Lugemine ja kirjutamine kui kirjaliku kõne vormid kujunevad suulise kõne baasil. Kirjalik kõne vajab eraldi õppimist, sest siin tuleb kasutada märke – tähti. Lugemis- ja kirjutamisoskus on aluseks paljude teiste õpioskuste kujunemisele. Kui rääkides on tähelepanu keskpunktis tähenduse edasiandmine, siis kirjaliku kõne puhul jaotub tähelepanu nii sisu kui vormi vahel. Laps õpib mõistma ja jälgima, kuidas tähendust edasi anda. Seetõttu ei ole kirjaliku ja suulise kõne omandamine täiesti sarnased protsessid. Lugema ja kirjutama õpetamine on seotud keele iseärasustega
Eesti keeles on lugemine/kirjutamine ja hääldamine omavahel tugevasti, kuigi mitte üksüheselt seotud. Seetõttu on hääldamise (samuti kõneliigutustaju) roll lugema ja kirjutama õppimisel suurem kui näiteks inglise keeles. Õpetamisel on oluline arvestada ka seda, et eesti keel on vältekeel. Sõnavälde eristab tähendust, seepärast õpivad lapsed suulises kõnes välteid eristama ja kasutama väga varakult. Väldete märkimisel kirjas on olukord aga keerulisem. Õpetamise jaoks on oluline keeleteadlaste seisukoht, et
eesti keelele omased kolm väldet avalduvad vähemalt 1–2 silbist koosnevas kõnetaktis (nt tipp, tiib, tibu, tipu, tippu, tiibu), välde ei ole eristatav hääliku ega silbi tasandil. Kuna välde avaldub ja sõltub kõnetakti tüübist, siis järelikult tuleb õpetamisel silbi asemel eelistada eesti keeles kõnetakti:
• kirjutama õppides teistest pikema hääliku leidmiseks tuleb kõnetakte võrrelda (ükski häälik iseenesest ei saa olla pikk või lühike!; nt saal – sall; pudel – puudel);
• lugema õppides saab väikseimaks sünteesiühikuks sõna veerimisel olla samuti kõnetakt, milles sõnavälde ei moondu ja kujutluse loomine sõna kõlast on kõige lihtsam (vrd kas –si-ga või kassi-ga).
Et laps suudaks lugema ja kirjutama õppida, peavad tal olema
1) välja arenenud eeldused nende oskuste omandamiseks;
2) omandatud vajalikud eeloskused.
Lugema ja kirjutama õppimise eeldusteks on:
1) arenenud suuline kõne: laps suudab eristada, ära tunda ja kasutada emakeele häälikuid; laps valdab sõnavara, grammatilisi vorme ja lausemalle;
2) arenenud erinevad tajud ja mälu;
• Optilis-ruumiline taju võimaldab eristada ja ära tunda tähekujusid vormi-, suuruse-, aukoha-, suuna- ja sagedustunnuste alusel. Selle tajuliigi ebatäpsus on üheks takistuseks häälik-täht seose tekkimisel.
• Rütmitaju (ühendab endas kuulmis- ja liigitustaju) võimaldab eristada ja taastada lause- ja sõnarütme (rõhkusid, välteid ja silbijärgesid).
• Foneemikuulmine võimaldab eristada sõnu ja häälikuid üksteisest ja võrrelda nende pikkussuhteid sõnas.
• Kinesteetiline ehk liigutustaju võimaldab tunnetada hääldusliigutusi, hääldada selgelt ja liigendatult, mis on omakorda aluseks häälikanalüüsile ja kõnetaktide võrdlemisele.
• Mälu (täpsemalt kõneline töömälu) võimaldab säilitada analüüsitavaid ja sünteesitavaid häälikuid, sõnu ja lauseid.
Lugemis- ja kirjutamiseeldused kujunevad erinevalt ja sõltuvad lapse arengutingimustest, aga ka tema tunnetuslikust ja kehalisest arengust.
Üldreeglina on laps valmis lugema-kirjutama õppima 5–6-aastaselt, mil tal tekib esmane huvi sõnade, häälikute ja tähtede vastu. Selles vanuses on laps võimeline rääkima keelest ja seda uurima (nt mõistab, et uss ise võib olla pikk, sõna “uss” on aga lühike). Olulisemateks töölõikudeks lugemis- ja kirjutamiseelduste kujunemise perioodil (2.-5.eluaasta) on:
• Suulise kõne arendamine (häälduse täpsustamine kuulmistaju ja artikulatsiooniaparaati arendavate harjutuste kaudu, kõnemängud ja praktiline tegevus sõnavara laiendamiseks, grammatiliste vormide ja lausemallide mõistmiseks ja kasutamiseks).
• Tajude ja mälu treening erinevate praktiliste tegevuste ja õppemängude kaudu.
• Silma ja käe koostöö arendamine.
• Huvi äratamine lastekirjanduse ning lugemis-kirjutamiskatsetuste vastu.
Õpetamisel on võrdselt olulised kaks suunda, mida kujundatakse paralleelselt ja lõimitult:
1. Lugemis- ja kirjutamisoskuse (kirjaoskuse) tähtsuse ja vajaduse tutvustamine, st huvi tekitamine ja võimaluste loomine lugemise ja kirjutamise kasutamiseks igapäevaelus.
2. Osaoskuste (kodeerimise ja dekodeerimise ) õpetamine.
Lugemise ja kirjutamise osaoskuste kujundamine koolieelses eas
Lugema ja kirjutama õppimine toimub paralleelselt, kuna mõlemal juhul on vaja valdavalt samu osaoskusi. Vaid nende sooritamise järjekord ja osakaal tulemuseni jõudmisel on toimingust sõltuvalt erinevad. Lugemine on oma olemuselt sõna häälikulise koostise taastamine tähtedest mudeli (kirjutatud sõna) järgi, kirjutamine aga sellele vastupidine protsess. Koolieelses eas kujundatakse vaid esmased oskused, mille puhul mängib olulist rolli täiskasvanu abi osakaal ja keelematerjali raskusaste (sõnade ja lausete pikkus ja struktuur; vt arengutulemused).
Kirjutamise osaoskustest (häälik- ja foneemanalüüs) kujundatakse häälikute eristamise ning häälikute arvu ja järjekorra ning teistest pikema hääliku leidmise oskust sõnas. Nimetatud osaoskused toetavad ka lugema õppimist. Selle puhul on omaette oskuseks sõna veerimine (süntees) ja oletuse (hüpoteesi) loomine sõna kõlast.
Oletuse loomine on seda lihtsam, mida arenenum on lapse sõnavara ja lause, mida rohkem on talle ette loetud ja seega on ta tuttav kirjaliku kõne lauseehitusega.
Nii lugemisel kui kirjutamisel on vajalik hääliku ja tähe seostamine. Lugemisel on vaja leida tähtedele vastavad häälikud, kirjutamisel häälikutele vastavad tähed.
2-aastane laps (3. eluaasta)
Lapse hääldus on ebatäpne, kuid ta eristab kuulmise teel sõnu üksteisest (tass – kass, saal – sall, tibu – tippu). Laps tunneb huvi ümbritseva vastu ning vaatab meeleldi pildiraamatuid.
• Kuulmistaju arendamine toetab häälduse täpsustumist. Sobivaimateks arendusvõteteks on mängud, kus laps peab ära tundma heli, hääle, kõnehääliku tekitaja ja selle üles otsima (nn peitmismängud). • Täiskasvanuga koos pildiraamatu vaatamine on hea võimalus nii kõne arendamiseks kui ka huvi tekitamiseks raamatute vastu. Sobivad selgete, tugevamate kontuuridega värvilised pildid lapsele tuttavatest asjadest, sündmustest. Raamatut vaadates juhib täiskasvanu vestlust piltide põhjal: kommenteerib neid, esitab suunavaid küsimusi (Kus on…? Kes/mis see on? Mida …teeb? jne). Laps osaleb vestluses, osutades pildile, õpib pöörama raamatu lehti.
3-aastane laps (4. eluaasta)
Seoses lauselise kõne arengu ja parema kõne mõistmisega areneb huvi raamatute ettelugemise vastu. Laps kuulab sisult ja keelelt jõukohaseid tekste. Ta vaatab koos täiskasvanuga pildiraamatuid, matkib talle korduvalt ette loetud jutukeste lugemist. Lapsel on olemas huvi end käeliselt väljendada. Ta matkib kirjutamist, kritseldades kriidi või pliiatsiga. See on oluline aeg peenmotoorika ja silma-käe koostöö arendamiseks. Sõrmede nn pintsetthaarde (kolme sõrmega hoid ja haaramine) kujunemine loob eeldused õigeks lusika, aga ka pliiatsi ja pintsli hoiuks.
• Ettelugemiseks sobivad lihtsa tekstiga tugevalehelised raamatud, milles pildid vastavad võimalikult täpselt tekstile (nt J.Oro “Muna”).
• On oluline, et sel etapil vastaksid kirjutus- ja kunstitegevuse vahendid lapse käe arengule. Soovitav on kasutada pehmeid rasvakriite, jämedamaid ja pehmemaid, kolmnurkseid pliiatseid.
• Hilisemat tähtede õppimist soodustab optilis-ruumilise taju arendamine:
Ühesuguste asjade leidmine esemete hulgast, eseme leidmine pildi järgi, paarispiltide sobitamine, pildi ja silueti sobitamine, terviku äratundmine osa järgi (Kelle saba? jne), osade sobitamine tervikpildi juurde (kellele-millele kuulub?), vigade leidmine pildilt, pildi ja lihtsamate puslede kokkupanek, lotomängud peitepiltidega, õppemängud orienteerumiseks ruumis ja tasapinnal, kujundite ja mustrite ladumine näidise järgi.
• Foneemikuulmise arendamiseks sobivad nn tähelepanumängud, kus laps peab reageerima tegutsemisega signaalile, milleks on üksikhäälik, diftong või silp (nt Lapsed on mängult jänkupojad, kelle nimed on I, U ja E. Kuula, keda ema koju kutsub? Kes peab koju jooksma?)
• Liisusalmid, naljalaused sama häälikuga algavatest sõnadest (Kuula, mis on ühesugune/naljakas!),
Kuulmistaju arendamise võtteid vt lõigust “Hääldamine”.
4-aastane (5. eluaasta)
Areneb foneemikuulmine. Paljud lapsed suudavad teha lihtsamaid katseid sõnas hääliku eristamiseks (sõna algus- või lõpuhääliku leidmine). Täiskasvanu saab last aidata otsitavat häälikut selgemalt ja venitatult hääldades. Selles vanuses õpib enamik lapsi tundma üksikuid tähti. Täiskasvanu saab lapse loomulikku huvi toetada, luues tähtede uurimiseks ja esimesteks lugemiskatsetusteks soodsa keskkonna.
4-aastane laps õpib tähed selgeks algul mehhaaniliselt, sidumata neid sõnade lugemisega.
Täiskasvanul tuleks lapsel aidata avastada tähtede kui häälikute sümbolite funktsiooni (kuidas tähtedest lugemisel ja kirjutamisel sõna tekib). Õpetades tuleb nimetada tähele vastav häälik, mitte õpetada tähenimetusi. Kõik lapsed ei suuda tähti kiiresti meelde jätta. Mitmed tähed erinevad üksteisest vaid üksikute elementide või nende arvu poolest (E ja L, N ja M, B, P ja R jne), mistõttu neid alguses segi aetakse. Koos huviga tähtede vastu kasvab ka laste huvi ilukirjanduse ettelugemise vastu. Püsivam tähelepanu võimaldab jälgida sündmuste käiku ja seda küsimuste abil taastada.
• Foneemikuulmise arendamiseks sobib harjutada välte poolest erinevate sõnade (kõnetaktivariantide) eristamist. Nt väike part kõnnib: siba-siba-siba. Suur part kõnnib: siiba –siiba-siiba (III v.). Laps kuulab, liikumist võib ka jäljendada (kiire, kerge tippimine, taaruv, raske kõnd). Näita, kes nii kõnnib! Lapsele esitatakse eristamiseks sõnad: siba-siba, siiba-siiba. Analoogiliselt: suur kell (killa-kõlla, killa-kõlla; III v.), väike kell (kila-kõla, kila-kõla).
• Lugemishuvi, häälikanalüüsi ja sünteesi oskuse kujundamiseks sobivad mitmesugused sõnamõistatusmängud. Näiteks sobib “Võlusõna” mäng, milles täiskasvanu laulab (iga häälik eri noodiastmel) lastele nähtamatu sõna, ja lapsed valivad laual olevatest piltidest sõnale vastava pildi. Selline mäng sobib kasutamiseks kogu hilisemal lugema õppimise perioodil. Laulmiselt saab hiljem
sujuvalt üle minna häälimisele. Tähelepanu tuleks pöörata sellele, et laulmiseks sobivad helilistest (lauldavatest) häälikutest koosnevad sõnad.
• Lugemishuvi virgutamiseks on soovitav seinale riputada värvilised trükitähed, tegevuskeskustesse või õppevahendite riiulitele kinnitada sildid keskuste/asjade nimetustega, märgistada õppevahendid nimetustega, sisustada rühma lugemispesa raamatutega lastele iseseisvaks uurimiseks.
• Kui laps tunneb üksikuid tähti, tuleb teda suunata oma teadmist kasutama iseseisvas töös raamatutega: tuttavate tähtede leidmine pealkirjades, tegelaste nimedes jne.
• Ettelugemiseks sobivad lihtsama süžeega muinasjutud, mida pärast lugemist on võimalik “läbi mängida” mängunurgas või lauateatris (nt Grimmide muinasjutud “Punamütsike” ja “Hunt ja 7 kitsetalle”).
• Esimeste tähtede tundmisest peale teeb laps kirjakatsetusi, mida tuleks igati soodustada – panna paber ja sobivad kirjutusvahendid kättesaadavale kohale.
Vältida tuleks varast väiksemõõduliste tähtede harjutamist joonelisel vihikupaberil, sest lapse silma ja peenmotoorika areng pole selleks valmis.
Sobivaks kirjutusvahendiks on kriit ja tahvel, mannatahvel, vaba paberipind, aga ka arvuti. Viimasel juhul võib proovida ka juhuslikult toksitud lühikesi tähekombinatsioone lugeda.
5-aastane (6. eluaasta)
Laps tunneb ära hääliku häälikute reas ja sõnas. Ta kuulab meelsasti ettelugemist, olles seejuures aktiivne (osutab piltidele, küsib, parandab lugejat tuttava teksti puhul). Laps tunneb mõningaid tähti, kirjutab üksikuid sõnu (näiteks oma nime), mõistab, et tähendust annavad edasi tähtede järjendid. Laps teeb matkimise ja näidise alusel kirja eelharjutusi (vertikaal- ja horisontaaljooned, täheelemendid – paunad, kaared, sakid jne). Areneb oskus eristada häälikuid lühemates sõnades, milles ei esine
sulghäälikuid. Häälikuid aitab sõnades eristada häälimine, s.o sõna sujuv (laulev) venitatud hääldamine häälikute kaupa, nii et iga häälik kostaks ülipikana ja häälikute vahele ei jääks pause. Sõna häälides saab leida, millised häälikud moodustavad sõna ja milline on nende järjekord. Laps õpib häälima 1─2-silbilisi sulghäälikuteta ja häälikuühenditeta sõnu täiskasvanu eeskuju alusel.
• Sõna algus- ja lõpuhääliku leidmiseks sobivad ahelmängud (doomino või sõnakett), milles järgmine sõna algab eelneva sõna viimase häälikuga.
• Piltide rühmitamine neil kujutatud sõnade algushäälikute järgi (nt “Häälikurongi” täitmine: O-vagunisse lähevad…, S-vagunisse lähevad…).
• Sõnade häälimisel on vajalik eraldatud häälikud tähistada, et säilitada häälikkoostis nähtavana. Selleks sobivad mänguasjad, ehitusklotsid, käbid või muu looduslik materjal. Soovi korral võib kasutada noope (algul valged, hiljem värvilised). Noopide eeliseks on see, et hiljem on foneemanalüüsi õpetamisel võimalik värvi kasutada häälikurühma tähistamiseks (täis-, suluta ja sulghäälikud), suurust aga pikkussuhete märkimiseks.
• Paralleelselt sõnade “lahtivõtmismängudega” (häälikanalüüsioskuse kujundamine) on soovitav mängida sõnade mõistatamismänge sünteesioskuse arendamiseks. Näiteks “Kajamäng”: täiskasvanu häälib sõna, laps kordab nagu kaja ja nimetab
sõna. “Aardelaegas”: laekas on peidus asjad/pildid. Täiskasvanu häälib vastavaid sõnu, kui laps sõna ära tunneb (kokku sünteesib), saab ta “aarde” omale.
• Mõistatusmängudeks on sobilik valida ka sõnapaare, kus sõnad koosnevad samadest häälikutest, kuid erinevas järjekorras (isa – sai, asi – isa, loos – sool, loor – rool jne). Nii kujuneb arusaamine, et sõna tähendus oleneb häälikute järjekorrast.
• Optilis-ruumilise taju arendamiseks sobivad järgmised töövõtted: tähtede leidmine tähesarnaste kujundite hulgast, läbikriipsutatud või üksteise peale kirjutatud tähtede äratundmine, tähtede konstrueerimine etteantud osadest, looduslikust materjalist jne.
• Foneemikuulmise ja kinesteetilise taju arendamiseks sobivad kajamängud, milles laps kordab täiskasvanu järel eri vältes ja vältekandjaga kahest sõnast koosnevaid ridu (nt koli – kolli (III v.), koli – kolli (II v.), koli – kooli (III v.), koli – kooli (II
v.). Abistamiseks sobib kasutada käemärke (sõna “kiigutamine” teisevältelise sõna hääldamise toetamiseks, vältekandja hääliku ülipikaks venitamine kolmandavältelise sõna häälduse toetamiseks). Selline kõnetaktide võrdleva hääldamise oskus aitab otsustada, kas ja milline häälik on teistest pikem.
Hääldamises 4-aastaselt, arengutulemustes lug ja kirj 7-a.
• Kõnetaktivariantide muutmisoskuse harjutamiseks sobivad ka järgmised võtted: Nt sõna on …(saal, kool, tibu, tuli jne). Tõmba käega … pikaks! .
• Kirjutamiskatsetusteks ja kirja funktsiooni tutvustamiseks sobib raamatute koostamine (isiklik või rühma raamat) joonistatud piltidest ja piltidele pealkirjade kirjutamine (sõnad või lühikesed laused, eelnevalt häälitakse ühiselt). Raamatutesse väikeste kommentaaride kirjutamine, piltide pealkirjastamine, kirjade/kaartide kirjutamine täiskasvanu abiga jätkub ka edaspidi.
• Ettelugemisel võib jätta lause lõpetamata või tekitada lausesse lünga, küsides lapselt, missugune sõna võiks sobida. Nii saab arendada oletuse (kujutluse) loomise oskust lausest ja sõnadevahelistest seostest, mis on üks lugemise osaoskusi.
6-aastane (7. eluaasta)
Jätkub häälikanalüüsi oskuse kujundamine. Lapsed omandavad oskuse jaotada sõnu häälikuteks, määrama õigesti häälikute järjekorda sõnades, seostavad häälikud tähtedega. Areneb oskus hääldada võrdlevalt välte poolest erinevaid sõnu (sama sõna
kõnetaktivariante; nt seep – sepp, kala – kalla) ja otsustada, milline häälik on teistest pikem.
Enamik 6-aastasi lapsi on suuteline lugema õpetamise tulemusel veerides.
Kasvab ilukirjanduse roll lapse tundeelu, teadmiste, vaatlus- ja kuulamisoskuse, eneseväljendusoskuse arendajana. Lapsel kujunevad teadmised enamlevinud kirjandusžanritest (luuletus, jutt, muinasjutt, vanasõna, mõistatus). Kujuneb oskus kasutada raamatuid igapäevaelus teabe hankimiseks (entsüklopeediline ehk aimekirjandus).
Endiselt on soovitavaks žanriks muinasjutud, mis köidavad lapsi emotsionaalsuse ja lihtsa keelega, aga ka luuletused ja jutud laste elust.
Lastekirjanduse kaudu tutvutakse
eesti kirjandusklassikutega (Fr. R. Kreutzwald, E. Särgava, E. Enno, J. Oro jt), väliskirjanduse klassikutega (vennad Grimmid, C. Perrault, H. C. Andersen jt), kaasaegsete eesti autorite loominguga (E. Niit, E. Raud, H. Mänd, H. Runnel, T. Toomet, O. Arder jt), põhjamaade kirjanduse tuntud esindajatega (A.Lindgren, T. Janson jt).
• Häälimiseks valida sõnu 1─2-silbilisi häälikuühenditeta sõnu. Häälimisoskuse kujundamiseks on soovitav sõnad rühmitada häälikulise koostise ja silbistruktuuri järgi (sulghäälikuta 2-häälikulised sõnad: kinnine ja lahtine silp (uus – suu); 3- häälikulised sõnad, milles vältekandja (teistest pikem häälik) on sõna lõpus (sall), sõna keskel (saal); 2-silbilised esmavältelised sõnad (ema, muna jne).
• Hääliku olemasolu ja asukoha määramisoskuse harjutamiseks sõnas sobib nt Kalamäng (Kuula, kas …häälik on sõna alguses, keskel või lõpus! Tõsta kala pea, keha või saba!).
• Häälikumajade täitmine. (Iga häälik sõnas elab majas oma toas (tubade arv on ette antud). Paiguta häälikud tubadesse!)
• Memori, ringloto või doomino.
• Sõnade võrdlemine häälikkoostise alusel (missugused häälikud on sõnades samad, missugused erinevad, laotud sõnades sarnaste häälikute ühendamine joontega).
• Uute sõnade moodustamine ühe hääliku muutmise teel (nt mäng “Otsin sõpra”: lapsele esitatakse pilt, mille alla on laotud vastava sõna noopskeem ümarate noopidega. 1 noop tähistab naeratavat häälikut☺, kes otsib sõpra. Laps leiab sõna, milles märgitud hääliku asemel on teine häälik (pall – pill – põll). Naeratava hääliku asukoht sõnas muutub.
• Kõnetaktivariantide võrdleva hääldamise harjutamiseks esitatakse sama sõna (ei pea olema tähendusega) kaks varianti, mis erinevad välte poolest. NtsSuur konn hüppab: hoppa – hoppa. Väike konn hüppab: hoba- hoba. Järgnevalt peab laps muutma esitatud varianti (lühikese pikaks ja vastupidi). Mina olen suur konn, ole sina mängult väike konn. Analoogiliselt: suur lind laulab: tiidi-tiidi (III v.), väike lind laulab tidi-tidi.
• Harjutatakse kuulmise teel teistest pikema hääliku leidmist sõnast. Eelnevalt hääldab sõna täiskasvanu või laps ise. Eksimuse puhul on soovitav muuta sõna nii, nagu laps ütles. Nt kuula, milline häälik on teistest pikem! Saal. Laps: L. Täiskasvanu: Kuula, ma ütlen nii, et l on pikem! Sall. Saime teise sõna. Meie sõna oli saal.
• Lugemisoskuse arendamiseks on soovitav jätkata sõnamõistatusmängudega (sünteesiharjutustega), milles sõnad on häälikstruktuurilt keerukamad ja pikemad kui laste poolt analüüsitavad sõnad (3─4-silbilised, häälikuühenditega sõnad, liitsõnad).
• Enesekontrollioskuse kujundamiseks ja hilisema aimamisi lugemise vältimiseks võib lugemiseks esitada sõnu sarjadena. Ühes sarjas (rühmas) on häälikstruktuurilt sarnased sõnad (nt siil, saal, sool). Laps loeb sõna ja leiab vastava pildi.
7-aastane (8. eluaasta)
Tunneb ja oskab kirjutada enamikku tähti, võib segi ajada üksikuid kujult või häälduselt sarnaseid või võõrhäälikutele vastavaid tähti. Suudab kokku veerida 1–2- silbilisi sõnu, pikemate sõnade puhul võib eksida ja lugeda aimamisi (oletada sõna lõppu valesti sarnase alguse põhjal). Häälib õigesti 1–2-silbilisi ka sulghäälikuid sisaldavaid sõnu, võib eksida häälikuühenditega sõnade häälimisel. Häälitud sõnu suudab laps kirjutada, andes õigesti edasi sõnade häälikstruktuuri (nt lähen koli), kuid eksides ühe- ja kahekordsete, nõrkade ja tugevate tähtede valikus. Laps eristab häälikuühendita sõnas kuulmise teel teistest pikemat häälikut. Laps suudab korrata eri vältes ja vältekandjaga sõnadest koosnevaid ridu (koli – kolli (IIIv.), koli – kolli (II v.), koli – kooli (III v.), koli – kooli (II v.)). Laps teab, et lause koosneb sõnadest ja eristab lauses sõnu üksteisest. Eksida võib nn abisõnade eristamisel, nt loeb üheks sõnaks laua all
allikas http://www.curriculum.ut.ee/sites/default/files/sh/juhend_alusharidus_keel_ja_k6ne.pdf
HUVI OÜ 