lapsed magavad lasteaias ja et see on tore. Last tuleb eelnevalt harjutada ka lasteaia režiimiga: hommikul varakult üles, et lõunaajaks uni peale tuleks. Hea on lapsele kaasa anda kaisuloom, sest see sisendab turvatunnet. Kui laps on juba harjunud lasteaias magama, ei tohiks siiski teha liiga pikki lasteaiapäevi. Sõimerühma kära-müra-nutt väsitab ja tekitab stressi, haigused tulevad kergemini külge ja võib tekkida tagasilöök, et laps ei tahagi enam lasteaeda tulla. Võimalusel oleks hea teha väikelapsele töönädalas üks lasteaiavaba päev. See aitab taastuda, säilitada huvi lasteaeda tulemise vastu ja ta ei haigestu ehk nii kergelt.

Tihti õpetaja ei jõua ka parima tahtmise juures kõigi lapsega piisavalt tegelda. Seetõttu on ääretult vajalik õpetada laps iseseisvalt tegutsema. Lapsevanematel tasub õpetada ise lusikaga söömist, võimalusel potil käimist, ise käte pesemist, tasapisi ka ise riietumist. Lasteaias on tore Oluline on lapsevanema positiivne suhtumine lasteaeda ning hea kontakt õpetajatega. Kui varuda piisavalt aega, harjub iga laps.

Pealegi on lasteaed tore koht, kus laps saab iseseisvumise, teistega arvestamise ja sotsialiseerumise väärtuslikud kogemused. Lisaks hästi palju aega mängida ja areneda koos teiste omasugustega.

Allikas: Sigrid Suu-Peica (2009, 7. august) Õpetajate Leht

Alljärgnevalt keskendume lapse arengu mõningatele olulisematele aspektidele ealises plaanis. Vaadeldavad aspektid ei ammenda kindlasti lapse arengu keerukat protsessi kogu tema mitmekesisuses.

Tavaliselt keskenduvad lapse arengu kirjeldused selle arengu erinevatele aspektidele, nagu füüsiline, tunnetuslik, sotsiaalne, emotsionaalne jne. Päris kindlasti on tegu teoreetilise lihtsustusega, sest laps kõigi oma arenguaspektidega on terviklik. Parafraseerides E. Eriksoni, võime väita, et laps ei arene eraldi füüsiliselt, sotsiaalselt ja psüühiliselt, vaid teeb läbi tervikliku psühhosotsiaalse arengu, mille kõik aspektid on omavahel tihedalt seotud ning muutused ühes valdkonnas toovad kaasa muutused ka teistes aspektides, ehk lapse kogu käitumises. Nii näiteks võib pikaajaline haigus negatiivselt mõjutada ka lapse enesehinnangut, suhteid eakaaslastega jne.

LAPSE ARENG ESIMESEL ELUAASTAL

LAPSE ARENG TEISEL JA KOLMANDAL ELUAASTAL

LAPSE ARENG KOOLIEELSES EAS

PSÜHHOLOOGILINE VALMISOLEK KOOLIKS

algallikas

http://www.tlu.ee/files/arts/1421/lapse703df6f6b48d1fc1d7fa06f91cdd67ab.doc

LAPSE ARENGUST JA SELLE JÄLGIMISEST

LAPSE ARENGUST JA SELLE JÄLGIMISEST.

Meie, täiskasvanute, eesmärgiks on luua igale lapsele tema arengut toetav ja tema eripära arvestav kasvukeskkond. Selleks, et lapse arengu käiku kasvatamise ja õpetamise protsessis soodsalt mõjutada, vajame teadmisi normaalse arengu seaduspärasuste ja seda protsessi mõjutavate tegurite kohta.

Arengu all mõistame – kvalitatiivseid muutusi selle või teise psüühilise funktsiooni või isiksuse omadustes, teatud uusmoodustiste teket. Arengu käigus toimuvad muutused mitte üksnes üksikute funktsioonide, vaid kogu psüühika kui süsteemi tasandil- erinevatel arenguetappidel omandavad erinevad funktsioonid olulise või juhtpositsiooni.

Ei ole ühte, terviklikku teoreetilist arengukontseptsiooni, milles kajastuksid kõik arengu aspektid, moodustades tervikpildi. Eksisteerivad aga psüühilise arengu seaduspärasused, mille suhtes erinevad uurijad on üksmeelel. Nendeks printsiipideks on:

1. Arengut iseloomustab ebaühtlus ja ajaline heterogeensus- .s.t. erinevad psüühilised funktsioonid, omadused ja teised psüühilised nähtused arenevad erinevates tempodes- igaühel neist on oma kiire arengu, stabiilsuse ja ka languse staadiumid, mis ajaliselt ja kestvuselt ei lange kokku.
2. Arengu ebastabiilsus- areng läbib alati muutlikke perioode. Kõige eredamalt avaldub arengu ebastabiilsus arengukriisides.
3. Arengu sensitiivsus, mis avaldub selles, et eksisteerivad nn. sensitiivsed perioodid, mille vältel eksisteerib erinevate psüühiliste protsesside eriline, valikuline vastuvõtlikkus välistele (sealhulgas kasvatavatele ja õpetavatele) mõjutustele.
4. Psüühilise arengu kumulatiivsus, mis seisneb selles, et iga eelneva arengustaadiumi tulemus lülitub järgnevasse, seejuures transformeerudes.
5. Arengu käigu samaaegne divergentsus ja konvergentsus, mis avaldub selles, et ühelt poolt kasvab psüühilise arengu käigus mitmekesisus (divergentsus) ja teisalt toimub koondumine, valikulisuse süvenemine (konvergents) (Averin 2005, 26-27)

On väga oluline silmas pidada, et indiviidid erinevad oluliselt üksteisest oma psüühilises arengus. Esmalt väljenduvad need erinevused arengutempodes. Samas kultuurikontekstis on lastel üldiselt kindlad keskmised ealiste kriiside tekke ajad, kuid üksikutel lastel võivad viimased esineda märgatavalt varem või hiljem. Veel suuremad erinevused esinevad erinevate tegevusviiside, psüühiliste protsesside ja omaduste kujunemisel, huvides, iseloomuomadustes, võimetes. Vaieldamatult erinevad lapsed oma looduslikelt eeldustelt.

Miks on oluline jälgida lapse arengut?

Lihtne vastus oleks: lapse enda huvides. Kui lapse areng olulisel määral erineb antud eale tüüpilisest, siis võib tegu olla arenguprobleemiga, mille puhul laps vajab kas eriabi või varasemast erinevat mõistmist. Eesmärgipüstitus kõlab seega: diagnostiline, mitte selektiivne hindamine, ehk teisisõnu- lapse arengu jälgimine on oluline selleks, et mõista lapse isikupära, selgitada välja tema erivajadused ja neile paindlikult reageerida. Diagnostilise hindamine peaks tagama, et laste erivajadused määratletaks võimalikult vara, et laps saaks vajalikku professionaalset abi ja et tema koolitee algaks talle sobivates tingimustes. Teisalt, ka normaalse, probleemideta arengu puhul on õpetajal, kasvatajal, lapsevanemal oluline olla teadlik lapse aktuaalsest arengutasemest (nendest oskustest, teadmistest, omadustest, mida ta juba omab), selleks et liikuda „lähima arengu tsoonis“ (Võgotski 1972. ), ehk teisisõnu- pakkuda talle tema poolt saavutatud tasemest veidi keerukamaid ülesandeid, mida ta küll iseseisvalt veel lahendada ei suuda, kuid mille lahendamiseks on ta juba võimeline ühises tegevuses täiskasvanu või suurema lapsega või neid jäljendades. Sellised ülesanded pakuvad lapsele huvi ja pinget, esitades talle väljakutse, kuid on samas tema õppimisvõime piirides. Nii kasutatakse ära lapse loomulik õppimisvõime ja luuakse parimad eeldused tema arenguks.

Brandtstädter (1985) on iseloomustanud arenguprobleemi kui kohanemisprobleemi. Arenguprobleemiga on tegu siis, kui kindlad arenguülesanded pole täidetud. Arenguprobleem esineb kui vastuolu või ebakõla järgmiste asjaolude vahel:

a) indiviidi enda arengueesmärk;

b) tema arengupotentsiaal;

c) arengunõuded, mida esitab pere, lasteaed, kool;

d) arenguressurss.

Teisisõnu- keskkond võib esitada lapsele tema arengupotentsiaali seisukohalt kas liialt kõrgeid või liialt madalaid nõudmisi ja ei arvesta seega lapse individuaalseid iseärasusi ja vajadusi.

Oluline on tunda lapse „aktuaalse arengu“ taset – see on: neid oskusi, teadmisi, omadusi, mis lapsele antud hetkel on omased, mida ta varasema arengu käigus on jõudnud omandada. Lähtudes lapse aktuaalsest arengust on meil võimalus esitada lapsele saavutatud tasemest veidi keerulisemaid ülesandeid, mis pakuvad talle huvi ja pinget, seega esitavad lapsele väljakutse, kuid on samas tema õppimisvõime piirides, kujutades „lähima arengu tsooni“ (Võgotski).

Laste tundmaõppimine lasteasutuse töötaja poolt.

Lasteasutuse töötajal pole eesmärgiks laste arengu üldiste seaduspärasuste väljaselgitamine, vaid viimastest lähtuvalt iga konkreetse lapse individuaalpsühholoogiliste iseärasuste tundmaõppimine, mis võimaldab leida sihipärasemaid viise individuaalseks tööks iga lapsega.

Kuna lasteaiaõpetaja on pika päeva jooksul koos lastega, siis on tal võimalus jälgida lapsi nende loomulikes tegevustes, suhetes eakaaslaste ja ka täiskasvanutega. Nii ongi osalusvaatlus laste tundmaõppimise peamiseks meetodiks. On ilmne, et pole võimalik samaaegselt vaadelda kõiki lapsi rühmas. Seega on vaatluse puhul oluline täpne eesmärgipüstitus (millist omadust täna vaatlen) ja keskendumine ühe vaatluse käigus vaid mõnele lapsele. Muidugi juhtub laste elus ka selliseid planeerimata sündmusi, mida õpetaja saab fikseerida, ilma et ta vastavat vaatlust oleks planeerinud.

Vaatluse kõrval kasutab lasteasutuse töötaja lapse kohta andmete kogumisel ka tema tegevuse produktide analüüsi. See on meetod, mida kasutatakse koos teiste meetoditega- näiteks on lapse joonise mõistmiseks oluline mitte üksnes tulemus, vaid ka selle joonistuse tekke protsess. Nii näiteks võib koolieeliku joonis, millelt paistab vaid musta pliiatsiga tõmmatud sigri – migri panna meid muretsema lapse arengu või emotsionaalse tervise pärast, kuid kuuldes lapse jutustust sellest, et joonisel on kujutatud tulekahju, kus must suits kattis kogu ümbruse, vaatleme me joonist juba hoopis teisiti.

Mõnikord annab õpetaja lastele ka sihipäraseid testülesandeid, et fikseerida lapse võimet antud tüüpi ülesandeid täita.

Et mõista paremini lapse käitumist rühmas, on kasulik vestelda vanematega, saamaks informatsiooni lapse käitumise kohta kodus või väljaspool lasteasutust. Niisamuti on lapse arengust huvitatud vanemal kasulik teada, kuidas käitub, tegutseb, suhtleb tema laps lasteasutuses. Arenguvestlus on üks võimalus vahetada lapsesse puutuvat informatsiooni kodu ja lasteasutuse vahel.

Mida vaadelda?

Laps kõigi oma arenguaspektidega on terviklik. Parafraseerides E. Eriksoni, võime väita, et ta ei arene eraldi füüsiliselt, sotsiaalselt ja psüühiliselt, vaid teeb läbi tervikliku psühhosotsiaalse arengu, mille kõik aspektid on omavahel tihedalt seotud ning muutused ühes valdkonnas toovad kaasa muutused ka mujal. Nii näiteks võib pikaajaline haigus negatiivselt mõjutada ka lapse enesehinnangut, suhteid kaaslastega jne.

Kui me tahame jälgida lapse arengut – millistele selle protsessi aspektidele peaksime pöörama erilist tähelepanu?

Aastakümneid on vanemate ja arstide jaoks põhilisteks lapse arengu näitajateks olnud kõne ja liigutuste areng. Kuid me peame teadma, et nende näitajate kasutamises on piiranguid: küllalt sageli võib esineda kõne arengu hilinemist normaalse psüühikaga lastel (seega kõne pole alati usaldusväärne intellekti arengu kriteerium).

Paljud vaimse arengu peetusega lapsed arenevad motoorselt normaalselt ja vastupidi – motoorse arengu mahajäämus võib toimuda neuroloogilistel põhjustel, mis ei puuduta intellekti.

Suur osa vaimse arengu testidest mõõdavad nn. “aktuaalse arengu^“ taset, s.o neid oskusi, teadmisi, mis lapse poolt on juba omandatud, kuid ei anna meile informatsiooni lähima arengu võimalustest, s.o lapse õppimisvõime kohta.

Kuigi teame, et individuaalsed arengutempod on väga erinevad ja kokkuvõtlikud andmed (õpikud, tabelid) kirjeldavad vaid üldist tendentsi, peame samas lapse arengu hindamisel ja mõjutamisel arvestama nn. sensitiivsete perioodidega, mil vastava arendava mõjutuse efekt on maksimaalne. Kui näiteks lapse kõne ei teki ega arene kõne sensitiivsel perioodil (1,5 – 3 a.), siis hiljem on kaotatud aega väga raske tasa teha. Kurdile lapsele kõne õpetamine on palju tulemuslikum just selle sensitiivse perioodi vältel.

Üheks väga oluliseks arengu näitajaks on lapse tegevuse – eelkõige mängu areng. Uurijad on tõestanud, et madala intellektuaalse arengutaseme korral mäng ei saavuta

vanusele iseloomulikku taset, varase andekuse avaldumisel (muusika, matemaatika) on mäng eriti mitmekülgne.

On oluline tähele panna:

- milline on lapse mängude iseloom – kas ta kasutab lelu piiratud stereotüüpsel viisil või laiendab esemete kasutamise võimalusi, loob terveid mängulisi situatsioone;

- kuidas suhtub laps uudsesse objekti: kas ta uurib seda, kui edukas on laps
eseme funktsiooni avastamisel, kui kestvalt ta võib uurimisega tegelda;

- informatiivne on ka see, mil määral laps ilmutab iseseisvust oma tegevuses;

- tähtis on vaatluse alusel teada saada, millisel viisil laps reageerib uues situatsioonis, mil määral esemed kutsuvad esile uudishimu, kuivõrd toimingud objektide uurimisel on süsteemsed ja loogilised.

Juba ca 4-kuune imik mängib oma kätega, mis on tema esimeseks leluks, ta jõuab kogemuseni, et käed on tema omad ja tal on kontroll nende üle, neid saab kasutada esemete löömiseks ja haaramiseks- see on oluline koordinatsiooni arenguks; selle tegevuse käigus areneb lapse praktiline intellekt; neis mängudes õpib laps esemeid iseseisvalt uurima

18 kuu vanune laps peaks oskama kasutada reaalseid esemeid (kamm, lusikas, tass) vastavalt nende funktsioonidele, teise eluaasta lõpuks aga – kõike seda läbi mängima leluga. Selles vanuses laps hakkab ka ehitama klotsidest, ehk ilmub konstrueerimismäng.

2-3 aasta vahel tekib sümboliline mäng- laps hakkab kasutama üht eset teise asendajana. Selle eelduseks on kasvav kujutlusvõime.

3-4 aastane mängib juba enam koos kui üksi, ta etendab kõiki rolle, millega kokku puutub, ta demonstreerib detailselt oma arusaama erinevatest rollidest. Sellele perioodile on iseloomulikud ka nn kujutletavad kaaslased . 3-4 aastase lapse puhul jälgime, kas ta mängib kodu, kooli, külalisi või lihtsalt riietab nukku, kas korraldab autovõidusõidu või lihtsalt veeretab autot edasi-tagasi. Seega: kas lelusid kasutatakse kindla süžee raames.

5-6-selt toimub mängu arengus oluline muutus: nüüd on laps võimeline planeerima, kusjuures planeerija loodab, et teised jagavad tema arusaama, ilma et seda oleks selgitatud.

Mängu arengu viimaseks faasiks on reeglitega mängud, mis tulevad varases eas tüüpiliste spontaansete mängude asemele.

Mängus kajastuvad mitte üksnes lapse kõne arengu ja intellektuaalsed võimalused. Mäng annab informatsiooni ka lapse tundmuste ja tema sotsiaalsete suhete kohta. Nimelt koolieelses eas oleva lapse mängus esinevad fantaasiad võivad otse kajastada tema muret ja ärevust. Mängus loodud kujuteldavas situatsioonis võivad peegelduda lapse soovid ja unistused ning tema suhted teiste inimestega. Väikesed lapsed ei räägi reeglina oma muredest (tundmustest) avalikult, mängus võib ta end aga avada kajastatava tegelase suu läbi. Seejuures on kõigi nende saadud andmete interpreteerimiseks vajalikud oskus ja taktitunne.

Lapse sotsiaalse arengu edusamme hinnatakse selle järgi, kuidas ta üksikmängult läheb üle kõrvutimängule ning lõpuks ühisele mängule. Ühise tegevuse stiil ja tegutsemisviisid lubavad hinnata lapse suhete kvaliteeti eakaaslastega.

KASUTATUD KIRJANDUS

Аверин,В.А. (2005) Принципы психического развития. А.А.Реан (ред) Психология человека от рождения до смерти. М.: ОЛМА ПРЕСС

Brandstädter,J. (1985) Entwicklungsberatung unter dem Aspekt der Lebensspanne: Zum Aufdfu eines entwicklungspsychologischen Anwendungskonzeptes. In J.Brandstädter, H.Gräser (Hrgs.) Entwicklungsberatung unter dem Aspekt der Lebensspanne (S. 1-15). Göttingen: Hogrefe

Выготский, Л.С. (1972) Проблема возрастной периодизации детского развития.

Вопросы психологии № 2, с. 114 – 123 .

Мухина.В.С.(1985) Детская психология. М.: Просвещение.

Oerter,R., Montada, L.(1995) Entwicklungspsychologie: Ein Lehrbuch, 3., vollständig überarbeitete und erweiterte Auflage.Weinheim: Psychologie Verlags Union

algallikas:

http://www.tlu.ee/files/arts/1421/lapse703df6f6b48d1fc1d7fa06f91cdd67ab.doc

Mänge lugema ja kirjutama õpetamiseks

Mängu kaudu omandab laps vajalikud teadmised, oskused ja kogemused. Ka lapse huvi äratamine raamatute ja lugemise vastu peab toimuma mängides ja aktiivselt tegutsedes. Lugema õpetamine peab olema huvitav ja lõbus.

Selleks on mõeldud välja ja koostatud alljärgnevad lihtsaid lugemis- ja kirjutamismänge. Peale lugema õppimise aitavad need mängud ka kinnistada teadmisi ümbritsevast elust ja arendada lastes loovust ning fantaasiat.

Lasteaed.ee mänge lugema õpetamiseks

Veel mõtteid ja tegemisi, mis aitavad kaasa lugema õpetamisel

Tänapäeval pakub meile infotehnoloogia palju informatsiooni. Leides sealt endale põnevat ja kasulikku suudame pakkuda ka  lapsele arendavaid mänge. Eelkooliealistele lastele sobivad alljärgnevad mängud:

Sebra ABC; Virtuaalne aabits VIRBITS; Alguse  asi I ja II osa; Minu esimesed avastused loodusest DVD; Delfi TÄHEKE.

http://www.lastekas.ee

http://www.meieoma.ee

Mängudes on tähed, numbrid, värvimine, pusled, liitmine, lahutamine, otsimine, võrdlemine,  mis  nõuavad tähelepanu, kiirust, mälu ja osavust.

Siinkohal välja pakutud mõtted on vaid väike osa võimalustest, mis aitavad kaasa lapse lugema õpetamisele, kirjutamisele ja arvutamisele.  Julget proovimist ja katsetamist koos lapsega.

Lihtsad võtted lapse lugema õpetamiseks

LIHTSAD VÕTTED LAPSE LUGEMA ÕPETAMISEKS

 

Iga lapsevanema soov on, et tema laps koolis hästi hakkama saaks, et ta ei tunneks hirmu kooli ees vaid kogeks rõõmu ja soovi teadmisi omandada. Koolieelses eas on lapse suurimateks mõjutajateks kodu ja lasteaed.

Kõige olulisem lapse arendamise juures on, et tegevus oleks huvitav ja mänguline, sest mäng on lapse põhitegevus koolieelses eas. Kuna lapsevanemad on igapäevatööst sageli väga väsinud, siis pakun lugema õpetamiseks selliseid võtteid, mis ei vaja suurt ettevalmistust ega nõua liigselt aega.

• Kuula vaikust koos lapsega. Võid seda teha nii metsas, toas kui õues. Ka hilisemas elus on kuulamisoskus väga vajalik. Lase seejärel lapsel rääkida, mida ta kuulis.

• Kasuta ära tühjad üllatusmuna sees olevad topsid. Pane kahte topsi samasugune heliallikas riisiterad, herned, sendid jm. Lase lapsel leida kaks samasugust heliallikat.

• Vaata koos lapsega paar minutit mõnd pilti, siis kata see kinni. Küsi pildil kujutatu kohta lihtsaid küsimusi näit: “Kelle käes oli pall?”.

• Kirjelda mõnd lapsele tuttavat eset ja lase tal arvata, millest jutt käib. Seejärel on lapse kord Sulle midagi kirjeldada.

• Tee puudutuste tähestik. Selleks lõika paberist tähed ja kleebi neile peale kangatükke, liivapaberit või litreid. Kui lapsel on tähed juba selged, mängi temaga äraarvamise mängu. Seo salliga lapse silmad kinni ja anna talle tähekaart ära arvamiseks.

• Vanadest kaartidest saab kodus teha lõputult uusi ja huvitavaid piltmosaiike. Selleks tuleb kaardi tagaküljele kleepida tugevduseks papp ja siis kaart osadeks lõigata. Kui mäng ära tüütab, võib tükke veel väiksemateks lõigata või uusi mosaiike juurde teha.

• Luba lapsel lõigata ja kleepida. Väga head on vanad kataloogid. Võib öelda: tee mulle pilt, kus oleksid riideesemed või jalatsid jm. Kirjuta esemete juurde nimetused, lase lapsel lugemist proovida. Alusta lihtsate sõnade lugemisest.

• Lugemise aluseks on hästi arenenud sõnavara ja häälikute kuulamine ning nende eristamine sõnas. Lase lapsel sõna häälikute kaupa öelda (häälida). Esmalt on lihtsam eristada täishäälikut- nii, et sõnad, mis algavad A, E, I, O, U-ga. Kõige raskem on lapsel kuulates tabada kaashäälikuid- K, P, T, G, B, D. Alusta lapsega mängu, kus esmalt tuleb tal ära arvata sõna alguses olev häälik, siis sõna lõpus olev häälik. Kui laps juba häälikuid suudab eristada, siis proovi “sõna lahti võtmise mängu”, kus laps nimetab järjest kõiki antud sõnas kuuldud häälikuid.

• Sõna arvamise mäng. Kirjuta sõna paberile, jättes ühe tähe kirjutamata. Lase lapsel mõistatada. Näit: K-RU, SUV-, M-TS.

• Sõnakett- ütle lapsele sõna. Laps ütleb sõna viimase häälikuga algava sõna. LILL- LAPS-SAI-ISA- AUTO jne.

• Ruumis asuva eseme ära arvamine. Ütle lapsele sõna esimene häälik või ka viimane häälik. Lase lapsel ära arvata. Näit: alguses on L ja lõpus on P (lamp).

• Silmamõõtu arendavad mitmesugused joonistamis- ja nuputamisülesanded nagu puuduva osa joonistamine, mustri jätkamine, kujundite värvimine numbrite järgi, numbrite abil joonistamine, labürindi läbimine jne.

• Tähtede kujundamine erisuguste materjalide abil- plastiliinist voolimine, paberist lõikamine, nöörist moodustamine jm. Looduses saab tähti teha käbidest, kividest, okstest, kirjutada liivale, lumele.

• Sama tähe leidmine erineva šriftiga kirjutatud sõnadest ja erineva suurusega kirjast.

• Lapsega jalutama minnes, proovige tänavasiltide nimetusi esmalt koos lugeda, hiljem lase lapsel ise proovida. Lase lapsel rääkida päeva jooksul toimunust ja palu tal kirjeldada mõnd sündmust.

Külli Martinson

Pedagoogikamagister